Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm
Читать онлайн книгу.
ja paiknemise kui ka mõtteliste tajuruumide vormis (nt küsimustikus viitavad sellele kultuuriline taju, mõttelised meediaruumid jms).
Personaalse ruumi kõrval on meie uuringus vaatluse all ka kollektiivne (meie) ruum, mida määravad eri sotsiaalsete rühmade ühine kogemus, liikumisvõimalused, aga ka identiteedi ja kollektiivse mäluga seotud ruumilised kujutlused, mida Benedict Anderson (1991) on käsitlenud kujutletava kogukonna piiridena. Meie eriline huviobjekt on personaalse ja kollektiivse ruumi muutumine struktuursete ja institutsionaalsete tegurite mõjul ning uute personaalsete ruumitajude ja praktikate kujunemine ühiskondlike ja tehnoloogiliste muutuste kontekstis.
Sotsiaalne ruum. Ruumi mõistet füüsilises, sh geograafilises keskkonnas paiknemise ehk lokalisatsiooni tähenduses täiendab meie uurimustes sotsiaalse ruumi mõiste. See on seotud ühiskonna strukturatsioonist tulenevate vastastikuste asetustega ja ümberpaiknemistega sotsiaalsete suhete struktuuris, horisontaal- ja vertikaalteljel.
Sotsiaalne ruum toimib sümboolse ruumina, mida struktureerivad erinevad elustiilid ja neid järgivad staatusrühmad (Bourdieu, 1989: 20). Üksteisele lähemal asetsevad isikud ja grupid (ka organisatsioonid) jagavad sarnaseid tunnuseid. Struktuuri, s.t sotsiaalse distantsi taastootmine toimub ühtaegu nii objektiivselt, eri elustiilidega gruppide tegevuse kaudu, kui ka subjektiivselt, vastastikku teatud tegevusele tähenduse andmise kaudu (nt teatud tegevuse kodanlikuks või alamklassile omaseks pidamisega). Sotsiaalne ruum mõjutab ka geograafilist paiknemist. Sotsiaalses ruumis lähedasemad inimesed kalduvad sagedamini sattuma lähestikku ka füüsiliselt (elukoht, tööalased kokkupuuted), samal ajal kui sotsiaalselt kaugemate gruppide kokkupuuted füüsilises ruumis on pigem juhuslikud ja põgusad (Bourdieu, 1989: 16).
Anthony Giddensi (1984) käsitluses on ruum toimijate vaatepunktist lähtuvalt alati sotsiaalne ja osaleb sotsiaalse interaktsiooni kujundamisel (sh võimu ja ressursside omistamisel). Inimeste praktikad kätkevad teadmisi, kuidas kasutada ruumi refleksiivse jälgimise kogemuse kaudu (nt ootejärjekord bussipeatuses, koosolekuruum, klassiruum, avalikud väljakud). Ruum haarab endasse inimesi, kes tunnevad selle sotsiaalset kasutust. See kehtib nt kultuuritarbimise puhul: kui kontserdil käimise või näituse, restorani vms külastamise kogemus puudub, siis piirab nende oskuste omandamise vajadus barjäärina tarbimisvõimaluste kasutamist. Süsteemiteoreetilisest vaatenurgast (Luhmann, 2009) lähtuvalt on ruum süsteemi piire defineeriva kommunikatsiooni olulisim objekt.
Individuaalne ja sotsiaalne mobiilsus, personaalse ja sotsiaalse ruumi laienemine ja kokkutõmbumine. Ruumisuhetes on viimaste sajandite jooksul toimunud kardinaalsed muutused, mis hõlmavad tööstusliku pöördega alanud tehnoloogilisi muutusi (nt liikumisvõimaluste suurenemine seoses aurulaevade ja raudteega), traadita telekommunikatsiooni revolutsiooni (alustades telegraafist) ning viimastel kümnenditel üha kiirenevas tempos toimunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi arenguid (internet nii informatsiooniallika kui ka suhtluskeskkonnana). Neid muutusi on kirjanduses nimetatud aegruumiliseks kokkusurumiseks (Harvey, 1989). Maailma kokkusurumine tähendab ühest küljest, et ümbritsev sotsiaalne ruum on inimestele paremini kättesaadav, asub tänu tehnoloogilistele võimalustele enam personaalse elaviku haardeulatuses ning tajutavalt on maailm justkui kasvanud. Teisalt tähendab füüsiliste ja tunnetuslike distantside vähenemine, et individuaalselt haaratav maailm on selgelt tajutavate piiridega ning tundub seetõttu väiksemana, kuna formaalselt on igal indiviidil võimalus ruumilistest kaugustest osa saada ja kogemuste põhjal kujundada omaenda mõtteline ettekujutus maailmast. Eestile ja teistele postkommunistlikele riikidele on iseloomulik, et mitu muutust ruumisuhetes on toimunud samal ajal – nii riigipiirides, riigikorras, elukorralduses kui ka info- ja kommunikatsioonikanalites.
Selliste sotsiaalses ruumis toimunud muutustega toimetulek eeldab indiviidi tasandil teatud personaalse laienemisvõimelisuse (Adams, 2005) ja mobiilsuskapitali (Kaufmann, Bergman ja Joye, 2004) arendamist. Esimene ehk laienemisvõimelisus tähendab võimet oma kogemus- ja tegevusruumi, harjumuspärast elavikku venitada üle varasemate harjumuspäraste piiride selliselt, et saada olla ühenduses endast eraldatud kaugete kohtade, tegevusruumide ja sotsiaalsete kontekstidega. Teine ehk mobiilsuskapital ühendab endas sotsiaalse ja geograafilise mobiilsuse mõiste ning näitab indiviidi võimet olla mobiilne sotsiaalses ja geograafilises ruumis, võimeline sotsiaal-ruumiliseks mobiilsuseks tulenevalt konkreetsetest asjaoludest.
Indiviididel on erinev võimekus ühiskondlike muutustega kaasas käia, seetõttu võivad kirjeldatud laienemisvõimelisus ja mobiilsuskapital olla ühiskonnaliikmete ja sotsiaalsete rühmade seas ebavõrdselt jaotunud. Selliselt eristuvad aegruumilise kokkusurumise tulemusena ühest küljest mobiilsed, personaalselt laienemisvõimelised indiviidid, kes suudavad kaasas käia sotsiaalses ruumis toimunud kiirete muutustega, ning teised, mittemobiilsed ja vähese personaalse laienemisvõimega indiviidid, kellel on raske toime tulla olevikuga ehk ühiskonnas levinud samaaegsete ruumiliste kihistustega. Interaktsioonid erineva laienemisvõimelisusega indiviidide vahel on komplitseeritud. Erinevast laienemisvõimelisusest ja mobiilsuskapitalist tulenevalt eristuvad indiviidid ka oma transformatiivse võimekuse poolest (Archer, 2010; Giddens, 1979), mis tähendab muutustega kohanemise või ise muutuste esilekutsumise võimekust. Kui Giddensi strukturatsiooniteooriast lähtuvalt on selline erinev transformatiivne võimekus seletatav eelkõige olemasolevate võimusuhete kaudu, siis Archeri morfogeneetilise lähenemise järgi tulenevad erinevused eelkõige sotsiaalse interaktsiooni viisidest (nt ühiste soovide olemasolu, võimule kuuletumine, üksteisega arvestamine).
Sotsiaalse tunnetuse kategooriad
Kolmandaks subjektiivse elaviku põhidimensiooniks loetakse (Berger ja Luckmann, 1966; Schütz ja Luckmann, 1974) sotsiaalset tegelikkust liigendavaid kategooriaid, mis võimaldavad subjektil sündmusi ja objekte (sh iseennast ja teisi inimesi) nimetada, üksteisest eristada, klassifitseerida ja suhestada. Kuna subjekt puutub igal hetkel kokku keerukate, omavahel seotud ja muutlike nähtustega, on igas kultuuris välja kujunenud nähtustest arusaamise ja nendega suhestumise mudelid ja mustrid, mentaalsed struktuurid, mida subjekt saab rakendada nii iseenda kui ka looduses ja ühiskonnas toimuva mõtestamiseks. Goffman (1974) on selliseid mudeleid nimetanud raamideks, mille inimesed elu jooksul omandavad (isikliku ja vahendatud kogemuse kaudu) ning mida rakendavad sotsiaalsete situatsioonide tõlgendamiseks ja sobiva käitumisviisi valikuks.
Sotsiaalse kategoriseerimise oluliseks alaks on sotsiaalne strukturatsioon, ühiskonnas tegutsevate subjektide positsiooni määratlemine ja enese nendega suhestamine (sotsiaalse kihistumise, rahvusliku identiteedi, põlvkondliku kuuluvuse jms kategooriad). Strukturatsioonil on nii vertikaalne kui ka horisontaalne mõõde. Vertikaalne strukturatsioon loob sotsiaalseid hierarhiaid, paigutades indiviidid üksteise suhtes ühiskonna astmetele, nt sotsiaalsetesse klassidesse, mida marksistlikus tähenduses eristab majanduslik positsioon: klassikalises marksismis tootmisvahendite omamine või mitteomamine, tänapäevases kontekstis tööalane positsioon, sissetulek ja tarbimisvõimalused, sh ligipääs uutele tehnoloogiatele. Vertikaalset kihistumist tingib piiratud ressursside ebavõrdne jaotumine. Lisaks rahale on oluline piiratud ressurss aeg, seda eriti sotsiaalse aja kiirenemise tingimustes. Objektiivse suurusena on igaühel võrdselt 24 tundi ööpäevas, kuid aeg subjektiivse tingimusena (Immanuel Kanti tähenduses) ning erinevad võimalused aega kindlatel eesmärkidel kasutada loovad ajalise ebavõrdsuse – ajarikkuse ja ajavaesuse. Ajarikkuse kui elukvaliteedi ühe komponendi oluline mõõdupuu on aja hulk, mida inimene saab täiesti vabalt enda äranägemisel kasutada ehk indiviidi „enda aeg“ (Mückenberger, 2011). Meie uurimuses tõstatub küsimus, kuidas on aeg ja raha piiratud ressurssidena indiviidi teadvuses omavahel seotud ning kuidas mõjutab nende omamine (või neist ilmajäetus) indiviidi subjektiivset asetumist sotsiaalsesse struktuuri.
Horisontaalne strukturatsioon eristab indiviide ja sotsiaalseid rühmi bourdieu’likus mõistes elustiili, tarbimise (sh kultuuri- ja meediatarbimise) harjumuste ning habitus’e alusel (Bourdieu, 2003). Indiviidi või grupi paiknemise sotsiaalses struktuuris määrab ka põlvkondlik kuuluvus kui sotsiaalne kategooria. Sotsiaalsed põlvkonnad erinevad suhestumises sotsiaalse, kultuurilise ja ajaloolise ajaga (Corsten, 2011) ning vastavate elustiilidega, milles omakorda väljendub sotsiaalne staatus ja sellel põhinev kihistumine.
Kui klassikalistes sotsioloogilistes käsitlustes kasutati