Merirohi. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
Tagasilõikamisest polnud mul aimugi.
Isegi naabrimees Artur tuli vaatama, mida me siin toimetame. Ikka see vana piibutobi suus ja hall habe nagu härjapõlvlasel. Olime juba suure hunniku oksi kokku saanud ja istusime puhkama.
„Nii see on. Elu on lühike ja see oleks nagu välgatus universumi mõõtmatuses. Kuidas Synnega on?“ küsis mees.
„Paraneb,“ vastasin.
„Tore,“ leidis Artur. „Te olete nii kena paar. Teised muidugi ka ja üldse kogu see sigri-migri, mis teil siin pidevalt valitseb, aga teie olete kõige vahvamad.“
Artur heietas päris tükk aega ja enne lahkumist lubas:
„Tulen pärastpoole koos Katriniga vaatama, kuidas teil siin läheb. Katrin hakkaski juba suurt tükki lambaliha moorima ja ega me üksinda jõua seda kõike ära süüa. Toome teile ka.“
„Muidugi tulge,“ kutsusin lahkelt.
Oliver avastas, et muru oleks vaja pügada ja ajas murutraktori kuuri alt välja. Ma usaldasin poissi. Mis sellest, et ta oli kaks korda sellega jõudnud pahandust teha ja konnatiigi vee ära solkida. Ma ei läinud teda enne kontrollima, kui Valli tuli joostes ja teatas, et poiss oli hakanud naabrimehe nisupõldu maha niitma, kuna pidas seda kultuurmuruks, mis vajab pügamist. Kihutasin sinna ja kupatasin poisi traktorilt minema. Keerasin otsa ringi ja sõitsin tagasi. Nimelt olin ma naabrimees Einarile osa oma maast välja rentinud, et ta seda põlise põllumehena kasutaks. Minul polnud sellega midagi teha, sest ei osanud isegi nisul ja rukkil vahet teha. Kartuli tundsin küll ära. Nüüd oli osa nisust maha niidetud. Teate see talinisu, mida talvel külvatakse… Või oli see sügisel. Pagan teab. Kahju polnud küll eriti suur, aga ma läksin ikkagi sellest Einarile rääkima. Leidsin ta kuurist, kus ta traktorit parandas. Selle jutu peale puhkes Einar suure häälega naerma.
„Ära muretse. Nagunii teevad linnud ja kitsed kasvavale viljale kahju ja see, mida sinu poiss tegi, ei tule üldse arvesse. Eks see üks paras nali ikka ole,“ sõnas ta muiates. Jätsime sõbralikult nägemiseni ja ma tulin Kurrule tagasi. Käisin jala, sest sellise lühikese maa peale olnuks narr autot võtta. Kui tagasi Kurrule jõudsin, leidsin sealt eest Laurise. Poiss istus trepil ja vandus.
„Mis sinuga juhtus?“ imestasin.
„Oeh, tulin Konoverest jala siia,“ ägas poiss ja sülitas vihaselt. „Hakkasin Pärnust hääletama ja sain ühe parsa peale. See viis mind ainult Konoverre ja keeras sealt vasakule alla. Ma üritasin edasi hääletada, aga keegi ei võtnud peale. Lõpuks vihastasin ja hakkasin tulema. Vahepeal jooksin ja ikka edasi, kuni siiani välja. Paljud pidasid mind vist mingiks tervisesportlaseks ja andsid signaali, kui minust mööda sõitsid. Näitasin neile rusikat.“
„Miks sa bussi või taksoga ei tulnud?“ küsisin.
„Ei tea mille eest? Raha mul polnud. Õnneks oli mul niipalju oidu, et jätsin teise pangakaardi koju ja seal peal on veel midagi,“ vastas Lauris.
„Ma oleksin sinu taksoarve kinni maksnud. Sa oleksid saanud ju dokumendiga pangast midagi võtta. Või oleksid mulle helistada ja ma oleksin sulle vastu tulnud,“ arvasin.
„Mul pole dokumenti ka. See jäi Pärnusse Sylvia juurde. Mobla samuti. Panin läbi tagatoa akna välja. Hea, et riided kätte sain. No nii lollisti orki lennata… Täitsa jama kohe.“
„Sa panid põgenema, nagu tahtnuks ta sind maha tappa,“ arvasin.
„Ega palju puudu olnud. Tal oli elutuba igasuguseid kahtlasi tegelasi täis ja kõik vahtisid mind tigedate nägudega. Sylvia samuti. Pidasid mingit miitingut ja ma kuulsin, et jutt käis jälle raha ümber. Lõpuks sain aru, et Sylviat ei huvitanud mitte mina, vaid minu raha, aga siis oli juba liiga hilja. Ma ei tea, mis ärisid ta ajas ja kõik oli ainult bluff. Nii maja Pärnu-Jaagupis, kui ka kõik muu, mis ta mulle ette vahutas. Tegelikult sekeldas ta mingisuguste kahtlaste meeste ja naistega, mind ei võtnud ta kunagi kaasa. Andsin talle raha, kuid tagasi ei maksnud ta kunagi. Ma ei tea, kuhu see raha kadus,“ ahastas Lauris. Ta oli tõepoolest kogu hingest õnnetu, et oli nii tobedalt blondi kaunitari õnge läinud. Mind hakkas asi huvitama. Mida see Sylvia endast kujutab ja kes ta selline on, mõtlesin endamisi. Päris isalt restorani, kuid mida ta tegelikult teeb, sellest polnud Lauris samuti aru saanud, sest restoranis käis ta väga harva. Nähtavasti juhtis restorani tegelikult keegi teine. Sylvia oli ainult formaalselt selle omanik.
„Me korraldame siin täna jaanituld,“ ütlesin, „kui sa midagi tahad, siis võin sulle seda alevist tuua,“ lubasin, sest teadsin, mida poiss soovis, kui tal närv nii-öelda püsti oli.
„Õlut,“ vastas ta lühidalt ja uuris, kuidas Synnel läheb.
„Normaalselt. Paraneb vaikselt,“ vastasin ja läksin toast Honda võtmeid tooma. Laurise saatsin teiste juurde. Kõigil oli hea meel teda jälle näha. Vainule ma teda esialgu ometi viima ei hakanud, sest seal oleks ta heal juhul ämma käest panniga vastu pead saanud.
Sõitsin alevisse ja oma suureks imestuseks kohtasin kaupluse juures Riinat ja Pisut, kes rahumeeli koos jalutasid.
„Me saime alevis juhuslikult, hiljem läheme minu poole. Pisu tahab näha, kus ma elan ja milline on minu majapidamine,“ selgitas Riina. „Ma sain vahepeal natuke tööd ja raha mul on.“
„Ah nii, aga mida ema sellest arvab?“ uurisin Pisu käest.
„Ma juba ütlesin talle, et kohtasin tuttavat tädi, kellega ma juba teie juures olen palju koos olnud, ja lähen tema juurde. Mis tal sellest siis ikka arvata?“ siristas tüdruk ja võttis Riina käest kinni. Läksime kõik koos poodi ja ma vaatasin, kui hellalt Riina tüdrukuga ümber käis.
„Me ostame limonaadi ja siis teeme jaanilõkke. Pärast lubas tädi Riina, et hakkame kuulama jaaniöö hääli. Ma pärast räägin teile ka,“ kostis Pisu mulle. „Mida sina ostad?“
„Ma ei teagi, vist ka limonaadi,“ pomisesin punastades.
„Varsti läheb buss ja me jõuame selle peale,“ arvas Riina ja kallistas tüdrukut.
Mõtlesin natuke ja sõnasin siis:
„Kui tahate, ma võin teid ära viia. Jalgsi vaeva on teil vähem ja mugavam ka.“
„Kui see sulle tüli ei tee,“ lausus Riina tagasihoidlikult. Naine oli nii muutunud, et ma ausalt öelda ei tundnud teda enam äragi. Kui nemad tõepoolest limonaadi ostsid, siis ladusin mina ostukärusse õllepudeleid. Võtsin ka muud nodi nii Kurrule kui ka Riinale Niitsoole. Vainule ei plaaninud ma minna, sest kindlasti oleks Lilit hakanud kohe küsima Laurise kohta ja ma ei tahtnud talle valetada.
Riina vaatas korraks silmanurgast minu ostukäru, kuid õllepudelid jätsid teda külmaks. Ma olin imestusest lausa tummaks löödud. Ma poleks eluski uskunud seda naisest, kes…
Istusime autosse ja ma viisin Pisu ning Riina Niitsoole. Terve tee rääkis Pisu sellest, kuidas nad hakkavad jaanilõket tegema, aga ta ei tüüdanud Riinat üldse, viimane ainult naeris selle peale. Sain aru, et Riina otsis oma üksinduses seltsi ja väike neiu oli talle suureks lohutuseks jaanipäeval. Iseasi jah… Kuidas Linda selle peale vaatab, kui ta teada saab, kelle juures Pisu tegelikult oli. Linda oli kaunis range ja kindlate põhimõtetega. Aga mis minul sellest.
Riina võttis oma asjad ja mina andsin veel omalt pool talle toeka koti lisaks. Pisu rabas selle endale ja läks siis koti raskuse all tuikudes maja poole. Näis, nagu tahaks kott plikat kangest pikali vedada ja siis nad mõlemad lähevad – tüdruk ja kott mõlemad ühele poole viltu, Pisul jalad risti-rästi all, keha kõver ja pruun hobusesaba hüplemas selja taga. Hoovis kasvasid kenad kõrged kased ja vana pehkinud aed maja juures, mis oleks olnud vaja juba ammu ümber lükata, tegi nüüd koha veelgi romantilisemaks.
Astusin samuti korraks autost välja ja vaatasin, kuhu nad lõkke teevad. Riina oli valinud ilusa koha ja tõi toast isegi oma patareidega raadio. Soovisin neile kõike paremat ja läksin tagasi.
Andsin õlled Laurisele ja ladusin muu kraami lõkke lähedale valgele linale, mille Valli oli toast toonud. Nad istusid ja ajasid Lijaga juttu. Ainult Agnes konutas omaette mõtteis.
Meie Priiduga