Pikk utoopia. Терри Пратчетт
Читать онлайн книгу.
mõeldud keldriks, siis polnud see küll suurem asi: seinad olid paljast mullast, põrandal olid veel kunagise kaevaja jäetud labidajäljed, neid polnud ära silutud. See oli lihtsalt auk maa sees, kiiruga kaevatud ja veel suurema kiiruga kinni kaetud. Ja Nikose koerast ei olnud siin märkigi.
Aga oli üsna selge, kuhu Rio kadus. Ühes seinas oli üsna põranda lähedal auk.
Nikos vaatas, et taskunuga oleks käepärast, laskus neljakäpakile, piilus auku ja avastas, et sealt läheb maa sisse mingi käik. Käik polnud kuigi lai, ainult mõni jalg, aga see oli kaevatud palju hoolikamalt kui mahajäetud kelder: see oli ümmargune ja siledate seintega. Ja taskulambiga näidates nägi Nikos, et käik läheb üsna järsult allapoole. Alla pimedusse, tema taskulambi valgusvihu ulatusest välja. Kes võis sellise käigu teha? Võib-olla mõni uruloom? Mõned karvakerad elasid maa all ja nüüd manas kujutlusvõime Nikose silme ette pildi oravmutist, kes on inimese suurune ja labidasuuruste küüniseliste kaevekäppadega. See oleks siis juba nagu koboldid, mõtles Nikos, inimesemõõtu ja inimesesarnased mutitaolised olendid, kes siit vahel läbi käisid ja üritasid millegagi äritseda. Kuid Nikosele meenus see krabin, sosin, kraapimine, mida ta oli kuulnud – sellist häält ei saaks teha ükski karvakera ega isegi kobold.
Siis kostis väga kaugelt jälle haugatus, hirmunud klähvatus.
Nikos laskis vaistul juhtimise üle võtta. „Ma tulen! Oota, Nikos tuleb juba!”
Ta pani taskulambi suhu, ronis käpuli käiku ja hakkas allapoole minema. Tema käte ja põlvede all oli ainult muld, mis oli tasandatud ja kinni vajutatud. Päevavalguse ketas tema taga jäi aina kaugemale, eespool aga näitas tema taskulamp käigu lõpus teist avaust, korralikku ringikujulist auku, mis viis veel sügavamasse pimedusse. Hirmus oli siin kitsas käigus olla, lisaks segas vööl olev sammurikarp liikumist. Nikos sai aru, et välja pääsemiseks peab ta tagurpidi minema, sest ümberpööramine oleks keeruline. Aga ta rühkis edasi.
Enda arvates ronis ta umbes paarikümne jala kaugusele ja läks kogu aeg allapoole, pimedusse.
Siis lõppes kaldus käik avausega, kust pääses palju suuremasse koopasse. Ikka veel käpuli piilus Nikos ettevaatlikult koopasse ja näitas taskulambiga valgust. Valgusvihus olid näha lagi ja põrand, mis mõlemad olid tasandatud, lae ja põranda vahe umbes kümme jalga, ning sambad, mis võisid olla jäänud väljakaevatud pinnasest või kivist ja asetsesid üksteisest ühekaugusel. Seinu ei paistnud, ei vasakul, paremal ega ees – taskulambi valgus ei ulatunud nii kaugele. Oli selge, et tema ees on palju avaram ruum, lai ja sügav.
Sellega olid igasugused oravmutid välistatud. Mida paganat see siis tähendab?
See tuletas Nikosele meelde midagi, mida ta oli lugenud ema ebaregulaarsetes õppetundides kaevanduste kohta Madalatel Maadel. Ta teadis, et siin läheduses on rauamaagisoon, mida küla asutajad olid tühjendanud, kui Poulsonid siia sepikoja ehitasid – rikas maagisoon, ainuomane just sellele maailmale, oligi üks põhjustest, miks nad olid nimelt siia elama asunud. Aga Nikos oli seda iseehitatud sepikoda näinud, ta oli näinud ka neid väheseid naelu ja teisi selliseid asju, mis olid seal valmistatud, ja mõnda kabjarauda nende võõrapärase nimega loomade jaoks, keda neil oli kavas olnud siia tuua, kuigi nad ei jõudnud selleni kunagi (Nikos ei olnud kunagi hobust näinud). Nii palju poleks nad kindlasti jõudnud nii lühikese ajaga kaevandada, pealegi poleks nii suure hulga maagi järele ka vajadust olnud. Aga kui seda ei teinud nemad…
Tema ette ilmus nägu.
Nägu: põhimõtteliselt võib seda ka nii nimetada – see oli umbkaudu inimnäo kujuga mask, mille üks külg oli kaetud hõbedase metalliga, teine oli veel jubedam, vormitud millestki selle materjali taolisest, millest Jumal teeb põrnikaid, nagu Nikose isa oleks võibolla öelnud. Aga oli täiesti selge, et see on nägu, mask oli tillukesena tunduva pea küljes, pea aga kaldus peenikese kaela otsas.
Olend paistis peaaegu uudishimulik. Uuris Nikost, kummaline pea küljele kallutatud. Uudishimulik? Elus!
Ehmatus tuli hilinenult. Nikos hakkas karjuma ja tema hääl kajas suurest koopasaalist valjusti vastu. Ta üritas eemale taganeda, kuid ei suutnud käigu kaldus põrandast kinni hoida, libises ettepoole ja kukkus käkaskaela saali…
Otse hõbedase põrnikataolise eluka käte vahele. Käte? Kas tal on käed? Nikos tundis selja ja jalgade all külma metalli. Ta kisas ja rabeles ning lasti lahti.
Ta kukkus maha, küll ainult mõne jala kõrguselt, kuid see lõi tal hinge kinni ja ta pillas taskulambi käest. Ta veeretas end kiiresti jalule, aga kuna oli pime ja mahapudenenud taskulamp heitis ainult kitsa valguskiire, oli Nikosel tunne, et ta on ümber pöördunud, ta ei teadnud, kuspool käik on.
Ta nägi, kuidas põrnikataoline olend laskus kõhuli ja sibas minema – võib-olla oli ta sama ehmunud kui temagi. Olend paistis olevat inimese suurune, aga kujult ja liikumisviisilt ja oma kõva, musta, läikiva keha ja paljude jäsemete tõttu oli ta põrnika või rohutirtsu moodi.
Ja Nikos nägi ning kuulis, kuidas teised põrnikad lähenevad. Ta haaras põrandalt taskulambi ja laskis selle vihul üle koopa käia.
Nad tulid igast küljest, roomasid maadligi lähemale nagu sipelgad, kuid palju suuremad, õudsemad, ja see, et nende läikivad mustad kilbised olid kinnitatud metalliga, kunstlike asjadega, tegi nad miskipärast veel jubedamaks. Kui Nikos näitas ühe peale neist valgust, tõmbus see nõksatusega tagasi, nagu oleks pimestatud, kuid kõigist teistest suundadest tulid nad edasi. Ja kui nad tema juurde jõudsid, hakkasid nad end püsti ajama, nii et ta nägi nende pehmeid kõhualuseid, kus roheka ihu külge kinnitusid mingid helehallid mügarad, nagu oleksid seal villid.
Siis ajas üks neist ennast otse Nikose ees püsti. Põrnikal oli poolt nägu kattev hõbedane mask, täpselt nagu esimesel põrnikal, keda ta oli näinud – võib-olla see oligi seesama esimene põrnikas, Nikos ei osanud neil millegi järgi vahet teha –, ning Nikose poole sirutus kombitsataoline, hõbedane, nöörjas jäse.
Nikos üritas liikumatuks jääda. Aga kui valejäse teda puudutas, külm metall vastu sooja nahka puutus, ütles Nikosel närv üles.
Ta pistis karjudes ja taskulambiga vehkides jooksu ning tormas läbi krabisevate kehade vahelt, mis kukkusid ümber ja üritasid kiiruga tema teelt eest tõmbuda. Ta ei jõudnud väga kaugele, vaid komistas millegi otsa ja kukkus kõvale, kokkutallatud pinnasest põrandale. Jälle pillas ta taskulambi käest ja enne kui ta selle jälle üles leidis, haaras teda liikuvate varjudega pimeduses mõneks hetkeks paanika – mõni hetk kuulis ta, kuidas põrnikolendid ümberringi tammusid ja sahistasid ja krabistasid. Nikosel ei olnud aimugi, kuspool on sein ja käik, kust ta oli tulnud. Jälle tõusis paanika ja nööris kõri kinni.
Ja jälle sirutas üks põrnikataolistest olenditest oma väänleva hõbedase kombitsjala. Midagi mõtlemata virutas Nikos talle taskulambiga. Ta tabas olendit tema näo tumedale poolele, mida metallmask ei katnud. Must kest pragunes ja välja hakkas immitsema mingi roheline ja vastiku haisuga löga. Kui põrnikas tahapoole langes, üritas teine põrnikas oma vigastatud kaaslase kinni püüda. Kuid selle juures sattus ta Nikose lähedale, Nikos lõi jälle taskulambiga…
Ja põrnikas kadus õhupahvatusega.
Nikos oli jahmunud. Jäi mulje, et põrnikas astus sellest tohutust keldrist, maa-alusest koopast! Kuidas see võimalik oli?
Jälle hakkasid põrnikad talle lähenema, nüüd juba ettevaatlikumalt – nende kummalised üheainsa silmaga näod jälgisid vehkivat taskulampi. Nikosele oli selge, et ta ei pääse siit, ja kui nad peaksid teda ründama, ei saa ta nende kõigi vastu.
Ta üritas mõelda.
See põrnikas astus kõrvalmaailma. August ei saa kõrvalmaailma astuda. Aga põrnikas astus. Järelikult saab ka tema astuda.
Sammur oli tal endiselt vööl. Nikos keeras selle suurt kohmakat lülitit vasakule ja paremale, Ida ja Lääne poole, ning üritas astuda – aga mõlemal pool tundis ta kummalist vastusurvet nagu siis, kui üritad astuda keldris või kui kõrvalmaailmas on ees mingi suur asi, näiteks võimas sekvoia. See oli võimatu, maa ja kivi sisse ei saa astuda. Aga põrnikas ju astus! Kuidagi peab see järelikult võimalik