Nagemine. Heather Graham
Читать онлайн книгу.
kuule. Igaüks võib mõnikord sattuda olukorda, mis ta ära hirmutab.”
“Võib-olla.”
“Ja sina oled ise üks paras sõnnikuhunnik, Thor.”
“Nii sa arvad?”
“Sa lakuksid kõnnitee puhtaks, kui see naine selle eest oma väikest sõrme kõverdaks.”
“Ja-ah? Jamajutt.” Ta püüdis seda veenvalt öelda, ent teadis, et valetab. Tõsi oli see, et naine oli talle mõju avaldanud. Aga tõsi oli ka see, et oma töö juures ta romantikaga ei tegelnud. Kui nad olid pikalt ekspeditsioonis, läksid nad kusagil ikka sadamasse ja seal mängis ta ära kõik oma mängud. Komplikatsioonid töösuhetes ei too kellelegi head.
“Ma ütlen seda, mis ma näen,” urises Jack. “Keegi pole mind kunagi valetamises süüdistanud.”
“Põrgut, mina süüdistan sind praegu,” ütles Thor.
Jack naeris, märgates Thori silmi taas kõrvallaua poole vilksamas. “Pea meeles, Thor, ka kõige vägevam mees võib kunagi komistada.”
“Jaa, jaa. Ma olen seda vägeva-Thori-jama terve elu kuulnud,” ütles Thor, kutsus baarimehe, kelleks oli omaniku poeg, ja tellis veel ühed joogid.
“Me kõik käisime seal vaatamas, Genevieve,” ütles Victor. “Seal ei olnud mitte midagi.”
“Ma räägin teile, ma nägin naise laipa,” kordas Genevieve kangekaelselt. “Vaadake, ma ei tea, kas see oli mingi nali või oli seal tõeline mõrvaohver. Aga viirastust ma ei näinud, see oli päriselt.”
Bethany Clark puudutas Genevieve’i põlve. “Kuule, kullake, me kõik näeme seal all mõnikord imelikke asju. Kujutlusvõime mängib meile aeg-ajalt vingerpussi. Vesi teeb meile trikke ja moodustab visuaalseid nihkeid.”
Genevieve oigas ja kiristas hambaid. Ta ei saanud öelda, et ta semud polnud vaeva näinud. Ta oli ennast lausa välguna pinnale paisanud. Õnneks ei olnud ta väga sügaval. Hetkel, mil too naine silmad lahti tegi ja naeratas, puhkes ta hinges niisugune lauspaanika, et ta raketina ülespoole kihutas. Kui ta oleks olnud sügavamal, siis oleks see võinud lõppeda surmaga. Pinnale jõudes oli ta peaaegu lämbumas kurku tõmmatud soolasest veest, sest ta oli oma regulaatori välja sülitanud ja vehkis hullupööra kätega.
Nende üksuse ülemus Marshall Miro oli ta kontrollimatult lalisevana veest välja pardale tõmmanud. Victor oli ta imelikku käitumist märgates kohe tema järel pinnale tõusnud. Seejärel tulid Bethany ja Alex, ja Bethany jäi tema juurde, kui teised alla laipa otsima sukeldusid. The Seeker, nende liitlaspaat, oli sealsamas lähedal. Ka nende meeskond oli sukeldunud.
Ja mitte keegi neist ei olnud näinud seal mitte midagi.
Võib-olla ta kujutas ette, et naise silmad lahti läksid, et ta kutsuvalt viipas, aga igatahes oli ta seda laipa näinud. Ta ei saanud aru, kuhu see võis kaduda.
Õnnetuseks oli ta kohe vadistanud silmadest ja sellest, et surnud naine liigutas ning isegi midagi ütles. Ja nüüd arvas isegi tema parim sõber Bethany, et ta on hulluks läinud.
Ta vaatas väikeses puhkemajas ringi. See oli nende peatuspaik, mis asus Key Westi vanalinnas. Tal oli tegelikult siit vähem kui poole miili kaugusel oma maja, mille ta vana-vana-ei-tea-kui-vana-vanaisa oli siia saarele ehitanud juba palju aastaid enne kodusõda.
Aga see siin oli kohalike inimeste ajaviitmispaik. Jack hoidis siin oma vana ülesputitatud kalapaati, siia kai äärde olid kinnitatud ka selle piirkonna kolme politseiniku paadid. Neile meeldis siin kohvi joomas käia, või õhtuti ka midagi kangemat maitsta.
Gen oli ilma ühegi kõhkluseta siia jäänud, et teistega koos tolle projekti juures töötada. Nende sukeldumispaat oli siinsamas lähedal, ja nende kõrval seisis The Seeker. Siin polnud ei spaad ega ööpäevaringset toateenindust, aga selle asemel olid siin olemas kõik tõelised vanade konhi traditsioonide võlud. Peamaja oli ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. Teise maailmasõja ajal ehitati selle juurde väikesed suvemajad, mis seisid hajali liivaranna kohal. Igaühe ees oli väike omaette terrass laua ja toolidega. Siin oli ka väike Tiki baar ja “nosimismaja”, nagu nad seda kutsusid, mis avati kell seitse hommikul ja suleti umbes kesköö paiku. Öine baarimees oli omaniku poeg ja hoidis selle avatuna niikaua, kuni tal endal lõbus oli. Toidud ei olnud just võrreldavad mingi gurmee-restorani omadega, aga need olid värsked ja maitsvad.
Vaatamata faktile, et sukeldujad tema ebaselgete juhatuste järgi laipa ei leidnud, oli Genevieve nõudnud, et nad sellest politseile ette kannaksid. Selleks ajaks oli ta juba piisavalt rahunenud ja taipas kõnelda küll nähtud laibast, ent mitte selle tahtlikuna tundunud liikumisest. Oli juba hilja, kui nad oma ruumidesse tagasi jõudsid, et pesta ja ümber riietuda. Seejärel siia baari õhtust sööma tulla: värskeid võileibu, ehtsat kohalikku kapsasalatit ja kartulisalatit.
“Okei, semud, naerge minu üle, kui tahate. Ma nägin laipa.” ütles ta kindlalt.
Bethany langetas oma liivakarva pea. Victor, Alex ja Marshall vahetasid pilke, püüdes mitte naeratada.
“Kuule, Gen,” narritas Victor. “Seal baarileti juures on üks naine, kes tahab sulle välja teha… vaata – oih, ei, vabandust, sa ei reageerinud piisavalt kiiresti. Ta kadus ära.”
Genevieve heitis talle pilukil silmadest karmi pilgu. Ta oleks praegu soovinud tal kaela kahekorra käänata. Et just tema nii solvavalt käituda võis… Nad olid koos koolis käinud. Victor oli aasta vanem, aga tüdruk küpses kiiremini ja naiselik figuur tegi temast keskkooli ajal tähtsa tegelase. Ta oli poissi kõikidele nende noorusaja seltskondlikele üritustele kaasa vedanud.
Kolledži ajal oli ka poiss viimaks täiskasvanuks saanud ja ta rinna peale olid kasvanud koguni mõned karvad. Temast sai see, kes ta oli ka praegu: pikk, tumedapäine ja kena meesterahvas. Nad polnud kunagi oma toredat sõprust mingi kurameerimisega ära rikkunud, aga ta suutis Geni vahel ärritada niisama hästi, nagu oleksid nad juba pikka aega abielus.
“Victor…” alustas ta.
Mees lehvitas talle ja tegi grimassi. “Jaa, jaa, ma tean, kuhu sa mind saata tahad.”
“Kuule, sõber, kõik saab korda,” ütles Marshall, ent temagi suunurgas oli varjatud muie. Noh, tore ju, kui saab kedagi lõbustada, mõtles naine. Marshall oli Süvavee Päästetööde omanik ja asutaja ning temagi oli kohalik. Lapsena oli ta olnud vaimustatud Key Westi ajaloost, mis sisaldas lugematul hulgal jutte vrakirüüstajatest ja päästjatest-sukeldujatest. See oli kirev ajalugu. Mõnikord tuli neil päästa neid inimesi, kelle laev oli ohtlikel karidel purunenud.
Mõnikord olid need sellid oodanud nagu raisakullid, lootes, et suuri varandusi vedavad laevad jäävad tormi kätte ja lähevad põhja. See süsteem võimaldas sajandite jooksul paljudel meestel rikkaks saada.
Marshall oli oma grupi teistest liikmetest vähemalt kümme aastat vanem. Ta oli teinud endale nime, töötades põhjas Massachusettsi vetes, teostades raskeid külmavee-päästetöid. Aga Key West oli ta kodu, paik, mida ta armastas. Ta oli oma säästusid kasutanud selleks, et siia tagasi tulla ja oma ettevõte asutada, osta paat ja varustus ja hakata oma äri ajama. Tal oli korralik sissetulek, aga ta oli alati meelsasti valmis mingit ajaloolist uurimist ette võtma. Ta tundis tohutut austust korallide, vee ja mineviku vastu. Ta tugevasti päevitunud pruun keha ning alati paljaksaetud pea sobisid kummaliselt hästi kokku ta peaaegu eebenivärvi silmade ja tumedate kulmudega.
Ta istus, jalad üleval, päikeseprillid ees, ehkki päike oli loojumas. Ta krimpsutas nägu. “Küllap me ükskord leiame, et seal midagi ikka oli. Noh, teate… miski nii- või naasugune.”
Alex ümises ulmelise õudusseriaali tunnusmeloodiat. “Ja-ah, nii- või naasugune, kellel on nägu ja juuksed,” narris ta.
Naine vaatas teda kortsus kulmul. Alex oli Key Largost. Too maailm seal erines Key Westist, sest Miami linna oli sealt põhja suunas vaevalt tunni tee. Ta oli blond, aga päevitunud mere ja päikese poeg, ajalooteaduse magister ja meistersukelduja, aga Gen oli talle siin näidanud korallrahusid, mille olemasolu vaid kohalikud teadsid.
“Kuule, sina…” alustas