Warcraft. Filmi ametlik romaani versioon. Кристи Голден
Читать онлайн книгу.
tema suguvõsa nime oli saanud, rippumas laial pruunil seljal. Orgrim oli üks neid väheseid, kes tundis Durotani läbi ja lõhki ning kelle hoolde pealik poleks usaldanud mitte üksnes enda, vaid ka oma naise ja tulevase lapse elu.
Draka, sõdalane, kaasa ja tulevane ema, ratsutas Durotani kõrval Jää-nimelise hundi seljas. Peaaegu kogu teekonna oli ta marssinud nagu kord ja kohus mehe kõrval. Aga lõpuks oli Durotan palunud tal siiski hundi selga istuda. „Kui mitte iseendale ja lapsele mõeldes, siis minu pärast,” ütles ta. „Hirmus väsitav on mõelda, millal sa nõrked ja tolmu sisse maha varised.”
Naine oli vaadanud talle naeratades otsa, huuled kaardumas väikeste võhkade ümber ning tumedates silmades lustlik säde, mida Durotan nii väga armastas. „Häh,” vastas ta. „Eks ma siis ratsuta pealegi, kardan, et nikastad end muidu ära, kui proovid mind üles upitada.”
Esialgu olid kõik rõõmsad. Klann oli seisnud silmitsi hirmuäratava vaenlase, Punaste Hulgustega, ja hävitanud nood, aga saanud ühtlasi teada, et kurnatud vaimudelt pole neil enam abi loota.
Durotan oli kinnitanud oma klannile, et nad jäävad alati Härmahuntideks – isegi siis, kui ühinevad teiste hordi kuuluvate orkidega. Mõte lihast, puuviljadest, veest ja puhtast õhust – kõigest, millest nad olid juba ammu puudust tundnud – oli julgustav. Viga oli selles, et klanni liikmed – ja tõtt-öelda ka tema ise – olid teele asudes lootnud oma muresid õige pea lõppevat. Retke kannatused olid selle lootuse neist varsti välja tümitanud.
Durotan vaatas üle õla tagasi klanniliikmete poole. Nood ei sammunud, vaid vedasid jalgu järel ning pealik tundis südames suurt valu, nähes neid nii surmväsinuna.
Kaasa puudutas teda tasakesi õlast ja tõmbas tema tähelepanu uuesti endale. Ta sundis end naisele väsimuse kiuste naeratama.
„Sa näed välja, nagu peaksid minu asemel hoopis ise ratsutama,” lausus Draka leebelt.
„Küllap jõuame veel kõik ratsutada,” vastas Durotan, „kui liha on nõnda rohkesti, et hundid söövad kõhu punni ja saavad end meie kõrval välja sirutada.”
Draka libistas pilgu enda kõhult Durotani omale ja kissitas tögavalt silmi. Mees puhkes naerma ja oli sellest lustlikkusest üllatunud: ta oli hakanud juba arvama, et ei suudagi enam rõõmustada. Draka oskas teda alati rahustada – olgu naeru või armastuse või aeg-ajalt koguni vopsuga, mis aitas tal asju jälle õiges valguses näha. Ja nende lapsega …
Durotan teadis, et just see oli tõeline põhjus, mis sundis teda Pakasetule seljandikult lahkuma. Draka oli ainuke lapseootel Härmahunt. Ning lõppude lõpuks ei suutnud Durotan leida ainsatki õigustust sellele, miks peaks tema laps – või ükskõik missugune orkilaps – nägema ilmavalgust maailmas, mis ei suuda teda toita.
Durotan sirutas käe välja, et puudutada kõhtu, mille pärast oli naist narritanud, ning asetas oma tohutult laia pruuni kämbla sellele ja seal peituvale tillukesele olevusele. Pealikul käisid peast läbi sõnad, mida ta oli lausunud oma klannile lahkumiseelsel õhtul: Ükskõik mis on kätketud pärimusse; ükskõik mida kirjutavad meile ette muistsed rituaalid; missugused ka ei oleks meie klanni reeglid ja seadused – on ainult üks seadus, üks tava, mida ei tohi kunagi rikkuda. Ning see näeb ette, et pealik peab tegema alati seda, mis on parim kogu klannile.
Ta tundis pihu all kiiret tugevat survet ja naeratas rõõmsalt, sest laps näis nõustuvat, et tema otsus oli olnud õige. „See jõmpsikas oleks valmis kas või kohe sinu kõrval marssima,” lausus Draka.
Enne kui Durotan jõudis kaasale vastata, hõikas keegi teda. „Pealik! Seal nad ongi!”
Silitanud veel korra naise kõhtu, pöördus ta eelsalgaga maad kuulama saadetud Kurvorshi poole. Enamik Härmahunte eelistas kanda pikki juukseid – jäises põhjas oli see igati mõistlik. Kurvorsh oli nagu paljud teisedki otsustanud lõunasse teele asudes pea paljaks ajada, jättes kasvama ainult ühe salgu, mida kandis kinniseotult. Tema hunt jäi Durotani ees seisma, keel kuumuse tõttu ripakil.
Durotan viskas Kurvorshile nahast veelähkri. „Kõigepealt kustuta janu, siis kanna ette.” Kurvorsh jõi ahnelt mitu sõõmu ja ulatas siis lähkri pealikule tagasi.
„Nägin silmapiiril laagrit,” lausus ta kergelt hingeldades. „Telgid nagu meilgi. Kohutavalt palju! Sealt kerkis kümnete … ei, sadade lõkketulede suitsu ja püstitatud on vahitornid, et meie tulek ei jääks märkamatuks.” Kurvorsh vangutas imestades pead. „Gul’dan ei valetanud, kui ütles, et kogub enda ümber kõik Draenori orkid.”
Durotanil langes kivi südamelt. Kuni selle hetkeni, tunnistas ta seda endale või mitte, oli teda vaevanud hirm, et nad jäävad hiljaks või et Gul’dan oli oma kaaskonna suurusest rääkides liialdanud. Kurvorshi sõnad tulid väsinud pealikule suurema kergendusena, kui too oskas aimata.
„Kui kaugel?” küsis ta.
„Umbes poole päeva tee. Peaksime jõudma sinna aegsasti, et õhtuks telgid üles panna.”
„Võib-olla on neil toitu,” ütles Orgrim. „Värskelt tapetud jahiloom vardas küpsemas. Sõrgjalad nii kaugele lõunasse ei tule, ega? Mida need lõunamaalased üleüldse söövad?”
„Mis iganes see ka poleks, kui loom on värskelt tapetud ja küpseb vardas, ära sa sellest kindlasti ei ütleks, Orgrim,” lausus Durotan. „Ega ka keegi teine meist,” lisas ta. „Aga loota sellele ei maksa. Parem on, kui me ei looda midagi.”
„Meil paluti liituda Hordiga ja me liitusime.” Draka hääl ei kostnud kõrgemalt, vaid otse Durotani kõrvalt. Ta oli hundi seljast maha tulnud. „Me toome kaasa oma relvad odadest kuni vibude ja vasarateni, toome oma küttimis- ja ellujäämisoskused. Astusime Hordi teenistusse, et kõik saaksid tugevaks ja söönuks. Oleme Härmahundid. Neil on meie tulekust hea meel.”
Tema silmad välkusid ja lõug oli pisut õieli aetud. Draka oli kord õrnas neiueas klannist pagendatud. Tagasi oli ta pöördunud sõdalasena, kellele Durotanil olnuks raske kedagi kõrvale seada, ning toonud endaga kaasa teadmisi teistest kultuuridest ja käitumisviisidest, mis olid kahtlemata hindamatu väärtusega.
„Mu kaasal on õigus,” ütles Durotan. Ta tahtis Draka Jää selga tagasi tõsta, aga naine tõstis keelavalt käe: ei.
„Su kaasal on õigus,” kinnitas Draka ja naeratas põgusalt, „ning Hordi laagrisse kõnnib ta oma pealiku ja kaasa kõrval.”
Durotan pööras pilgu lõuna poole. Seniajani oli taevas olnud armutult selge, selles polnud ainsatki märki, mis lubanuks oodata vihma. Nüüd nägi ta seal halli laiku. Ajal, kui ta pilve silmitses, sähvatas selle südames korraga välk, mis värvis tupruva udukogumi kurjakuulutavalt roheliseks.
Kurvosh oli nende liikumiskiirust õigesti hinnanud. Kui nad laagrisse jõudsid, lähenes päike juba silmapiirile, kuid valget aega jäi veel piisavalt, et valmistada õhtusöök ja püstitada telgid.
Nii rohkete häälte melu oli Durotanile võõras ja tundmatuid vaatepiltegi oli väsitavalt palju. Tema pilk libises üle suurte ümmarguste telkide, milletaolist temagi Drakaga jagas, ning jäi peatuma köitega piiratud platsil, kus eri klannide lapsed said koos mängida. Talle ei jäänud märkamatuks ükski lõhn ega heli – jutuvada, naer, algeline muusika, kuskil lauldav lok’vadnod, trummide kõma, kõike nii palju, et Durotan tundis maad jalge all värisemas. Lõhnad: lõkkesuits ja küpsevad teraleivad, leekide kohal särisev liha, podisevad hautised, huntide kasuka ja orkide ihu tugev, ent mitte ebameeldiv muskusearoom kõditasid tema sõõrmeid.
Kurvorsh polnud laagri suurusest rääkides liialdanud – pigem vastupidi, nahast ja puidust telkide jadal ei paistnud lõppu tulevatki. Durotan teadis, et Härmahuntide klann on üks väiksemaid. Kuid mõnda aega oli pealik hämmastusest lausa tummaks löödud. Lõpuks läksid tal keelepaelad valla.
„Nii palju klanne üheskoos, Orgrim. Naerev Pealuu. Mustkivi, Sõjalaul … kõik on kokku kutsutud.”
„Sellest saab hiigelsuur sõjamalev,” lausus pealiku asetäitja. „Ei tea ainult, kui palju neist alles jääb, et sõdida.”
„Härmahundid.”
Hääl