Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria Aveyard
Читать онлайн книгу.
kui kujutad ette, et jätame su siia…”
Kilorni poole pöördudes tantsivad mu kätes sädemed ja südames valitseb otsusekindlus. Sõbra sõnad vaibuvad enne kuuldavale toomist. Ta heidab pilgu minu selja taha, kus armee iga sekundiga lähemale jõuab. Telkid ja magnetronid pühivad rususid kõrvale ja rajavad kive kriipiva metalli krigina saatel põrmustatud tänavale teed.
„Jookske.”
Kilorn kuuletub taas ja Shade ei saa teha muud kui mind maha jättes kaasa liibata. Kui nad kraatrist välja ronivad ja lääne poole komberdavad, astun mina paar kindlat sammu ida suunas. Armee jääb minu pärast seisma. Peab jääma.
Ühe hirmuäratava hetke pärast aeglustavad Punased käiku ja jäävad ahelate kolisedes seisma. Nende selja taga toetavad Hõbedased musti püsse õlgadele, justkui ei kaalukski need midagi. Kusagil armee selja taga peatuvad kriginal transpordisõidukid, suured roomikutega masinad. Tunnen, kuidas nende jõud mu soontes tiniseb.
Armee on jõudnud piisavalt lähedale, et kuuleksin ohvitsere käsklusi haugatamas. „Välguplika!” „Püsige rivis, seiske kindlalt!” „Sihtida!” „Tuli, seis!”
Kõige hullem tuleb viimasena, lüües ühtäkki vaikseks muutunud tänava kajama. Ptolemuse hääl on tuttavlikult vihkamisest ja raevust tulvil.
„Andke kuningale teed!” röögatab ta.
Vaarun paar sammu tagasi. Olin oodanud Maveni armeed, kuid mitte teda ennast. Ta ei ole sõdur nagu ta vend ning armeed juhtima pole tal vähimatki asja. Kuid seal ta on, hiilival kõnnakul läbi kahte lehte tõmbava armee sammumas, Ptolemus ja Evangeline tihedalt kannul. Kui ta Punaste liini tagant välja astub, veavad jalad mind peaaegu alt. Ta turvis on läikivmust ja keep veripunane. Millegipärast näib poiss pikem kui veel täna hommikul. Isa leegitsev kroon istub tal endiselt peas, kuigi niisugusel esemel ei ole lahinguväljal kohta. Ju ta soovib maailmale näidata, mida on oma valedega võitnud, missuguse oivalise auhinna varastanud. Isegi sedavõrd kaugelt tunnen ta tulist pilku ja pulbitsevat raevu. See põletab mu sisemust.
Pea kohal vilisevad vaid sõjalennukid – see on ainuke heli maailmas.
„Näen, et oled endiselt vapper,” märgib Maven, hääl üle avenüü kaikumas. See kajab justkui mõnitavalt varemetelt vastu. „Ja rumal.”
Nagu areenilgi ei kavatse ma pakkuda talle rõõmu näha mu viha ja hirmu.
„Nad peaks sind hoopis Väikeseks Vagaseks Plikaks kutsuma.” Ta naerab külmalt ja armee naerab koos temaga. Punased vaikivad, pilgud maas. Nad ei taha näha, mis nüüd juhtuma hakkab. „Noh, Vagane Plika, ütle oma rottidest sõpradele, et teie laul on lauldud. Nad on kõik ümber piiratud. Kutsu nad välja ja kingin neile ilusa surma.”
Isegi kui saaksin niisuguse korralduse anda, ei teeks ma seda eales. „Nad on juba läinud.”
Ära valeta valevorstile, ja Maven on kõigist valetajaist suurim.
Sellest hoolimata näib ta ebakindel. Ergav Kaardivägi on juba nii palju kordi põgenema pääsenud – Caesari väljakul, Archeonis. Ehk suudavad nad seda nüüdki. Oleks see vast piinlik. Milline katastroofiline algus ta valitsemisajale.
„Ja reetur?” Kuninga hääl muutub teravamaks ja Evangeline astub talle lähemale. Tüdruku hõbedased juuksed helgivad kui žiletitera, eredamalt kui ta kullatud turvis. Kuid Maven nihkub temast eemale ja lükkab tüdruku kõrvale kui kass mänguasja. „Kuidas on lood mu näruse venna, langenud printsiga?”
Ta ei kuule vastust, sest mul ei ole seda.
Maven naerab jälle, ja see tundub kui noahoop. „Ta on ka sinu hüljanud? Kas ta jooksis minema? See argpüks tapab meie isa ja püüab mu trooni varastada vaid selleks, et minema hiilida ja peitu pugeda?” märatseb ta oma ülikute ja sõdurite ees teatrit tehes. Nende silmis peab ta ikka näima traagilise saatusega pojana, kuningana, kellele polnud kunagi trooni ette nähtud ja kes ei soovi midagi muud kui surnute nimel õiglust jalule seada.
Tõstan lõua väljakutsuvalt kõrgemale. „Arvad tõesti, et Cal teeks nii?”
Maven ei ole sugugi rumal. Ta on pahatahtlik, kuid mitte loll ning tunneb oma venda paremini kui keegi teine. Cal ei ole argpüks ega saa selleks kunagi. Alamatele valetamine seda tõsiasja ei muuda. Maveni pilk reedab ta sees toimuva ning vilksatab kõrvale, uurides tänavaid ja põiktänavaid, mis sõjast lõhki rebitud avenüült eemale viivad. Cal võib varjuda ükskõik kus ja oodata võimalust rünnata. Ma võin olla isegi sööt, mis on mõeldud selle roti kohale meelitamiseks, keda kunagi nimetasin oma kihlatuks ja sõbraks. Kui poiss pead pöörab, libiseb ta pea jaoks ilmselgelt liiga suur kroon viltu. Isegi metall teab, et ei kuulu sellele inimesele.
„Arvan, et oled üksi, Mare.” Ta hääl on mahe. Hoolimata kõigest, mida Maven on mulle teinud, läbib mind möödunud aegu meenutades värin, kui kuulen teda oma nime lausumas. Kunagi kasutas ta seda lahkuse ja kiindumusega. Nüüd kõlab see kui needus. „Su sõbrad on läinud. Oled kaotanud. Ja oled jälkus, ainuke oma armetust liigist. Teen heateo, kui su siit maa pealt kõrvaldan.”
Järjekordne vale, mida teame mõlemad. Peegeldan kuninga külma naeru. Hetkeks näeme jälle välja nagu sõbrad. Miski pole tõest kaugemal.
Pea kohal tuhiseb mööda lahingulennuk, tiivad peaaegu lähedusse jäävate varemete tippu riivamas. See on nii lähedal. Liiga lähedal. Tunnen selle elektrilist südant ja surisevaid mootoreid, mis seadeldist kuidagimoodi õhus hoiavad. Sirutan end selle poole nii hästi kui suudan, nagu nii palju kordi varem. Just nagu tulede, kaamerate, iga juhtme ja vooluahelaga alates ajast, mil minust sai välguplika. Haaran selle enda valdusesse… ja lülitan selle välja.
Lennuki nina langeb allapoole ja masin liugleb viivuks raskete tiibade jõul. Selle algne trajektoor pidi minema üle avenüü, kõrgel leegioni kohal, et kuningat kaitsta. Nüüd kukub see otsejoones selle keskele, purjetades üle Punaste liini ja paiskudes sadade Hõbedaste sekka. Samoste magnetronid ja Provoste telkid ei ole piisavalt kiired, et peatada lennukit, mis asfalditükke ja inimesi kahte lehte paisates tänavat üles künnab. Kõmatav plahvatus lööb mu peaaegu jalust ja sunnib taanduma. See ajab segadusse, on kurdistav ja valus. Valuks pole aega, vasardab mu peas. Ma ei jää vaatama, missugust kaost see Maveni armees külvas. Jooksen juba eemale ja välk käib minuga kaasas.
Lillakasvalged sädemed kaitsevad kilbina mu seljatagust kebjade eest, kes püüavad mind jalust maha joosta. Paar tükki põrkavad mu välguga kokku, kui püüavad läbi murda. Nad jäävad suitseva liha ja tõmblevate luude hunnikuna maapinnale lebama. Tänan õnne, et ma nende nägusid ei näe, sest muidu külastaksid nad hiljem mu luupainajaid. Järgmisena saabuvad kuulid, kuid siksakitav jooksustiil teeb mu keeruliseks märklauaks. Paar lähedale vuhisevat kuuli paiskuvad mu kilbi vastas kisendades tükkideks, nagu ka mina oleks pidanud tegema, kui kuningannakatsetel elektrivõrku maandusin. See näib olevat nii ammu. Pea kohal huilgavad taas lennukid, sedapuhku hoolikalt ohutus kauguses püsides. Nende raketid nii viisakad ei ole. Naercey varemed püsisid püsti tuhandeid aastaid, kuid tänast päeva need üle ei ela. Hooned ja tänavad pudenevad Hõbedaste võimete ja raketitule all koost. Kõik elusad ja elutud jõud on valla päästetud. Magnetronid väänavad terasest tugitalasid ja napsavad neid pooleks, samal ajal kui telkid ja kõvakäed paiskavad kivikamakaid läbi tolmu mattunud õhu. Kanalisatsioonist purskab üles vesi, kui nümfid üritavad linna lainete alla matta ja peletavad viimsedki maa-alustes tunnelites redutavad kaardiväelased välja. Armee tuuletaltsutajate käes ulub tuul orkaani raevukusega. Vesi ja kiviprügi panevad mu silmad teravalt kipitama ning tuulehood on nii lõikavad, et see on peaaegu pimestav. Põrmustajate plahvatused panevad maa mu jalge all vappuma ja komistan segadusse sattunult. Varem kukkusin. Kuid nüüd libisen näoli vastu kriipivat asfalti, vererada järel. Kui end püsti ajan, lööb marduse lihast ja luust läbi tungiv kriise mu taas jalust maha ning sunnib kätega kõrvu katma. Ka seal on veri, mis kiiresti ja tihedalt läbi mu sõrmede tilgub. Kuid mu maadligi paisanud mardus päästis kogemata mu elu. Kui kukun, vuhiseb üle mu pea järjekordne rakett. See möödub nii ligidalt, et tunnen, kuidas see õhu virvendama lööb.
See plahvatab