VAIMSEL TEEL AVANEMINE

      Olin Otepääl treeninglaagris. Tükk aega pidasin plaani, kas minna sinna või mitte. See oli Won Hwa Do seminar ja koolitus. Won Hwa Do tähendab korea keeles HARMOONIA TEED. Selle hetkeni harrastasin karate Jaapani stiili wado-ryu. Ka see tähendas harmoonia teed.

      Nautisin täiega pingelisi treeninguid, mis vaheldusid loengutega vaimsetel teemadel ja meditatsioonidega. Ühel õhtul, peale päevategevuste lõppu, otsisin üksindust ja vaikust. Eemaldusin seltskonnast ja soovisin korrastada oma mõtteid, lasta kogutud infol endas settida. Leidsin koha, kus avanes vaade Kaarna järvele, metsale ja tähistaevale. Istusin, imetlesin oma ümbrust ja lihtsalt olin.

      Mingi hetk tajusin SUURT RAHU ENDAS. Kogu ümbrus muutus väga ilusaks. Tundsin, kuidas ma seda kõike enda ümber ARMASTAN. Tajusin tohutut aukartust selle ees. Tundsin end osana kogu ilmaruumist ja olin lihtsalt ÕNNELIK. Hetkel viibisin veel tavaraamides.

      Korraga hakkasin ümbrust nägema täiesti uues spektris. Puud lõid särama, järvepind helendas. Natuke meenutas see talveööd, kus härmas puud sätendavad täiskuu valgel. Aga oli ju suvi. Kui ma mõtlesin, mis see nüüd on, ja keskendusin puudele, nägin puude välispinda liikuvana. Justkui vesi voolaks mööda puukoort kohati üles ja alla. Nagu erinevad väikesed ojad voolasid seal.

      Kui mõtlesin, mis see on, sain kohe ka vastuse. See on ENERGIA JA INFORMATSIOON, mida puu oma eluks ja teiste puude ning loodusega suhtlemiseks vajab. Mõtlesin, kas need on äkki puude rakud, mida näen. Samal hetkel fokusseeris mu tunnetus ennast puude rakkudele. See oli meeletu hulk ebakorrapäraseid, samas aga väga harmooniliselt üksteisega liidetud telliseid. Meenutas natuke Machu Picchu kiviplokke, mis on küll kurvilised, aga samas ideaalselt üksteisega seotud. Kui mõtlesin, kas enne nähtud ojad on toitained, mida puu vajab, NÄGIN MIDAGI HOOPIS UUT. Ka sellel tasandil liikus midagi rakkude vahel. Kuid see voolamine oli aeglasem, kui enne nähtud. Tajusin seal vee ja toitainete jämedamat energiat. Kõige hämmastavam oli, et tajusin mitte ainult ühe, vaid kõigi puude sisemisi liikumisi ja nende omavahelist suhtlust. Samas tajusin, kuidas ma ise nendega suhestun. Kui ma mõtlesin – milline ilu ja suursugusus –, liikus see emotsioon ja tunne puusse, millele olin sel hetkel keskendunud. Nägin, kuidas minu roosakas emotsioon liikus temasse ja kuidas ta nautis seda. Puu muutus säravamaks ja kiirgas selle sära hetkega edasi teistele puudele. Ka nemad muutusid säravamaks. Järgmiseks tajusin, kuidas antud puu ja kõigi teiste puude sära kiirgab tagasi minule. Tundsin erilist soojust ja õnnetunnet. Tajusin ARMASTUST, mis mu endasse mässib. Mõtlesin, kas nad kuulevad mind. Vastuseks oli JAAA, mille võtsin vastu iga oma raku ja kogu oma olemusega. Mõtlesin, tegelikult laususin tunnete keeles: te olete nii nunnud. Nagu lainena liikus kogu puudemassist üle särav sillerdus. Justkui tuulehoog liigutaks puude latvu. Nägin, kuidas see sära algas minu juurest ja juba hetkega haaras endasse puud järve vastaskaldal. Mõtlesin järvele ja esitasin küsimuse: kas sina ka räägid minuga? Vastuseks oli kogu mu olemust haarav JAAAAAA. Tajusin selles olemises tohutut ühtsust kõigi ja kõigega. Minust lendas mööda põrnikas. Head teed sulle, ütlesin mõttes. Kohe tuli tema poolt minuni armastuse laine, kiirgus. Samas tajusin ka teisi põrnikaid minust lähemal ja kaugemal. Saatsin neile kõigile oma ARMASTUST. Tajusin, kuidas nad kõik naeratasid ja mulle oma sära saatsid. Mõtlesin sellele tohutule ÕNNELE, mis minuga hetkel toimub. Tuli tunne, et soovin seda teiste inimestega jagada. Hetkel, kui mu tähelepanu keskendus mõnele inimesele, tajusin kohe koosolemist temaga. Kuulsin, mis ta rääkis, nägin teda. Kui saatsin talle mõttes armastust, nägin temas positiivset sära, mis haaras kogu tema olemuse ja kiirgas tagasi minule ja kõigile neile, kes tema läheduses viibisid. Läbi minust alguse saanud mõtete ja tunnete muutus maailm minust eemal olevate inimeste ümbruses. Vaatasin tähti. Hetkega olin kontaktis tähega, millele keskendusin. Tajusin selle taevakeha väge. Tundsin, et kuskil sügaval sisimas olen ise see taevakeha. Me vestlesime omavahel mingil imelisel moel. Kui mu mõte küsis, kas sul on kallim, nägin samal hetkel tema sidet kuskil kauguses oleva tähesüsteemiga. Tajusin, kuidas nad üksteist oma tunnetega hellitavad. Minu mõttele – olge mõnusad – järgnes neist voogav armastuselaine, mis mind endasse haaras. See oli nii võimas, aga samas ka täiesti enesestmõistetav. Mõistsin, et me kõik suhtleme iga hetk kogu maailma, kogu universumiga. Ka siis, kui me seda ei taju, teeme seda ikkagi. Nii nagu Keila jõgi, mis voolab ümber mu maja. Ka siis, kui ma teda ei näe, on ta ikka minuga, voolab ja viib oma vett mere poole. Hoiab mind oma positiivses embuses.