Sisering. Mari Jungstedt
Читать онлайн книгу.
on pea endaga kaasa võtnud?”
„Nii võiks arvata, jah.”
„Kas sa rääkisid ise talunikuga?”
„Ei, mulle ütles seda valvelaud.”
„Loodan, et ta ei torma nüüd mööda karjamaad ringi, hävitades viimase kui jälje,” porises Knutas ja küünitas pintsaku järele. „Sõidame kohe.”
Mõni minut hiljem istusid Knutas, Wittberg ja kriminalistikaekspert Erik Sohlman politseiautos, sõites saare lõunaosa poole. Sohlman oli kolleeg, kellest Knutas kõige enam lugu pidas, kui Karin kõrvale jätta. Temperament ja jalgpallihuvi olid mõlemal lemmikkolleegil ühised, kuid Sohlman oli, erinevalt Karinist, abielus ja tal oli kaks väikest last.
„Milline lugu,” ütles kriminalist. Ta lükkas punase juuksesalgu laubalt kõrvale. „Huvitav, kas see on mingi psüühiliselt haige loomatreener või on selle taga midagi muud.”
Knutas mõmises vastuseks midagi mõistetamatut.
„Kas mäletate traavlit, kes ühel Skrubbsis toimunud võistlusel silma torkas ja siis kadus?” Wittberg kallutas end tagaistmel ettepoole. „Haagis pääses auto järelt lahti ja kadus. Mu meelest me otsisime seda nädal otsa.
„Täpselt nii oligi, ta leiti hiljem Follingbo metsast surnult,” lisas Knutas. „Haagis oli jäänud kahe puu vahele kinni ja hobune suri janusse.”
„Kurat võtku,” väristas Sohlman õlgu. „See pidi olema kole vaatepilt.”
Nad sõitsid edasi mööda rannateed, mööda Klintehamnist ja Fröjelist ning pisikesest Sproge asulast, kus oli ilus valge kirik. Siis pöörasid nad ära kruusateele, mis kujutas endast pikka riba otse mereni, madalakasvulised männi- ja kuusemetsad kummalgi pool teed. Varsti jõudsid nad Petesvikenini. Üksteise kõrval reas asus mitu talu, kõigil vaade mere poole. Karjamaadel sõid loomad – see oli nii harmooniline ja rahulik pilt kui üldse kujutleda võib.
Jörgen Larssoni valdustes seisid veoauto ja uuemat sorti Opel, mis olid pargitud kruusatatud platsile maja ees. Murule oli seatud mitu küülikupuuri ja neile tuli rõõmsalt saba liputades vastu hagijas. Kui nad taluõuele pöörasid, astus eeskojast välja sinistes töötunkedes nokamütsiga mees. Kolme politseinikku tervitades võttis mees mütsi peast, nagu vanasti kombeks oli.
„Jörgen Larsson. Kas läheme kohe? Jah, ma ei saa sellest aru, raske on uskuda, et see on tõsi, tütar on täiesti endast väljas. See oli tema poni ja te ju teate, kuidas selles vanuses tüdrukutel hobustega on. Pontus tähendas vaese tüdruku jaoks kõike, ta ainult nutab kogu aeg. Noh, ei saa aru, kuidas keegi võib midagi sellist teha, täiesti arusaamatu.“
Sõnad voolasid vahetpidamata, ühe hingetõmbega, ning ükski politseinikest ei jõudnud midagi vastata, kui talunik juba üle taluõue karjamaa poole minema hakkas.
„Jah, naine ja lapsed on nii kurvad, et kõik on sassis. Kõik on šokis.“
„Muidugi,“ lausus Knutas. „Ma mõistan.“
„Ja Pontus, tead, ta oli sihuke eriline,“ jätkas Jörgen Larsson. „Lapsed võisid tema seljas sõita, kuidas tahes, nad võisid teha, mis tahtsid, ta oli hullupööra heasüdamlik, saate aru, nad klammerdusid ta külge, kui olid väiksemad, nad sikutasid teda lakast ja tirisid sabast ja mida iganes, ja tema laskis seda kõike juhtuda. Jah, ta ei olnud enam mitte just noor, viieteistaastane, nii et varem või hiljem oleks ta läinud tapamajja, kuid mõne aasta oleks ta ikka võinud veel olla ja mitte lõpetada niiviisi. Seda ei oleks küll võinud arvata.“
„Ei, pistis Knutas osavõtlikult vahele. „Teate … ?“
„Jah, ma ostsin hobuse, kui olime saanud oma esimese poja, arvasin, et tal oleks tore kellegagi ratsutada, tead. Meil pole siin ju muud peale loomade maal, koer on ka, ja sellel on, muide, kutsikad, ja kassipoegi on meil kogu aeg – sel kassil on olnud neli-viis pesakonda, nii et peame viima ta kasutuskõlbmatuks muutmisele, kui te mõistate, mida ma mõtlen. Me võtsime küülikud ka, ja ka nendel on pojad. Nii et lastel pole millegi muuga tegelda ja neile pakub huvi ja nad tahavad aidata lehmade ja vasikatega ja selle eest tuleb olla tänulik, loomulikult. Et neid huvitab.“
„Aga,“ üritas Knutas.
Talunik ei teinud märkamagi, vaid jätkas oma juttu.
„Kõige vanem poiss on kuusteist ja töötab täismehe eest, kui tuleb koolist koju. Iga päev, tead, see on kindel nagu aamen kirikus. Meil on nelikümmend lüpsilehma ja kakskümmend viis vasikat. Mu vend koos oma naisega töötavad samuti talus, me peame seda ühiselt, nad elavad sealpool, kus te tee pealt ära pöörasite. Neil on kolm last, täismaja, ja me teeme kõike koos. Just praegu on nad ära puhkusereisil Mallorcal, kuid homme tulevad nad koju, nii et ma ei helistanud neile ega rääkinud sellest hirmsast asjast, mis juhtus. Pole vaja ilmaaegu neid häirida, see asi võib samahästi oodata. Aga see on hirmus, tead, ma ei ole kunagi midagi niisugust näinud.“
Knutas põrnitses Jörgen Larssoni, kes vaevalt hinge tõmbas, enne kui uued sõnad temast välja voolasid. Nad olid jõudnud karjamaaväravani ja talunik näitas oma jämeda sõrmega eemaloleva väikese metsasalu poole.
„Hobune lamab seal eemal, ilma peata. Jah, see on kõige hirmsam asi, mida ma näinud olen. Sel põrgulisel pidi olema kõvasti tegemist, et see maha saada, ma ei tea, kas ta saagis või raius või kuidas ta seda tegi.“
„Kus teised hobused on?“ uuris Knutas, et saada taluniku kontrollimatu sõnadevool pidama.
„Me viisime nad sisse. Ta võib-olla püüdis ka neile midagi teha, ega me ei tea ju. Ehkki me ei näinud neil mingeid vigastusi. Lammastel laseme olla väljas,“ ütles Jörgen Larsson vabandavalt. „Neil ei paista sellest suuremat lugu olevat.“
Knutas oli loobunud üritamast talunikult midagi küsida ja oli vait. Jõuab ka hiljem.
Jörgen Larsson tegi värava krambist lahti ja hirmutas tema jalgade ümber trügivad lambad otsustavalt minema.
Nad püüdsid temaga sammu pidada, kui ta kiiresti ees kõndis.
Seal, kus hobune lebas, kraaksus laiba kohal kari varesed.
Keset suvist pastoraalset maali rohelusse uppunud hobusekarjamaast, lahevesi eemal sillerdamas, lamas surnud poni ümmarguse kõhu ja koheva sabaga, kuid tema kael lõppes suure verise haavaga.
„Mis siin, põrgu päralt, on toimunud?“ pahvatas Knutas.
Esimest korda ei olnud talunikul sõnu.
Telereporteri Johan Bergi jaoks nägi uudiste seis sel kolmapäeva hommikul välja kõike muud kui hea. Mitte midagi ei olnud juhtunud. Ta istus Visby kesklinnas Rootsi TV pisikeses toimetusruumis oma tolmuse kirjutuslaua taga. Ta oli sirvinud läbi hommikused ajalehed, kuulanud kohalikku raadiot ega saanud jätta imetlemata, kuidas toimetajad suutsid ajalehti ja saateid täita, ehkki need ei sisaldanud ridagi uudist. Ta oli rääkinud Gotlandi fotograafi Pia Liljaga, kellega koos ta suviti töötas, ning ta oli öelnud Piale, et ta võib tulla hiljem. Polnud mingit mõtet seal kahekesi istuda ja pöidlaid keerutada.
Ta lappas tuimalt paari päeva vanuseid kohalikke ajalehti ja üht koosolekuprotokolli, väikese lootusega leida midagigi. Ülesanne, mille tema toimetaja Max Grenfors Stockholmi peatoimetusest talle hommikul oli andnud, tundus täiesti võimatu – leida uudis ja teha õhtusesse uudistesaatesse reportaaž. Eelistatavalt põhiuudis. „Uudiseid on napilt ja meil on sinu panust vaja.“ Kas ta vähe oli seda laulu kuulnud?
Johan oli töötanud Rootsi televisiooni kohalike uudiste krimireporterina kaksteist aastat. Kohalikud uudised käisid Stockholmi, Uppsala ja Gotlandi lääni kohta. Lisaks sellele, et ta oli krimireporter, oli Gotland tema jälgimispiirkond ja teda huvitas kõik, mis seal toimus, alates ära jooksnud lehmadest kuni koolitulekahjude ja haigla erakorralise meditsiini osakonna ületäituvuseni. Varem oli uudiseid toodetud Stockholmis, kuid SVT3 oli otsustanud suvel seada prooviks uuesti sisse kohaliku toimetuse Gotlandil ning Johan oli saanud reporteri koha. Juba kaks kuud elas ta saarel ja ega ta mujal oleks tahtnudki olla. Armastus oli ta siia toonud ja olgugi et ületamist
SVT – Rootsi avalik-õigusliku televisiooni üldnimetus. Tlk.