Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson
Читать онлайн книгу.
lasin öösel oma laborantidel uurida jäätmetest leitud mikroobi. Noh, isoleerisime, püüdsime erinevatel söötmetel kasvukiirendis kasvatada, tegime esialgse DNA analüüsi ja…»
«Yael, ma olen audiitor!» ohkas Colin.
«No hommikul selgus, et proovidest leitud mikroob oleks küll nagu Oregonilt pärit bakteriliigiga sarnane, aga tema elutsükli kiirus, sitkus ja käitumine on hoopis midagi muud.»
«Senitundmatu bakter siis?» päris Colin jutule vahele, vältides ettevaatlikult teele jäävaid takistusi.
«Ei, mitte tundmatu,» jätkas Yael kannatlikult. «Lihtsalt sama liigi uus tüvi, mis on kohanenud ellu jääma soojaverelistes organismides, muuhulgas inimestes. Meil küll napib siin jaamas erinevat katsematerjali, aga inimese rakuliinid on täitsa olemas.»
«Nii?» esitles Colin jätkuvalt oma mõistmatut ilmet.
«Huvitav,» jätkas Yael, «et bakter kiirendab seda ümbritseva koe ainevahetust. Neil on range hulgatunnetus, mis ei lase mikroobil valimatult paljuneda. Võiks ju mõelda, et tegu on süütu sümbiondiga, mis midagi halba ei teegi. Kuid kõigest 12 tunni pärast olid lihasrakud kordi paisunud, kiud võikalt tõmblemas. Kuni lapsi ei saa lähemalt uurida, pole võimalik öelda, milliseid sümptomeid bakter elusas organismis põhjustab. Suure tõenäosusega on efekt väiksem. Kahtlustan, et mikroob õhu kaudu ei levi, aga mul on sellega seoses üks teooria, mis vajab põhjalikumat kontrollimist.»
«Mille pagana päralt me peame siis neid neetud kostüüme kandma?» tõreles Colin. «Terve jaam on lukku pandud kõigest oletuste põhjal?»
«Et oleks kindel,» vastas Yael rahulikult silmad tunneli kaardil. «Oled suur poiss ja saad hakkama.»
Colin ainult mühatas vastu.
«Paistab, et peakollektor pole enam kaugel. Loodan, et leiame põgeniku sealt ja saame oma vastused.»
«Parem oleks.»
Pärast väikest ekslemist jõudis otsingurühm avara ruumini, mille seintes haigutasid erineva suurusega tunnelisuud. Kaks suuremat olid mõeldud just taoliste vagunite saabumiseks, millega otsijad ennist kokku puutusid. Laesiinidel rippusid multifunktsionaalsed terashaarmed, mis olid mõeldud jäätmevagunite koormat sorteerima või lausa vaguneid ringi tõstma. Erinevalt tunnelist paistis siin üsna puhas olevat, mis võis olla tagatud paremal tasemel koristusrobotite armeega.
Colin kontakteerus sideseadme abil Hoydtiga ning sai teada, et too on oma meestega peagi ringiga nende juurde jõudmas. «Kedagi pole leitud. Kuhu ta ometi joosta võis?»
«Mehed,» sosistas Yael äkitselt kõiki seisma sundides. «Tundub, nagu oleksin näinud liikumist tolle juhtpuldi juures.»
Naine viipas tagumise seina poole, kus kõrgus juhtimisplatvorm, mille kõrval paiknes õrnalt kumavate piirjoontega luuk. Sealtpoolt kostis ühtlast madalat mühinat, justkui üritaks seina taga peituv tohutu võimsus vangistusest pääseda.
Salga liikmed haarasid närvilõtvurid pihku ja püüdsid valgustitega viidatud piirkonda nähtavamaks teha. Yael vaatas vilksamisi Colini poole, kes hetkeks ärevalt vastu piilus ning järgmisel pomises saatjasse Hoydtile, et nad vist leidsid midagi. Toeks olnud turvaosakonna töötajad liikusid alguses ette, et kaaslasi võimaliku ohu eest kaitsta. Grupp hargnes ja moodustas ümber platvormi poolsõõri. Valgusvihud vilksasid üle objektide ning tellingute, kuid peale plekilise metalli ei hakanud midagi silma.
Parajasti läheneti ettevaatlikult platvormi jalamil asuvale trepile, kui ühest tunnelisuust tormas ruumi Hoydt koos Orlando ja kaaslastega.
«Mis lahti?» hüüdis hingeldav inspektor tardunud seltskonnale.
Otsekui vastuseks sellele vihises Hoydti kõrval seisvale turvatöötajale ülalt vastu pead midagi metalset, mis mehe keha korrapealt halvas ja näoli maha kukutas. Metalli põrkest sai tabamuse vastu õlga ka Orlando, kes suutis siiski tasakaalu säilitada. Paanikas kaaslased püüdsid lähimate objektide tagant kaitset leida. Kohmakad kaitseülikonnad olid varjumisel parajaks takistuseks.
Orlandot enda kehaga varjav Hoydt suunas närvilõtvuri platvormil silkava tumeda kogu poole ning saatis kapsli teele. Tundus, et sihtmärk jäi tabamata, muidu oleks halvatud keha samas maha varisenud. Inspektor kontrollis vandudes lõtvuri doosi tugevust, see oli seatud kolmveerandi võimsuse peale, mis peaks hiiglasedki maha võtma. Kehvalt painduv kaitseülikond segas käe liikumist ja võttis mehe endamisi kiruma.
«Colin, on kõik korras?» hüüdis teisel pool kükitav Hoydt.
«Jah,» tuli vastus. «Poiss sai selle neetud vardaga korraliku hoobi. Ehk on eluvaim veel sees.» Hetk vaikust. «Hei, sina seal üleval! Lõpeta ära ja tule rahulikult alla!»
Platvorm püsis hääletuna. Hoydt viipas Colinile, et too jätkaks tundmatuga suhtlemist, ja võttis ühe turvatöötajaga suuna platvormi trepile. Orlando vedas end inspektori endisele positsioonile ja jälgis tema asemel platvormi, kuigi parem käsi oli rivist väljas, mis tähendas, et mees polnud võimeline närvilõtvuriga sihtima. Ega ta end erilise täpsuslaskurina tundnud nagunii.
«Ütlen viimast korda, et tule rahulikult alla ja me ei tee sulle midagi. Teenindustunnelis loata viibimine on ohuks tervele jaamale ning karistatav. Kas kuuled?»
Üleval ei reageerinud keegi. Colin tundis, kuidas Yael ta kõrval kössi tõmbunult värises.
«Ma loodan, et nad talle viga ei tee,» halises naine. «Ta võib ju pisike hirmunud laps olla. Üksi siin pimedas…»
«Laps või mitte,» pahandas Colin naise jutu peale. «Vaata, mis ta selle turvaselliga tegi! Tundub vähemalt, et mees on siiski elus.»
Tabamuse saanud kaitsetöötaja näitas tõesti esimesi elumärke, kui püüdis ühe käega kohmakalt peast kinni võtta ja teisega enda kõhtu maast üles kergitada, kuid vajus samasse asendisse tagasi. Coliniga olnud saatjad liikusid kärmelt varjust välja ja lohistasid oimetu paarimehe turvalisemasse kohta.
Mõneti ootamatult astus platvormi juhtimispuldi juures valgusvihkude paistesse mees.
«Ärge tehke midagi mõtlematut, mul on siin lapsed!» kostis ta madal hääl üle ruumi.
«Seega neid on siin rohkem,» ahhetas Yael vaikselt Colinile.
«Las nad näitavad end!» hüüdis Colin valjult vastu. Vaat sulle ühte last siis!Mees viipas grupi väikseimaid kogusid enda kõrvale rinnatisele lähemale seisma. Õnnetud räbalates kujud klammerdusid hirmust värisedes üksteise külge, lootes ehk nii julgust leida. Nende nahk paistis olevat kaetud kuivanud poriga. Colin raputas pähe tikkuva jäleda mõttekäigu meeltest. Ta märkas, et Hoydt oli hiilimas juba poolel teel platvormile, ja püüdis seega tundmatu mehe tähelepanu endal hoida.
«Miks te põgenete? Meid pole vaja karta, oleme teie poolel. Oleme väga rahumeelsed… Audiitorid, kes soovivad kapten Mayhewsi inimkaubitsemisele lõpu teha.»
Kõlas mehe õõnes naer. «Kui palju kordi oleme seda pidanud kuulma… Tulete relvadega ja rahumeelsed?»
Colin astus varjust välja käed üleval ja asetas seejärel aeglaselt oma närvilõtvuri põrandale. Audiitor andis teistele märku tema eeskuju järgida. Peagi oli kogu varjunud seltskond relvitult platvormi ees seismas.
«Näed, meil pole halbu kavatsusi. Läheme rahulikult koos siit jäätmehunnikust minema ja arutame seda asja soojas, valgustatud ning puhtas paigas ühe hea kohvitassi taga. Vean kihla, et sa pole ammu korralikku kohvi saanud.»
Mees paistis taas närviliseks muutuvat ja pööras pilgu nagu tuge otsides korraks juhtpuldile. «Me ei lähe siit kuhugile. Oleme piisavalt põgenenud ja kannatanud. Ma ei usu ühtegi sõna, mida räägite.»
Colin proovis enda kuraasi maha võtta. «Teeme nii, nagu soovid. Räägime siis siin, kuni asjad selged. Palun ära tee midagi mõtlematut. Jumal hoidku, sul on ju seal lapsed! Olete kõik palju kannatanud, me mõistame seda…»
«Teie ei mõista mitte sittagi!» katkestas mees karjudes Colini jutu. «Teie pole näinud laipade merd mööda suurt Kwad igavikku kulgemas! Teie