Igitee. Antti Tuuri
Читать онлайн книгу.
jalast võttis, haisesid tema jalanartsud hullemini kui roojased saapad. Takkala oli kindel, et karstulalane oli kükitades tasakaalu kaotanud, tahapoole vaarunud ja omaenda väljaheite sisse astunud. Ta ütles, et saapad roojastanud poiss ei tohi järgmiste reiside ajal enam tilkagi võtta, kui tahab veel isamaa asjades kaasa lüüa.
Saapad roojastanud karstulalast mõnda aega mananud, Takkala tüdines, ütles, et magab natuke, ja käskis autojuhil ennast äratada, kui Pihtipudase kirikuküla tuled silmapiiril särama hakkavad.
Minu eest käskis ta poistel kenasti hoolt kanda. Mul oli nüüd rahulik olla, sest teadsin juba, et karstulalastel polnud kavatsust mind tappa, ja kuigi ma oma olematutes riietes külmetasin, nõjatasin pea vastu seljatuge ja katsusin samuti magada.
Kuulsin, kuidas saapad roojastanud mees rääkis vaikselt oma seltsimehele, et tal ei ole veel kunagi varem sellist häbi juhtunud, ehkki ta on kükitades asja toimetanud rohkem kui üks kord. Ta palus, et autojuht ja teine karstulalane ei räägiks Karstulas, mis temaga isamaa asju ajades oli juhtunud.
7
Jõudsime Viitasaari kiriku juurde, sõitsime sellest mööda ja edasi põhja poole. Kuulasin, kuidas Takkala ja autojuht eesistmetel meenutasid ja rehkendasid, mitu saadetist nad selle suve jooksul juba Saarijärvi kasarmutesse ja Viitasaarile olid toonud.
Nende meelest olid viitasaarilased isamaa asja nüüd sootuks unustanud; seal oli lõpetatud saadetiste vastuvõtmine ja edasitoimetamine. Lapua liikumise juhtkonnalt oli saadud korraldus, et küüditamised tuleb enne talupoegade marssi lõpetada, et liikumise mainet mitte ilmaasjata kahjustada ja anda presidendile ettekäänet jätta Vihtori Kosola peaministriks nimetamata. Takkala seletas, et Viitasaari kirikhärra Jaakkola ja abivaimulik Halmesmäki olid hakanud ka kartma oma ametikoha pärast.
Pihtipudasel sõitsid karstulalased otse ja varjamatult vallaarst Oskari Forsmani maja õuele. Olin kuulnud, et vallaarst oli tähtis tapijaamapidaja; üldiselt vahetati seal küüditatavate saatjaid.
Kui õue sõitsime, tuli majast kohe kolm meest. Takkala väljus autost ja kätles neid kõiki. Meie auto juht käskis oma saapad roojastanud karstulalasel autost välja minna ja võtta saapad akna küljest, enne kui pihtipudaslased pärima hakkavad, mis kaunistusi karstulalased oma auto küljes veavad. Mõlemad tagaistme poisid väljusid autost, samuti juht, aga ta käskis mul jääda autosse senikauaks, kui mind välja kamandatakse; ta käskis mul auto korras hoida.
Istusin autos ja vaatasin selle laternate valguses, kuidas Takkala, juht ja teine tagaistme poistest pihtipudaslastega sirelilehtla ääres vestlesid ja suitsetasid. Nad rääkisid tükk aega, naersid ja üks neist näitas käega auto poole, kus ma istusin.
Seejärel tulid pihtipudaslased auto juurde ja esimesena tulnud mees kamandas mind autost välja; väljusin vermetes jalgu osatamast hoidudes auto vasemale poolele. Ühel pihtipudaslastest oli mauser käes, ta sihtis mind relvaga ja lausa palus, et annaksin talle põhjuse tulistada, sest ta polevat saanud selle tukiga ega ka ühegi teise relvaga pärast vabadussõda inimest lasta, ja sellest oli juba üle kaheteistkümne aasta.
Tõstsin isegi käed üles, kui sel kombel relvaga ähvardati, aga vanem pihtipudaslane käskis püssid ära panna, tema õue peal küll kedagi maha ei kõmmutata. Küsisin, kas ta on doktor Forsman, ta möönis, et on, lisas, et teab ka minu nime; abivaimulik Rantanen oli helistanud Kauhavalt ja rääkinud, et oli käinud Lapual kokku leppimas, et mind igiteele saadetaks: Pihtipudasel oli mind juba oodatud ja oodati veel kaugemal idas.
Forsman kamandas mind sirelilehtlasse senikauaks, kuni karstulalased said oma jutud räägitud ja lahkusid. Takkala käis sirelilehtla suul minuga jumalaga jätmas, soovis head reisi paradiisi. Ma ei vastanud selle peale midagi, kuigi ta oma soovi kordas.
Kui karstulalased olid auto õues ümber keeranud ja ära sõitsid, käskis Forsman mul sisse tulla. Ta kõndis minu ees üle õue, mina komberdasin vermeis jalgel tema kannul ja meie järel tulid Pihtipudase mehed, aga nüüd relvadega vehkimata. Forsman ei viinud mind majja, vaid kõrvalhoonesse, mis oli suveelamu, käskis mul istuda pingile ukse kõrval. Ta ise istus toolile perelaua otsas. Kaminas põles tuli, oma relva demonstreerinud mees läks kaminasse kasehalge lisama. Palusin, et võiksin tulele lähemale istuda, olin olnud ööst saadik märjas aluspesus ning terve öö ja päeva külmetanud.
Forsmani meelest ei olnud mul tema majas ega ka suveelamus uksepingilt kaugemale asja: ei olnud ühelgi isamaareeturil. Istusime siis mõnda aega vaikides.
Forsman küsis, kas vastab tõele, et olin kaheksateistkümnendal aastal koos valgete armeega Tamperes. Vastasin, et sai sealgi oldud. Forsman imestas, et olin reetnud aate, mille eest olin võidelnud ja mille eest paljud relvavennad olid toonud kalleima ohvri isamaa altarile. Ta rääkis, et oli võtnud sõjast osa arstina ning näinud sõjakoledusi ja seda, milliseid ohvreid vabadus meestelt nõudis: talle ei tuleks kunagi pähe reeta kaheksateistkümnenda aasta mälestust, kinnitas ta.
Seletasin jälle, et olin olnud Tamperes laipu koristamas ja Kalevankangase ühishaudadesse vedamas, ja polnud võidelnud, relv käes, ei Tamperes ega mujalgi, sest uskusin, et see, kes mõõga haarab, leiab mõõga läbi ka oma otsa. Forsman ei öelnud selle peale midagi, aga relvaga vehkinud pihtipudaslane naeris natuke aega suure häälega.
Õuest tuli nüüd noor naine, kel oli käes kandik ning sellel võileivad ja kohvikann. Ta võttis kapist tasse ja klaase ning sättis neid lauale. Forsman käskis tal tuua minu ette tooli ja panna minu söögi ja joogi ukse kõrvale toolile, sest tema majas ei pidanud kommunist kunagi uksepingist kaugemal istuma. Forsman kutsus naist Iiriseks, aga ei sinatanud ega teietanud teda, vaid ütles: „Iiris viib, Iiris paneb.”
Iiris tõi minu ette tooli ja sellele taldrikuga võileibu ja klaasi piima. Kustutasin võileibadega nälja ja jõin piima ära, Iiris seisis ukse juures minu kõrval ja vaatas mu söömist, aga võpatas, kui käskisin tal võtta tooli ja istuda: vabas Soomes on teenijatüdrukutelgi õigus istuda, väitsin ma.
Forsman ütles, et Iiris võib minna. Ma ei hakanud teda tagasi hoidma, Iiris lahkus ja lubas nõud majja viia hiljem. Pihtipudaslased olid istunud doktor Forsmaniga samasse lauda ning sõid võileiba ja jõid kohvi, aga ei toonud mulle, kui seda palusin. Nad ütlesid, et ei ole harjunud kommuniste passima. Forsman käskis siiski ühel pihtipudaslasel tuua mulle ukse juurde klaasi piima ja tassi kohvi.
Pihtipudaslased hakkasid nüüd vaidlema, kumb neist peaks mulle piima ja kohvi tooma. Nad ei jõudnud üksmeelele ja Forsman neid ei aidanud, neil tuli visata kulli ja kirja, kumb neist mu teenijaks hakkab, ning ma sain oma piima ja kohvi.
Küsisin Forsmanilt, kas tal oleks mulle pükse ja särki anda, et ma ei peaks külmast värisedes aluspesu väel läbi Soome sõitma. Forsman ei uskunud, et mulle Pihtipudaselt sobivaid rõivaid leiab, aga arvas, et Venemaa on nii suur ja rikas, et seal on kindlasti ka minu jaoks püksid ja puhvaika. Ma ei hakanud riidehilpe manguma, otsustasin, et lahkun Pihtipudaselt pihtipudaslastelt midagi palumata.
Mul oli veel kohvijoomine pooleli, kui Forsman tõusis ja ütles, et minekuhetk on käes: ega mind siia elama ei ole toodud, ja mida rutem ma valla piiridest kaon, seda kiiremini Pihtipudase õhk jälle puhtaks saab.
Forsman läks toauksele, avas selle ja näitas, et sinna oli puusepp augu teinud. Tõusin ja lonkasin õue. Vallaarsti auto oli kõrvalhoone seina ääres, pihtipudaslased haarasid mul kahelt poolt kaenla alt kinni ja hakkasid auto juurde vedama. Nad ei lasknud minust lahti, ehkki ütlesin, et oskan ka ilma vedamata kõndida ja saan aru, et läheme autosse.
8
Mul lasti seista seina ääres auto kõrval senikaua, kui üks pihtipudaslastest oli käinud majas mehe järel, kes istus sohvri kohale. Seejärel lükati mind tagaistmele ja nooremad mehed istusid mõlemale poole mu kõrvale, Forsman läks ette.
Hakkas juba koitma, kui Pihtipudaselt ära sõitsime. Ma ei tundnud seda Soome kanti üldse ja püüdsin teeviitade järgi arvata, kuhu me sõidame, aga ei suutnud autolaternate napis valguses välja lugeda, mis siltidele oli kirjutatud.
Pärisin Forsmanilt, kuidas oli arst ja ülikoolis tarkust kogunud härra kurjategijate kampa sattunud. Forsman arvas, et mulle pole mõtet küüditamisi