Hundirada. Katrin Johanson
Читать онлайн книгу.
oli kombeks seal peale kütusekanistri täitmist süüa ja õlut juua. Mitte rohkem kui üks klaas. Ta kartis langeda tagasi seisu, millest ta alles kolm aastat tagasi oli vaevu välja roninud, ning seega ohjas ta ennast rangelt. Kohalikud suhtusid temasse tögava võõristusega, siiski pigem sallivalt kui pahatahtlikult. Inimigatsuse leevendamiseks kõlbasid need omamoodi ütlemise ja huumoriga mehed küll. Nõnda tõmbaski Teppo ka sel nädalal oma Pella mootori käima ja sõitis, paadinina varakult tõusnud täiskuu poole koonuna püsti, jõesuudmes asuvasse sadamasse.
Kohe, kui ta kõrtsiuksest sisse astus, adus mees, et midagi oli teisiti. Püsiklientuur oli küll sama, ent nende hääletoon reetis erilist olukorda. Baari-Piia pilku järgides avastas Teppo põhjuse: tagumise laua juures hämaras istus, pigemini küll lösutas ebamäärases vanuses võõras naine. Kõhnemapoolne, ronkmustaks värvitud juustega. Silmanähtavalt purjus. Tema vastas sonkis kartulisalatit suurte silmadega tumm laps, paksu kulunud jope kapuuts ikka veel tihedalt ümber näo kokku tõmmatud. Arvatavasti umbes kolmeaastane poiss.
„Tulid neljase bussiga. Salu Milvi nägi. Sadas sisse, ütles, et rohkem raha piletiks polnud. Juba siis oli purjus. Rohkem ma talle ei müü. Ütles, et linnast pidi talle keegi järele tulema,” sosistas baaridaam sisenduslikult, häält õieti summutamata.
„Noh, kas teeme ühe sellesamuse…?” hõikas neljandat aastat töötu Käärak leti äärest taganurga poole. Käärakul oli alati raha, teenistust mitte. Meeste naerust kostis nilbe alatoon.
„Sinuga mitte sittagi,” ei jäänud naine võlgu. Tema diktsioon oli hämmastavalt selge, ent kui naine end määrdunudvalgete saabaste kõrgetel kontsadel püsti ajas, varises ta korraks tagasi istuma, enne kui ebakindlal kõnnakul leti juurde loivas.
„Luba, kaunitar, ma veel korra helistan,” anus ta Piiat.
Baaridaam kahtles. Mullu kevadel oli nende väike ettevõte Eestis üks esimesi, kes endale mobiiltelefoni soetas. Ehkki need uued aparaadid olid kiiresti popiks saanud, tundis Piia riistapuu ees alles harrast aukartust ega täinud seda klientidele loovutada. Siis aga riivas ta pilguga last ja soostus.
„Ootand, ma ise valin numbri, ütle vaid.”
Kaks pakutud varianti ei osutunud õigeks, kolmas vastas.
Naine taarus telefoniga eemale. Oli kuulda üksikuid vihaseid kõnekatkeid.
„Persse, ma ootan tee ääres, näed küll!” võttis ta viimaks loo kokku, naasis laua juurde, asis lapsel käest kinni ning vankus välja.
Elevus rauges. Naine, mitte küll selles sotsiaalpornoga harjunud kandis eksootiline, vaid lihtsalt paljutõotavalt värske verega isend, oli lahkunud. Elu läks endistviisi edasi.
Pool kilomeetrit eemal poe ja bussipeatuse juures käänas tee metsa vahele. Poldrile minnes tuli siit ära keerata. Teppo oli juba suurel maanteel süüdanud ereda tulega taskulambi, et hämaras autojuhtidele nähtav olla. Siin tihedas okasmetsas poleks ta aga valgusvihuta teedki näinud. Tuul oli tõusnud ning ladvad kohisesid. Viieliitrine kanister venitas valutavat õlga, seljakotis soonis miski vastu turja – arvatavasti halvasti paigutatud virsikukonservi metalläär. Teppo manas ennast, et oli täna tavalisest kauem aega viitnud. Meenusid nii hundid kui vana kalme vasemal. Otsekui neid ebamehelikke mõtteid osatades kostis pahemalt midagi nõrga ulgumise laadset. Teppo peatus kuulatama. Paadini oli kilomeeter. Ta seiras kuupaistel metsaalust. Taskulambiga käsi tegi tahtmatu kaare. Ei midagi. Siis kostis sama heli taas, nüüd juba valjemalt. Mees pööras pilgu otse hääle suunas ning nägi midagi madalate kadakate vahel vilksatamas. Valgusvihk peatus heledal laigul – need osutusid kõrgekontsalisteks saabasteks. Veidi kõrgemal kiirgas vastu silmapaar.
„Otsekui metsloomal,” imestas Teppo, ehkki taipas kohe, et tegu on kõrtsis nähtud lapsega.
„Issand, oli siis nüüd seda vaja!” kirus mees märjal samblal lebavat naist jalule upitades. Kümned korrad, mil ta ise oli purjuspäi juhuslikes kohtades vedelenud, tuletasid end nüüd solidaarsusena meelde. Lapsele mõtles mees vähem.
Naine toibus üle ootuste kiiresti. „Oot’ ma ise,” sõnas ta nüüdki samasuguse kummalise selgusega, mis Teppot juba kõrtsis oli imestama pannud.
„Istu puu najale.”
„Sul viina ei ole vä? Külm on.”
„Mis kuradi viina sulle vaja! Peaks kellegi kutsuma. Ütle number.”
„Palun ära helista! Ma teen ükskõik mida, palun ära helista. Võta mind enda poole! Näe, laps jääb muidu haigeks,” mangus naine.
„Kaasa saab vihaseks, ei lase,” valetas Teppo saamatult.
„Ei ole sul naist, kohe näha,” naeris teine peaaegu et kaine inimese kombel ja pigem lõbusalt kui nöökavalt.
„Ei, ma tõesti ei saa, ma elan saarel, see pole minu kodugi. Teeme nii, et ma viin su tagasi tankla juurde, see on kogu öö lahti, saad soojas olla. Ma ise räägin peremehega. Annan bussiraha.”
Naine oli tähelepanelikuks muutunud ning näis pakkumist kaaluvat. Siis kaotas ta aga jälle keskendumisvõime ning langes tagasi masinlikku mangumisse:
„Ei, võta mind kaasa! Palun-palun! Ma olen hea. Ma oskan hea olla. Ma võin kõike teha.”
Teppol oli juba üsna külm. Laps ta kõrval nuttis nüüd suure häälega.
„Olgu, aga ise pead kõndima. Kui sul kark all ei püsi, kutsun politsei. Lähed platele ja kõik,” tegi ta asja teisele arusaadavas vormis selgeks. Kakskümmend aastat tagasi oli Teppo rääkinud suure auditooriumi ees galaktikate salapärasest tumeainest, ennast ise korrastavast universumist ja soojussurmast. Tema ja ta vastu naalduva naise kehatemperatuurid ühtlustusid sedamööda, mida ligemale nad paadile jõudsid. Kaose tunne aga aina kasvas. Seda ei leevendanud isegi Teppo eksistentsi säsiks olev veendumus, et kuskil kaugetes sfäärides elab – peab elama! – tähekogude muusika. Naine astus talle oma terava kontsaga taas varbale.
Teppo ärkas tundega, et keegi jälgib teda. Põrandale laotatud tekkide hunnikule tehtud asemelt voodi poole kiigates nägi ta last. Eri paarist sokkides jalad ei ulatanud põrandale, pinev pilk oskamatult kärbitud tuka all libises kõrvale niipea, kui laps teise ärkvelolekut märkas.
„Mis su nimi on?” küsis mees vastust õieti lootmata, pigem selleks, et oma madalast vaatenurgast välja jäävat naist virgutada. Ent tollest sängi varjatud servast kostis vaid õrna nasaalset norinat, mille rütmigi mehe küsimus ei muutnud.
Laps kaevus teki alla.
Teppo tõusis istukile. Naine, mustad rasvased juuksed nägu katmas ja hingeõhust veidi liikumas, magas toa jahedusest hoolimata vaid poolenisti teki all. Ta oli litritega sünteetilisest riidest pluusi seljast võtnud. Odav väljaveninud punasest pitsist rinnahoidja oli kohalt nihkunud, paljastades kahvatu kummise niiske ihu. Teppo tundis ühtaegu nii vastikust kui erutust. Mees ajas end viimasest pääsemiseks püsti ning läks rohkem voodi poole pilku heitmata kööki hommikueinet valmistama.
Kolme inimese kehasoojus oli toas oma töö teinud, nii et hõreda hurtsiku teised ruumid näisid täna sedavõrd veelgi kõledamad. Ämbris seisev vesi oli kirmetavalt jäine. Halva aimduse sunnil lõi Teppo välisukse vallale. Selge südatalvine päike kallas ta üle oma hääbunud soojusega, mis oli kui lahkusetu viisakusavaldus. Teppo hirm osutus tõeks: järv oli jääviiruline, paadisõiduks kõlbmatu. Tumeda vee lahvandused laiusid silmile hakkava sätenduse vahel. Hiljutisest vihmast ja pehmest pilvevinast polnud jälgegi, kahvatu hallikaskollane laotus tõotas nädalaks püsima jääda.
„Nii… Sääraste kraadide juures järv veel kolm päeva ei kanna. Jumal küll, ma olen nendega lõksus,” käis läbi mehe pea.
Just selle mõtte juures kuulis Teppo selja tagant rotiraudade tugevat plaksatust. Ümber pöördudes silmas ta last, kes oli hääletult kööki libisenud ja istus nüüd lõksu kõrval põrandal, hoides oma pisikeste kangete sõrmedega turja pidi peos ebatavaliselt rohekat suurt rotti – suurimat, keda Teppo iial näinud. Looma vaade oli õel, ent rahulik. Otse kui transis jõllitas ta Teppot ning sellesse seiresse tahtmatult