Soana ketser. Fantoom. Gerhart Hauptmann
Читать онлайн книгу.
lamavast, mäletsevast karjast, samuti lamades, mingis õndsas hämarolekus. Ta vaid vaatas külastajale otsa ja andis viipega märku, et too ka end rohule pikali viskaks. Kui nii oli juhtunud ja mõlemad olid mõnda aega vaikides lamasklenud, ütles ta ilma pikema sissejuhatusega venival toonil umbes nii:
„Te teate, et Eros on vanem ja ka võimsam kui Kronos. – Kas tunnete seda tumma hõõgust meie ümber? Eros! – Kuulete, kuidas ritsikas saeb? Eros!” Sel silmapilgul lipsasid üle lamaja välkkiirelt kaks teineteist taga ajavat sisalikku. Ta kordas: „Eros! Eros!” Ja otsekui oleks ta selleks käsu andnud, ajasid nüüd kaks tugevat sokku ennast jalule ja ristasid oma keerdus sarved. Tema lasi sel toimuda, olgugi et võitlus muutus üha keevalisemaks. Kokkupõrgete klobin kõlas aina valjemini ja nende arv muudkui kasvas. Ning taas ütles ta: „Eros! Eros!”
Ja nüüd tungisid külastaja kõrva esimest korda sõnad, mis tegid ta eriti tähelepanelikuks, kuna mingil määral heitsid need – või vähemalt näisid heitvat – valgust küsimusele, miks rahvasuu Ludovicot ketseriks hüüdis. „Kulla mees,” ütles ta, „ma tahan jumaldada pigem elavat sokku või elavat sõnni kui võllapuule riputatut. Ma ei ela ajal, mil seda tehakse. Ma vihkan, ma põlgan seda aega. Jupiter Ammonit kujutati jäärasarvedega. Paanil on sokujalad, Bacchusel sõnnisarved. Ma pean silmas roomlaste Bacchus Tauriformist või Tauricornist. Päikesejumal Mithrat kujutatakse sõnnina. Kõik rahvad austavad sõnni, sokku, jäära ja valavad ohverduseks tema püha verd. Selle kohta ütlen ma: jah! Sest sigitav jõud on kõige kõrgem jõud, sigitav jõud on loov jõud, sigitamine ja loomine on üks ja sama. Selle jõu kultus pole igatahes mingi munkade ja nunnade leige loba. Ükskord nägin ma unes Lakšmīt, Višnu naist, kes Sita nime all sai inimeseks. Preestrid surid tema embuses. Üürikeseks teadsin ma siis nii mõndagi igasugustest müsteeriumitest. Rohelises rohus musta sigitamise müsteeriumist, pärlmutrikarva himurusest, joovastusest ja uimastusest, kollaste maisiterade saladusest, üldse igast viljast, igast paisumisest, igast värvist. Ma oleksin võinud möirata valu meeletuses, kui sain näha halastamatut, kõikvõimsat Sitat. Ma arvasin, et suren ihast.”
Selle avalduse ajal tundis nende ridade kirjuta end tahtmatu kuulajana. Ta tõusis püsti, lausudes mõne sõna, mis pidid jätma mulje, et ta polnud seda üksikõnet kuulnud, vaid olnud oma mõtetes hoopis teiste asjade juures. Seejärel tahtis ta hüvasti jätta. Ludovico ei nõustunud sellega. Ja nõnda algas mäeterrassil järjekordne kostitus, mis sedapuhku kulges aga tähendusrikkalt ja unustamatult.
Kohe saabumisel juhatati külaline eluruumi – juba kirjeldatud kuubiku sisse. See oli ruudukujuline, puhas, seal oli kamin, ja meenutas mõne õpetlase lihtsat töötuba. Olemas olid tint, sulg, paber ja väike raamatukogu, peamiselt kreeka ja ladina autorite teosed. „Miks peaksin teie eest varjama,” ütles karjane, „et ma olen pärit korralikust perekonnast, saanud nooruses osa eksiteedest ja heast haridusest. Arusaadavalt tahate teada, kuidas sai ühest ebaloomulikust inimesest loomulik, vangistatust vaba, segaduses ja tusasest õnnelik ja rahulolev? Või kuidas jäin ma kõrvale kodanlikust ühiskonnast ja kristlastest?” Ta pahvatas naerma. „Võib-olla kirjutan ma kunagi loo oma moondumisest.” Külaline, kelles pinge oli juba viimse piirini tõusnud, leidis end korraga oma eesmärgist jälle kaugele eemale paisatuna. Sellest oli talle vähe abi, kui võõrustaja lõpuks seletas, et tema uuenemise põhjus olevat: ta kummardab loomulikke sümboleid.
Kalju varjus terrassil, vett tulvava vanni ääres oli oivalises jaheduses söödud rikkalikumalt kui esimesel korral: suitsusinki, juustu ja nisuleiba, viigimarju, värskeid astelpihlakaid ja veini. Lobisetud oli paljustki, mitte ülemeelikult, vaid tasase rõõmsameelsusega. Lõpuks sai kivist laud puhtaks kraamitud. Nüüd saabus aga silmapilk, mis on väljaandja jaoks niisama hästi meeles kui äsja toimunu.
Nagu teada, jättis pronksikarva karjane oma pika kasimatu juuste- ja habemesasimikuga, aga ka oma loomanahkadest rõivastega metsistunud mulje. Teda on võrreldud Donatello Johannesega. Tegelikult oligi tema näol ja ilmel palju sarnasust tolle Johannese peente joontega. Lähemalt silmitsedes oli Ludovico õigupoolest ilus, kui mitte arvestada moonutavaid prille. Samas jälle andsid need tema välimusele kergelt naljaka joone kõrval midagi mõistatuslikult erilist ja paeluvat. Sel silmapilgul, millest juttu, toimus inimeses täielik muutus. Kui ta keha pronksitaolisus oli väljendunud ka teatavas liikumatuses, siis kadus see niipea, kui näojooned muutusid liikuvaks ja noorenesid. Ta naeratas, võiks öelda, et vaevumärgatava poisikeseliku häbelikkusega. „Seda ettepanekut, millega teid nüüd koorman,” ütles ta, „pole ma veel ühelegi inimesele teinud. Kust ma selle julguse äkitselt võtan, ei tea ma tegelikult isegi. Läinud aegadest pärit vana harjumuse ajel loen ma vahetevahel veel ja toimetan ikka ka tindi ja sulega. Nõnda olen talvistel jõudetundidel pannud kirja lihtsa loo, mis ammu enne minu aega olevat siin Soanas ja ümbruskonnas juhtunud. Te leiate, et see on äärmiselt lihtsakoeline, kuid mind veetles see mitmesugustel põhjustel, mida ma praegu selgitada ei taha. Öelge mulle lühidalt ja ausalt: kas te tahate veel kord tulla koos minuga tuppa ja olete valmis raiskama oma aega selle loo peale, mis on mulgi kulutanud kasutult nii mõnegi tunni? Ma ei tahaks seda soovitada, ma tahaks selle maha laita. Muide, kui käsite, võtan ma nüüd kohe käsikirja lehed ja viskan need alla kuristikku.”
Enesestmõistetavalt seda ei juhtunud. Ta haaras veinikruusi, läks koos külalisega majja, ja nad võtsid teineteise vastas istet. Mungaliku käekirjaga tugevatele paberilehtedele kirjutatud manuskripti oli mägikarjane mähkinud kõige peenema kitsenaha sisse. Otsekui enda julgustamiseks rüüpas ta veel kord külalisele noogutades veinikruusist, enne kui just nagu kaldast eemaldus, et viskuda jutuvoolu, ja alustas siis mahedal häälel.
Mägikarjase jutustus
Lugano järve kohal mäeküljel leidub paljude teiste seas mägine pesake, kuhu mööda järsakat, serpentiinidena kulgevat mägiteed võib järvekaldalt arvestades jõuda umbes ühe tunniga. Asula majad, mis nagu enamikus selle kandi itaallaste asupaikades on vaid kivist ja mördist üksteise külge kuhjatud hallid varemed, seisavad esiküljega kuristikku meenutava oru poole, mille moodustavad paigakese jõeniidud ja terrassid ning teisel pool kõigest üle ulatuva mäehiiglase Monte Generoso võimas nõlv.
Sellesse orgu, ja nimelt seal, kus see tõesti kitsa mäelõhena lõpeb, voolab küllap oma sada meetrit kõrgemal paiknevast orupõhjast välja kosk, mis olenevalt päeva- ja aastaajast ning parasjagu valitsevast õhuvoolust moodustab oma nõrgema või tugevama kohinaga selle paiga vaibumatu muusika.
Sinna kogudusse oli hulga aja eest suunatud umbes kahekümne viie aastane preester, kelle nimi oli Francesco Vela. Ta oli sündinud Ligornettos, niisiis Tessinis, ja võis uhkeldada sellega, et oli sellesama sealse suguvõsa liige, millest oli võrsunud ühendatud Itaalia kõige tähelepanuväärsem skulptor, kes oli samuti Ligornettos sündinud ja lõpuks ka seal surnud.
Noor preester oli veetnud oma nooruse sugulaste juures Milanos ja õpiaastad eri preestriseminarides Šveitsis ja Itaalias. Emalt, kes oli õilsast soost, pärines ta iseloomu tõsine suund, mis ta ilma vähima kõhkluseta juba aegsasti religioosse ameti rüppe viis.
Francesco, kes kandis prille, paistis oma kaasõpilaste hulgast silma eeskujuliku usinuse, range elulaadi ja jumalakartlikkusega. Isegi ema pidi talle ettevaatlikult mõista andma, et tulevase maavaimulikuna võiks ta küll lubada endale veidi elurõõmu ja pole õigupoolest kohustatud karme kloostrireegleid järgima. Niipea, kui Francesco oli ametisse pühitsetud, oli tema ainus soov leida võimalikult kõrvaline kogudus, et siis seal omamoodi eremiidina pühenduda, nii palju kui süda soovib, senisest veelgi enam Jumala, tema poja ja selle püha ema teenimisele.
Kui ta oli siis saabunud väikesesse Soanasse ja seadnud end sisse kiriku juurde kiriklasse, märkasid mägiküla elanikud peagi, et ta on hoopis teist laadi kui tema eelkäija. Juba välimuselt – kuna too oli olnud kogukas, pullitaoline talumees, kes selle kandi kenasid naisi ja tütarlapsi mitte patukahetsuste ja kirikutrahvidega, hoopis teiste vahenditega kuulekana hoidis. Francesco seevastu oli kahvatu ja õrn. Ta silmad asetsesid sügaval. Närvilised laigud õhetasid ta põsenukkide ebapuhtal nahal. Lisaks prillid, mis olid lihtsate inimeste silmis ikka veel õpetajaliku ranguse ja kõrgelt harituse sümbol. Nelja kuni kuue nädala möödudes oli ta omal viisil esiti veidi tõrksad külanaised ja tütred oma võimu alla saanud – ja veel rohkem kui too teine.
Niipea