---

Скачать книгу

---

suuresti seda, mis oli temaaegses Roomas valesti.

      Sallustiuse monograafia taga peituvad teised värvikad dokumendid, mis lõppkokkuvõttes lähevad tagasi Cicero enda kirjutiste juurde ja annavad meile tema versiooni juhtunust. Mõnes kirjas, mis ta kirjutas oma parimale sõbrale Titus Pomponius Atticusele – jõukale mehele, kes kunagi ametlikult end poliitikaga ei sidunud, aga tegutses sageli kõrvalt kulisside taga niite tõmmates –, mainitakse Cicero algselt sõbralikke suhteid Catilinaga. Pikituna perekondlike uudiste sekka – Cicero poja sündimisest („Teatan sulle, et olen saanud isaks …”) ja tema maja kaunistamiseks Kreekast saabunud kujudest – selgitab Cicero 65. aastal e.m.a, et ta kaalus Catilina kohtus kaitsmise võimalust lootuses, et nad võiksid hiljem koostööd teha.

      Kuidas sellised erakirjad avalikku omandusse sattusid, pole täpselt teada. Kõige tõenäolisemalt tegi mõni Cicero kodakondne pärast tema surma nende ärakirjad kättesaadavaks ning need hakkasid uudishimulike lugejate, nii imetlejate kui ka vaenlaste, seas kiiresti levima. Antiikmaailmas ei avaldatud midagi sellises mõttes, nagu meie sellest aru saame. Kokku on säilinud ligikaudu tuhat kirja, mille see suurmees on kirjutanud ja mis temale on saadetud rohkem kui kahekümne aasta jooksul tema elust. Paljastades pagenduses olles oma enesehaletsuse („Ma ei suuda teha muud kui nutta!”) ja südamevalu oma tütre surma tõttu pärast lapse sünnitamist ning käsitledes erinevaid teemasid varastest kuni seltskonna abielulahutuste ja Julius Caesari ambitsioonideni, on need Vana-Roomast pärit dokumentide seas ühed põnevamad.

      Sama põneval ja võib-olla isegi üllatavamal kombel on säilinud osa pikemast luuleteosest, mille Cicero kirjutas oma konsuliameti saavutuste ülistuseks; see ei ole enam terviklik, aga see oli piisavalt kuulus – või kurikuulus –, et rohkem kui seitsekümmet rida sellest tsiteerivad ka teised antiikautorid ja Cicero ise oma hilisemates teostes. Selles on ka kõige kuulsam ladinakeelne vemmalvärss, mis on läbi keskaja meieni jõudnud – „O fortunatam natam me consule Romam” –, midagi sellist nagu: „Õnnelik Rooma, et sündisid minu kui konsuli ajal”. Ja tõsise, ehkki pisut naljaka tagasihoidlikkuse puudumisega kujutab ta „jumalate nõukogu”, milles meie üliinimlik konsul arutab Olümpose mäel jumalate senatiga, kuidas ta peaks Catilina vandenõu lahendama.

      1. sajandil e.m.a ei sõltunud maine ja kuulsus Roomas mitte ainult suusõnal räägitavast, vaid ka teadlikust reklaamist, mida suunati mõnikord üsna keerukalt või kohmakalt. Me teame, et Cicero püüdis veenda üht oma ajaloolasest sõpra, Lucius Lucceiust, kirjutama ülistavat kirjeldust Catilina alistamise ja selle järelloo kohta („… tahan, et su teosed mu nime ülistaksid ning selle kuulsaks teeksid,”5 kirjutas ta); ja samuti lootis ta, et üks moekas kreeka luuletaja, kelle keerukat immigratsiooniasja ta oli Rooma kohtutes kaitsnud, koostaks samal teemal väärika eepose. Lõpuks pidi ta ise endale värssides auavalduse kirjutama. Mõned tänapäevased kriitikud on üritanud – mitte just kuigi veenvalt – kaitsta selle teose kirjanduslikku väärtust ja isegi selle tunnusrida „O fortunatam natam …”, aga enamik Rooma kriitikuid, kelle arvamused sel teemal on säilinud, suhtub satiiriliselt nii selle ettevõtmise edevusse kui ka keelepruuki. Isegi üks Cicero suurimaid imetlejaid, tema kõnetehnikate innukas õppija, avaldas kahetsust, et mees „oli nii täielikult mõõdutunde kaotanud”. Teised lihtsalt pilasid või parodeerisid seda teost kahjurõõmsalt.

      Aga kõige vahetuma pildi 63. aasta sündmustest saame Cicero sel ajal peetud kõnede käsikirjadest. Kaks neist kõnedest kanti ette Rooma avalikel rahvakoosolekutel, kus ta viis inimesi kurssi Catilina vandenõu uurimise viimaste tulemustega ja teatas võidust vandenõulaste üle. Üks kõnedest oli Cicero panus 5. detsembril senatis toimunud debatti, mis otsustas vahi all olijatele määratava karistuse suuruse. Ja kõige kuulsam neist, 8. novembril senatile peetud kõne, milles Cicero süüdistas Catilinat sõnadega, mida võiksime kujutleda tema suust kostvat Maccari maalil.

      Cicero ise levitas tõenäoliselt kõigi nende kõnede tekste varsti pärast seda, kui need olid peetud, ning selleks puhuks tegi tema väike orjadest koosnev armee usinalt kirjatööd. Ning erinevalt tema luulealastest ponnistustest said neist kiiresti ladinakeelse klassikalise kirjanduse imetletud ja rohkesti tsiteeritud raudvara ning suurepärase kõnekunsti parimad näited, mida Rooma koolipoisid ja tulevased kõnemehed kogu ülejäänud antiikaja jooksul õppisid ja imiteerisid. Neid lugesid ja õppisid isegi inimesed, kes ladina keelt päris vabalt ei vallanud. Igal juhul oli see nõnda veel nelisada aastat hiljem Rooma Egiptuses. Nende kõnede vanimad säilinud koopiad on leitud 4. või 5. meie ajaarvamise sajandist pärinevatel papüürustel, vaid väikeste tükikestena algselt palju pikematest tekstidest. Neil sisaldub algne ladina versioon ja sõnasõnaline tõlge kreeka keelde. Niisiis võime vaid kujutleda, kuidas Egiptuses elav kreekakeelne inimene pidi vaeva nägema ja abi vajama selleks, et Cicero algupärase keelega hakkama saada.

      Ka paljud hilisemad õppijad on sellega vaeva näinud. See neljast kõnest koosnev kogu „Catilina vastu” (In Catilinam), nagu neid nüüd sageli tuntakse, sai osaks läänemaailma haridus- ja kultuuritraditsioonist. Keskaegsete kloostrite paljundatud ja levitatud käsikirju kasutati õpilaste ladina keeles drillimiseks põlvkondade viisi ning neid kui kirjandusteoseid analüüsisid hoolega renessansiaja haritlased ja retoorika teoreetikud. Isegi tänapäeval, trükitud väljaannetena, on need säilitanud oma koha ladina keele õppijate lugemisvaras ning on jäänud veenva kõnekunsti eeskujudeks, mille tehnikad on aluseks paljudele tänapäeva kõige kuulsamatele kõnedele, nende seas Tony Blairi ja Barack Obama kõned.

      Ei läinud kaua aega, kui Cicero 8. novembril peetud kõne (esimese Catilina-vastase kõne) avasõnadest sai Rooma maailma väga hästi tuntud ja kohe äratuntav tsitaat: „Quo usque tandem abutere, Catilina, patientia nostra?” („Kui kaua ometi, Catilina, kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust?”6); ja sellele järgnes kirjutatud tekstis mõni rida hiljem lakooniline ja ikka veel sageli korratud ütlus „O tempora, o mores” („Mis maailmas me küll elame”, ehk sõna-sõnalt: „Oh ajad, oh kombed!”). Õigupoolest oli fraas „Quo usque tandem …” juba selleks ajaks, kui Sallustius oma aruannet „sõjast” kirjutas (vaid kakskümmend aastat hiljem), tugevasti rooma kirjandusteadvusse juurdunud. Nii tugevasti, et Sallustius võis selle kas rõhutatud või mängleva irooniaga asetada Catilina enda suhu. „Quae quo usque tandem patiemini, o fortissimi viri” („Kui kaua ometi te kavatsete seda välja kannatada, vapraimad mehed?”7) – nende sõnadega õhutab Sallustiuse revolutsionäär Catilina oma järgijaid, tuletades neile meelde ebaõiglust, mida nad talusid eliidi rõhumise all. Need sõnad on muidugi täielik väljamõeldis. Antiikaja autorid kirjutasid oma teoste peategelastele täiesti tavapäraselt kõnesid, nii nagu tänapäeva ajaloolased armastavad omistada oma tegelastele tundeid või motiive. Nali on muidugi selles, et Cicero suurimal vaenlasel Catilinal lastakse tuua kuuldavale oma vastase kõige kuulsam lendlause.

      See on vaid üks neist vildakatest irooniatest ja rõhutatud, paradoksaalsetest „valesti tsiteerimistest” selle eripärase fraasi ajaloos. Sageli varitses see Rooma kirjanduses iga kord, kui kaalul olid revolutsioonilised plaanid. Vaid mõned aastad pärast Sallustiust kirjutas Titus Livius omaenda Rooma ajaloo päris algusest peale, algselt 142 „raamatuna” – tohutu ettevõtmine, ehkki antiikaja raamatu maht oli see, mis mahtus ühele papüüruserullile, ja on tänapäeva mõistes pigem peatüki mõõtu. See, mis Livius Catilina kohta ütles, on läinud kaduma. Aga kui ta tahtis anda edasi aastasadu varem toimunud tsiviilkonflikte, konkreetselt üht „vandenõud”, milles keegi Marcus Manlius olevat 4. sajandil e.m.a ässitanud Rooma vaeseid mässama eliidi rõhumise vastu, siis kasutas temagi selle klassikalise lause versiooni. „Quo usque tandem ignorabitis vires vestras?” („Kui kaua veel te eirate oma jõudu?”), kujutles ta Manliust küsivat oma järgijatelt, et panna neid taipama: olgugi nad vaesed, oli neil meherammu selleks, et saavutada edu.

      Mõte pole siin sugugi ainult keelekasutuse vastukajas. Samuti pole mõte vaid Catilina kujus kui nurjatuse sümbolis, ehkki ta küll seda rolli Rooma kirjanduses üsna sageli etendab. Tema nime hakati kasutama ebapopulaarsete keisrite hüüdnimena ja pool sajandit hiljem andis Publius Vergilius Maro (rohkem tuntud kui lihtsalt Vergilius) talle väikse

---

Скачать книгу