Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm
Читать онлайн книгу.
p>
Eesti ühiskond kiirenevas ajas
SAATEKS
Käesolev raamat on kollektiivne monograafia, esialgne terviklik ülevaade pikaajalisest ja suuremahulisest uurimistööst. Raamatu aluseks on alates 2002. aastast viiel korral (2002, 2005, 2008, 2011, 2014) toimunud sotsioloogilised küsitlused „Mina. Maailm. Meedia“ (lühendatult MeeMa), mille käigus on iga kord küsitletud 1500 inimest esinduslikult Eesti elanikkonna suhtes vanuses 15–74 (2002, 2005, 2008) või 15–79 (2011 ja 2014). Monograafia autoriteks on 19 Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejõudu, doktoranti ja magistriõppe vilistlast.
Uurimistöö on saanud võimalikuks tänu SA Eesti Teadusagentuuri ja selle eelkäijate, samuti SA Archimedese toetustele ja grantidele. Suur tänu selle eest!
Raamatus on esitatud uuringu peamised empiirilised tulemused ja analüütilised üldistused viimase 15 aasta arengutest Eesti ühiskonnas. Detailsemalt on vaadeldud viimase, 2014. a küsitluse tulemusi, võrreldes neid varasemates küsitlusvoorudes saadud andmetega. See on võimaldanud esitada ülevaate põhilistest sellel sajandil toimunud muutustest Eesti ühiskonnas, samuti arutleda tõenäoliste tulevikuarengute üle.
Meie jaoks on olnud eriti oluline avaldada oma raamat eesti keeles, arutleda emakeeles viimaste aastakümnete arengu üle. See on võimaldanud võrreldes ingliskeelsete publikatsioonidega palju sügavamat ja nüansirikkamat vaadet Eesti elule ja erinevatele elumaailmadele (elavikele). Loodame, et raamat leiab kasutust õppevahendina paljude sotsiaalteaduslike erialade erinevatel õppeastmetel. Lisaks sotsiaalteadlastele ja üliõpilastele võiks raamat olla huvipakkuv kõigile neile, keda huvitavad eri rahvarühmade elutingimused ja sidustatus ühiskonda, poliitiline ja kultuuriline aktiivsus, ajakasutus ja meediakasutus, hinnangud muutustele ja elule ENSVs jne.
Kogumiku toimetajad tänavad kõiki autoreid ja MeeMa 2014 küsimustiku koostamisel osalenuid. Kogu uurimisgrupi tänusõnad asjaliku ja ladusa koostöö eest andmekogumisel ja analüüsil kuuluvad uuringufirma Saar Poll töötajatele, eriti Erki Saarele ja Irina Strapatshukile.
Mälestame tänutundes Andrus Saart, pikaajalist viljakat koostööd temaga.
Asjatundlike märkuste ja soovituste eest täname raamatu erinevate peatükkide retsenseerijaid Airi-Alina Allastet, Diva Eensood, Olle Järve, Ene Kõresaart, Raili Nuginit, Liis Ojamäed, Maaris Raudseppa, Johannes Saart.
Täname keeletoimetajat Katrin Kerni ja Tartu Ülikooli Kirjastust meeldiva koostöö eest raamatu väljaandmisel, samuti tervikteose retsensente.
Täname ka kõiki küsitletavaid, kelle tõsine süvenemine mahukasse küsimustikku oli sisukate ja usaldusväärsete tulemuste oluliseks eelduseks.
Meie eriline tänu kuulub Roosmarii Kurvitsale, kes lisaks suuremahulisele küljendustööle aitas väga palju kaasa raamatu vormilisele ühtlustamisele, selguse ja järjekindluse saavutamisele.
Toimetajad
Tartus, 20. veebruaril 2017
I osa.
MeeMa 2014 lähtekohad ja ühiskondlik kontekst
1.1. TEOREETILINE HOOVÕTT: ÜHISKOND JA ELAVIK
1.1.1. ÜHISKONNA MUUTUMINE: KOLMETASANDILINE SIIRE
Kesk- ja Ida-Euroopas viimastel aastakümnetel toimunud ühiskondlikke muutusi käsitledes on üks keskseid mõisteid olnud siire, mille all mõeldakse süsteemseid muutusi kogu ühiskonnas, mille tulemuseks on ühiskonnatüübi vahetumine. Seejuures on oluline eristada siiret kitsamas ja laiemas tähenduses. See vahetegemine sai üldlevinuks sajandivahetusel, kui hakkas selguma, kuivõrd aeganõudvad ja keerulised on ühiskondlike muutuste protsessid. Hakati eristama ühelt poolt transitsiooni, mõistes selle all siiret kitsamas tähenduses, üleminekut planeeritud riiklikult majandamissüsteemilt turumajandusse ja kommunistlikult režiimilt avatud demokraatiasse, ning teiselt poolt transformatsiooni, siiret laiemas tähenduses, mis hõlmab ka sügavaid sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi (vt nt Bönker, Müller ja Pickel, 2002; Goralczyk, 2000). Transitsiooni võib lugeda lõpetatuks uue ühiskonnatüübi põhialuste väljakujunemise, ühiskonna esialgse stabiliseerumise järel. Enamik uurijaid peab siirdeaja lõpuks postkommunistlikes riikides nende astumist Euroopa Liitu. See on ka meie seisukoht Eesti postkommunistliku arengutee periodiseerimisel (vt peatükk 1.3). Transformatsioon toimub hoopis teisel ajaskaalal, hõlmates aastakümneid.
Juba 1990. aastate algul jõuti järeldusele, et muutused ühiskonna eri valdkondades ei pruugi olla omavahel hästi seostatavad ega samaaegsed. Sellise käsitluse üldise häälestuse lõi Ralf Dahrendorf, kes oma avalikus kirjas Ida-Euroopa vabadusliikumise juhtidele osutas esimesena muutusteks kuluvat aega näitavate kellade erinevuse fenomenile: kiiresti toimuvate poliitiliste muutustega (kõige vähem kuus kuud) ei kaasne sama kiired muutused majanduses (vähemalt kuus aastat) ning kõige aeglasemalt käib sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste kell, millest sõltub inimeste käitumisviiside ja arusaamade teisenemine ning kodanikuühiskonna kujunemine. Viimaseks ei pruugi ka 60 aastast jätkuda (Dahrendorf, 1990: 92–93).
Ideed erineva kiirusega toimuvatest muutustest arendas Claus Offe 1990ndate algul edasi kolmetasandilise siirde mudeliks, mis võimaldab eristada ja kirjeldada ühiskondlikus süsteemis samal ajal, kuid eri tasanditel ja eri kiirusega kulgevaid keerukaid protsesse (Offe, 1991, 1996).
Erinevalt kõigist eelnenud ühiskondlikest muutustest peab Offe postkommunistliku siirde protsessi unikaalseks oma „disainituse“, poliitilistest valikutest sõltuvuse tõttu. „Demokraatlikult disainitud kapitalism“ (Offe termin) eeldab omavahel seostatud poliitilisi otsuseid ja valikuid, mis mõjutavad kolme muutuste tasandit: rahvuslikku (nation-building) ehk riikliku enesemäärangu ja identiteedimuutusega seotud tasandit, põhiseaduslikku ehk riigiehituse ja õiguskorra muutumise tasandit ning sotsiaalmajanduslikku ehk jaotuse ja ümberjaotuse tasandit.
Offe arvamuse kohaselt puudutab kõige fundamentaalsem muutuste kiht rahvuse ja riikluse aluseks olevaid väärtusi ja moraalseid ideid, uue identiteedi kujunemist. Selle kihistuse muutused puudutavad ajaloo tõlgendamist, geopoliitiliste eelistuste muutumist, riigi ja rahva suhteid, sh kodanikkonna ja elanikkonna vahekorda, piiride määratlusi, õigusteadvust, poliitilist kultuuri ja eetilisi norme. Selle tulemusel kujuneb uus rahvuslik ja sotsiaalne eneseteadvus, uus subjektsus, mis on siirdeprotsesside edukuse sügavaim näitaja. Identiteedinihe on keeruline sotsiaalne ja kultuuriline protsess, mida ei saa esile kutsuda kunstlikult, nii nagu saab muuta seadusi ja luua institutsioone. Tavaliselt võtab see aega inimpõlvi.
Siirde kõige nähtavam ja kõige kiiremini teostatav tasand on institutsionaalse süsteemi muutumine.
Seejuures on üllatavalt kiire olnud ka uue põhiseadusliku korra kujunemine endistes kommunistlikes maades, erinevalt „normaalse“ kodanliku demokraatia kogemusest, kus põhiseadusliku korra kujunemine on võtnud aastakümneid. „Normaalse demokraatliku arengu“ puhul on olnud tegu riikidega, kus kapitalismi varajase arengu käigus kujunesid aegapidi uued majandusjõud ja poliitilised huvirühmad, kes järk-järgult kujundasid omavahelisi suhteid ja teadvustasid oma huve. Põhiseadust luues vormistati õiguslikult ühiskonnas juba väljakujunenud olukorda. Seetõttu ei sõltunud põhiseaduse tegijad ise otseselt oma otsuste tagajärgedest. Seevastu postkommunistlike maade siirdeaja põhiseadus peab asendama vana (kommunistliku) ühiskondliku korralduse uuega veel enne, kui on välja kujunenud turumajanduslike suhete subjektid ning nende huve väljendavad uued poliitilised erakonnad.
Siirde n-ö kesktasand on seotud ühiskonna sotsiaalmajandusliku arenguga, mille oluliseks osaks on ressursside ümberjaotus: omandireform, sotsiaalkaitse süsteemi ülesehitamine ja sotsiaalse õigluse tunnustatud kriteeriumide kujunemine. Offe peab siirdeühiskondadele iseloomulikuks ühiskondlikke pingeid tasakaalustavate ümberjaotusmehhanismide puudulikkust ja sellise olukorra tekkimist, kus ühiskond jaguneb vähesteks võitjateks ja suureks hulgaks kaotajateks. Ühiskondlike muutuste edu sõltub lõppkokkuvõttes kaotajate kannatlikkusest, arvab ta (1996: 45–49). Kannatlikkusele rajatud majandus saab olla edukas vaid siis, kui leitakse mehhanismid, mis kannatlikkust motiveerivad ja sotsiaalseid vastuolusid pehmendavad. Offe peab sellisteks meetmeteks esiteks välisabi, teiseks sotsiaalset õiglustunnet rahuldavat sotsiaaltoetuste