Laps. Fiona Barton
Читать онлайн книгу.
parem, kui Angela mäletamise enda kanda võttis.
Nick suudles teda enne minekut pealaele. Ja kui uks mehe järel sulgus, istus Angela diivanile ja andis pisaratele voli.
Ta oli üritanud treenida, kuidas mälestusi tahaplaanile jätta. Alguses polnud suurt kedagi abiks. Ainult perearst – vaene vana doktorihärra Earnley, kes patsutas Angelale ikka õlale või põlvele ja ütles: „Sa elad selle üle, kullake.”
Hiljem lisandusid tugirühmad, kuid Angela ei jaksanud enam enda ega teiste õnnetutest eludest kuulata. Talle tundus, et teised vaid keerutasid valu ringiratast, kannustasid ja sütitasid seda ning nutsid siis üheskoos. Ta valmistas rühmale meelehärmi, teatades, et teda ei aita teadmine, et ka teistel inimestel on valus. See ei võtnud ära tema leina, vaid lisas sellele justkui uusi kihte. Angela oli tundnud end süüdi, sest medõena töötades ulatas ta leinavale perele vaid brošüüri, mis aitas raske kaotusega toime tulla.
Loodetavasti aitas see neid rohkem kui mind, ütles ta endamisi, kui diivanilt tõusis. Ma ei tohi olla kibestunud. Kõik tegid, mida suutsid.
Ta laskis köögis kraanikausi vett täis ja hakkas vormiroa jaoks juurvilju ette valmistama. Külm vesi tegi sõrmed tuimaks, nii et nuga oli raske peos hoida, kuid Angela jätkas mehaaniliselt porgandite kaapimist.
Ta üritas manada silme ette pilti sellest, milline oleks Alice praegu, kuid see oli liiga raske. Tal oli tüdrukust vaid üks foto. Alice’ist temaga koos. Nick tegi foto oma pisikese Instamatic kaameraga, kuid see oli udune. Ta oli liialt kiirustanud. Angela naaldus köögikapile, justkui füüsiline pingutus võiks aidata lahkunud beebi pisikest nägu näha. Kuid ei midagi.
Ta teadis fotolt, et Alice’il olid tumedad juuksed nagu ka tema vennal Patrickul, ent Angela oli sünnitusel palju verd kaotanud ja ikka veel petidiini mõju all, kui nad beebi talle sülle tõstsid. Ta oli Nickilt hiljem küsinud – kui Alice oli juba kadunud –, ent mees ei osanud suurt midagi rääkida. Ta polnud beebit vaadanud samamoodi nagu Angela oleks seda teinud, iga joont meelde jättes. Nick ütles, et Alice nägi armas välja, aga peensusi ei mäletanud.
Angela meelest ei näinud Alice Patricku moodi välja. Patrick oli suur beebi ja Alice nii pisike. Vaevu 2,2 kilogrammi. Aga Angela uuris ikkagi Paddy beebifotosid ja neid, mis tehtud teisest tütrest Louise’ist, kes saabus nende ellu kümme aastat hiljem – „Meie üllatusbeebi, nagu ma teda kutsun,” rääkis Angela ikka, soovides neis fotodes ära tunda Alice’it. Kuid teda ei olnud seal. Louise oli blond – ta sarnanes pigem Nickile.
Angela tundis rinnus talle juba tuttavat tuima leinavalu ja üritas mõlgutada rõõmsaid mõtteid nagu eneseabi raamatud olid õpetanud. Ta mõtles Louise’ile ja Patrickule.
„Vähemalt on mul nemad,” ütles ta sogases vees hulpivatele porganditele. Ta mõtiskles, kas Lou helistab õhtul töölt tagasi jõudes. Tema noorim laps teadis seda lugu – muidugi teadis, aga ei rääkinud sellest kunagi.
Pealegi ta vihkab seda, kui ma nutan, ütles Angela iseendale, pühkides majapidamispaberiga silmi. Nad kõik vihkavad. Neile meeldib teeselda, et kõik on hästi. Ma saan sellest aru. Peaksin lõpetama. Alice’i hülgama.
„Palju õnne sünnipäevaks, mu kallis tüdruk,” pomises naine tasa.
4. peatükk
Beebi on mind enamuse ööst ärkvel hoidnud. Rebisin loo lehest välja ja läksin seda prügikasti viskama, kuid lõpuks pistsin selle hoopis kampsuni taskusse. Ma ei teagi, miks. Olin otsustanud, et ei võta selles suhtes midagi ette. Lootnud, et see läheb iseenesest üle.
Vaikne hääl mu peas sosistas, mitte nagu viimasel korral.
Praegu on beebi ikka veel siin. Visa. Nõuab tähelepanu.
Paul tukub, juba peaaegu ärkvel, hakates jalgu liigutama, justkui kontrollides, et need on ikka veel alles. Ootan, et ta silmad avaks.
Kardan seda. Kardan pettumust ja kurnatust, mida näen, kui ta taipab, et halvad päevad on tagasi.
Nimetasime neid nii, kuna siis kõlas, nagu poleks see minu süü. Viimasest korrast on tükk aega ja ma tean, et Paul arvas, et nüüd on kõik möödas. Ta näeb kurja vaeva, et mind nähes seda mitte välja näidata, aga tema ärevus jääb ka minu kanda. Mõnikord tunnen, et varisen selle koorma all kokku.
Inimesed ütlevad ikka, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Nad ütlevad nii, kui oled midagi hirmsat läbi elanud. Minu ema Jude ütles alati nii. Aga see pole tõsi. See murrab su kondid, kõigest jäävad järele vaid killud, mida hoiavad koos räpased plaastrid ja aina luitunum kleeplint. Murdekohad on iga hetk järele andmas. Nii habras ja kõige koos hoidmine kurnab. Vahel soovid, et see oleks su tapnud.
Paul ärkab ja toob vannitoast sõnagi lausumata mu tabletid ning klaasitäie vett. Seejärel paitab mu juukseid ja istub voodil, kuni olen rohud alla neelanud. Ta ümiseb vaikselt, justkui kõik oleks korras.
Üritan mõelda, et kõik asjad mööduvad, kuid see ei lõpe iialgi tükib vägisi pähe.
Saladus hakkab ajapikku oma elu elama. Uskusin ikka, et kui ei mõtle juhtunule, siis see kuhtub ja sureb. Ent nii ei läinud. See istub keset üha kasvavat valede ja väljamõeldiste rägastikku nagu paks kärbes, kes on ämblikuvõrku kinni jäänud. Kui nüüd midagigi ütlen, rebin kõik lahti. Nii et pean vaikima. Seda kaitsma. Saladust. Olen teinud seda nii kaua, kui mäletan. Seda enda teada hoidnud.
Paul räägib minuga hommikusöögilauas, aga ma ei pane tähele, mida ta ütleb.
„Andeks, kallis, mis sa ütlesid?” Püüan üle laua temale keskenduda.
„Ütlesin, et meil on vetsupaber peaaegu otsas.”
Ma ei suuda keskenduda. Midagi paberi kohta. Mu jumal, kas ta on seda lugenud?
„Mida?” küsin liigagi valjusti.
„Vetsupaber, Emma,” kordab Paul vaikselt. „Tuletan sulle lihtsalt meelde, muud ei midagi.”
„Jah, muidugi. Ära muretse, jäta see minu hooleks. Sea end tööleminekuks valmis, ma joon oma kohvi lõpuni.”
Paul naeratab mulle, suudleb mind möödaminnes ja kohmitseb oma kabinetis kümme minutit, samal ajal kui mina oma hommikusöögi ära viskan ja laua puhtaks pühin. Olen end viimasel ajal aina rohkem koristamas avastanud. Välja, sa neetud plekk.
„Heakene küll,” lausub Paul köögiuksel. „Kas sinuga on kindlasti kõik hästi? Oled näost ikka veel päris kahvatu.”
„Kõik on hästi,” ütlen püsti tõustes. Ole nüüd, Paul. Mine juba. „Ilusat päeva, kallis. Pea meeles, et oleksid dekaaniga viisakas. Tead ju küll, et nii on mõistlik.” Pühin tema mantli õlalt mingi kübeme.
Paul ohkab ja võtab portfelli kätte. „Püüan. Kuule, ma võin ju helistada, et olen haige, ja sinuga jääda,” pakub ta.
„Ära ole rumal, Paul. Mul tuleb kerge päev. Luban.”
„Olgu, aga ma helistan lõuna ajal. Kallis oled,” sõnab ta.
Lehvitan aknalt nagu alati. Paul sulgeb värava ja pöördub minema, mina vajun aga vaibale põlvili. See on esimene kord olla üksi pärast selle loo lugemist ja tohtult väsitav oli teeselda, et kõik on korras. Artikli pealkiri on nagu tulikiri kõikjal, kuhu vaatan. Vajan vaid viit minutit, et end koguda. Ja ma nutan. Hirmuäratavalt. Kontrollimatult. Mitte nii, nagu inglased seda teevad, võideldes ja üritades nuttu alla neelata. See kestab kuni olen end tühjaks nutnud ja ma istun vaikselt põrandal.
Kui telefon heliseb, taipan, et möödunud on tund aega ning mu jalad on kanged ja surnud, kui üritan püsti tõusta. Küllap triivisid mu mõtted mujale. Mulle meeldib kujutluspilt, kuidas leban paadis ja lasen lainel end kusagile kanda. Nagu Ophelia sellelt maalilt. Aga tema oli kas hull või surnud. Lõpeta. Võta kõne vastu.
„Tere Emma, siin Lynda. Kas sul on tegemist? Äkki võiksin kohvile tulla?”
Tahan