Kafka mererannas. Харуки Мураками
Читать онлайн книгу.
nas
noormees, keda hüütakse rongaks
„Nii et selle rahaasja said sa siis lõpuks kuidagi joonde?” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. Ta kõnemaneer on pisut uimane nagu alati. Just nagu oleks ta äsja ärganud sügavast unest ning rambed suulihased ei annaks veel hästi liikuma. Aga see on ainult väline maneer, tegelikult on ta iga viimse kui kehasopini virge. Nagu alati.
Noogutan.
„Kui palju?”
Kontrollin numbrid mõttes uuesti üle ja vastan: „Sularaha nii umbes 400 000. Peale selle veel natuke raha pangas, mida võib kaardiga välja võtta. Muidugi ei saa öelda, et seda oleks piisavalt, aga esialgu saab vast hakkama.”
„Noh, pole paha,” vastab noormees, keda hüütakse Rongaks. „Esialgu, eks ole.”
Noogutan.
„Jah, aga tundub, et see raha pole mitte möödunud aasta Jõuluvana kingikotist pärit,” ütleb tema.
„Ei ole,” vastan mina.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, kõverdab irooniliselt huuli ja vaatab ringi. „Ega see raha äkki kuskilt siit kandist kellegi sahtlist pärit ei ole…?”
Ma ei vasta. Loomulikult teadis ta algusest peale, kust see raha tuleb. Ei ole mingit põhjust niisuguseid vihjeid teha. Ainult tögab mind.
„Olgu peale,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Sul on seda raha vaja. Hädasti vaja. No ja sa hangid selle. Laenad, ärandad vaikimisi, varastad… – mida iganes. Nii või teisiti on see sinu isa raha. Esialgu sellest rahast ehk piisab. Aga mis sa siis teha kavatsed, kui sul see 400 000 otsa saab? Ega siis raha pole nagu seened metsas, et iseenesest rahakotti juurde sigineb. Sul on süüa vaja, öömaja on vaja. Ükskord saab raha otsa.”
„Selle peale mõtlen ma siis, kui see aeg käes on,” ütlen ma.
„Selle peale mõtlen siis, kui see aeg käes on,” kordab noormees, keda hüütakse Rongaks, mu sõnu just nagu peopesal kaaludes.
Noogutan.
„Leiad näiteks tööd või midagi?”
„Küllap vist,” ütlen ma.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, raputab pead. „Tead mis, katsu neid maailma asju vähe paremini tundma õppida. No mis sa arvad, kuidas peaks üks 15-aastane nooruk kodunt kaugel, tundmatus kohas tööd leidma? Kuule, sul ei ole endal ju kohustuslik põhihariduski veel läbi. Kes peaks sinusuguse tööle võtma?”
Punastan pisut. Ma punastan üldse kergesti.
„Noh, mis seal’s ikka,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Mis siin ikka ainult musta stsenaariumi ette kujutada, kui midagi pole tegelikult veel alanudki. Sina oled oma südames juba otsuse teinud. Nüüd tuleb edasi minna ja see ellu viia. Lõppude lõpuks on see ju sinu elu. Põhimõtteliselt ei jää muud üle, kui teha nii, nagu sina tahad.”
Just, lõppude lõpuks on see minu elu.
„Aga kui sa tahad edaspidi toime tulla, peab sust üks üsna sitke vend saama.”
„Püüan,” ütlen mina.
„Seda küll,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Tuleb tunnistada, et nende paari aastaga oled sa kõvasti sitkemaks muutunud.”
Noogutan.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, ütleb: „Aga ikkagi oled sa alles 15-aastane. Nii üsna tagasihoidlikult väljendudes on su elu alles alanud. Maailm on täis asju, mida sa praegu ei oska ettegi kujutada.”
Istume nagu alati kõrvuti isa töötoas vanal nahast diivanil. Noormehele, keda hüütakse Rongaks, meeldib see koht. Talle meeldivad kõik need pisijubinad, mis seal on. Praegu hüpitab ta käes mesilasekujulist klaasist kirjapressi. Kui isa kodus on, ei tule ta loomulikult siia lähedalegi.
Ütlen: „Igal juhul pean ma siit lahkuma. See on fakt.”
„Võib-olla tõesti,” nõustub noormees, keda hüütakse Rongaks. Paneb kirjapressi lauale ja põimib sõrmed kukla taga kokku. „Aga ega see veel kõike ära ei lahenda. Ei taha küll su indu jahutada, aga kui kaugele sa ka ei läheks, ei suuda sa siit iialgi põgeneda. See on selge, kas pole? Mul on tunne, et ei maksa kauguse peale nii palju lootusi panna.”
Mõtlen veel kord kauguse peale. Noormees, keda hüütakse Rongaks, toob kuuldavale ohke ja vajutab sõrmeotstega mõlema silma laugudele. Suleb siis silmad ja kõnetab mind selle pimeduse sügavusest.
„Mängime seda mängu,” ütleb ta.
„Võib kah,” ütlen mina. Sulen samuti silmad ja hingan tasakesi sügavalt sisse.
„Vaata, kujuta endale ette hirmkohutavat liivatormi,” ütleb ta. „Kõik ülejäänu unusta täielikult.”
Nagu kästud, kujutan enesele ette hirmkohutavat liivatormi. Kõik ülejäänu unustan täielikult. Unustan isegi selle, et mina olen mina. Ma muutun tühjuseks. Igasugused asjad kerkivad kohe silme ette. Nagu ikka, istume mina ja noormees mu isa töötoa vanal nahkdiivanil, et koos neid asju kogeda.
„Teatud juhtudel võib see, mida me nimetame saatuseks, olla nagu ühe koha peal ringi keerutav liivatorm, mis vahetpidamata oma suunda muudab,” kõnetab mind noormees, keda hüütakse Rongaks.
Teatud juhtudel võib saatus olla nagu ühe koha peal ringi keerutav liivatorm, mis vahetpidamata oma suunda muudab. Sa sead oma mineku ringi ja katsud teda vältida. Aga ka torm muudab sinu järgi oma suunda. Sa sead veel kord oma sammud ringi. Ja ka torm muudab samamoodi veel kord oma suunda. Ikka ja jälle kordub see, just nagu koidikueelses õnnetus Surmatantsus. Aga miks? Sest et see liivatorm ei ole miski, mis täiesti seosetuna puhub kohale kusagilt kaugelt. Ta on tegelikult sina ise. Ta on miski sinu sees. Seepärast on ainukene asi, mida sa teha võid, asjaga leppida. Astuda tormi sees otse edasi, katta oma silmad ja kõrvad tihkelt, nii et liiv sisse ei lendaks, ning astuda sammhaaval temast läbi. Karta võib, et seal ei ole ei päikest ega kuud, pole suunda ja vahel võib olla, et pole isegi õiget aega. Ainus, mis seal on, on kõrgel taevas tantsisklev kondipuru moodi valge peen liiv. Vaat sellist liivatormi kujutagi endale ette.
Kujutan endale seda liivatormi ette. Valge pööris tõuseb otse taevasse nagu jäme köis. Katan mõlema käega tihkelt silmad ja kõrvad. Et see peen liiv mulle kehasse sisse ei pääseks. Liivatorm on mu sihikule võtnud ja tuleb järk-järgult lähemale. Tunnen oma nahal tema tuule survet juba kaugelt. Ta üritab mind just siin ja praegu alla neelata.
Viimaks paneb noormees, keda hüütakse Rongaks, mulle pehmelt käe õlale. Liivatorm kaob. Aga ma ei ava veel silmi.
„Nüüdsest peab sinust saama maailma kõige sitkem viieteistaastane noormees. Mis ka ei oleks. Muud teed sul selles maailmas ellu jäämiseks ei ole. Aga selleks pead sa ise endale selgeks mõtlema, mida see sitke olemine õieti tähendab. Selge?”
Vaikin. Mõtlen, et tahaksin niimoodi, noormehe kätt oma õlal tundes, tasakesi unne vajuda. Mu kõrvu kostab õrn tiivasahin.
„Sinust saab maailma kõige sitkem viieteistaastane noormees,” kordab noormees, keda hüütakse Rongaks, vaikselt unnesuikuva minu kõrva ääres. Nagu tätoveeriks neid sõnu tumedate siniste tähtedega minu südamesse.
Ja muidugi suudad sa tegelikult viimaks ennast tollest läbi murda. Tollest raevukast liivatormist. Tollest metafüüsilisest ja sümboolsest liivatormist. Aga ehkki metafüüsiline ja sümboolne, lõikab ta samal ajal teravalt su ihusse nagu tuhat žiletitera. Nii mõnedki inimesed on tema rüpes verd valanud ning küllap valad ka sina. Sooja punast verd. Küllap saad sinagi oma mõlemad käed veriseks. See on sinu veri, aga ka teiste inimeste veri.
Ja kui see liivatorm kord läbi on, ei oska sa arvatavasti öelda, kuidas sa tast välja said ja ellu jäid. Küllap ei oska sa sedagi öelda, kas ta on nüüd tõesti mööda läinud või mitte. Kuid üks on siiski selge. See, et liivatormist väljuv sina ei ole seesama sina, kes tormi astus. Vaat niisugune tähendus on liivatormil.
Kui saabus minu viieteistkümnes sünnipäev, põgenesin kodust, läksin kaugele tundmatusse linna ning hakkasin seal ühe pisikese raamatukogu nurgas elama.
Muidugi, kui ma tahaks kõike järjekorras ära rääkida,