Talv Lissabonis. Antonio Muñoz Molina
Читать онлайн книгу.
nägu. Sellepärast ma ei tahagi neid alles hoida.“
Mitu kuud hiljem sain teada, et ta hoidis siiski mõned alles, kuid ma mõistsin, et see leid ei lükanud ta minevikukriitikat ümber. See pigem kinnitas seda, ümbernurga ja võib-olla kättemaksuhimuliselt, nii nagu häda ja valu kinnitavad elutahet, nii nagu vaikus kinnitab – oleks tema öelnud – muusika tõelust.
Midagi taolist kuulsin ma teda ükskord San Sebastiánis ütlevat, kuid nüüd ei puistanud ta enam selliseid suuresõnalisi mõtteavaldusi. Tol ajal kui ta Lady Birdis mängis, oli tema vahekord muusikaga nagu armunul, kes andub endast kõrgemal seisvale kirele – naisele, kes teda kord enda juurde palub, kord minema saadab, ilma et tema võiks iial sotti saada, mille eest talle õnne pakutakse ja miks seda siis jälle keelatakse. Mõningatel juhtudel olin Biralbo juures, kas tema pilgus või žestides, kõnnakus, tollal märganud tahtmatut kaldumist pateetikasse, mis tundus seda tugevam, et nüüd Metropolitanos osutus see puuduvaks, välistatuks ta muusikast, nähtamatuks tema käitumises. Nüüd vaatas ta alati silma ja tal ei olnud enam kommet silmanurgast avanevaid uksi piielda. Ma vist punastasin, kui blond ettekandja märkas, et ma teda vaatan. Ma mõtlesin: Biralbo magab temaga, ja mulle tuli meelde Lucrecia, see kord, kui ma nägin teda üksi rannapromenaadil ja ta Biralbo järele küsis. Vihma tibas, Lucrecial olid juuksed kinni pandud ja need olid märjad, ja ta küsis minult suitsu. Ta nägi välja nagu inimene, kes on vastu oma tahtmist ajutiselt liigsest uhkusest loobunud. Me vahetasime paar sõna, ta ütles head aega ja viskas suitsu minema.
„Ma olen õnne šantaažist vabaks saanud,“ ütles Biralbo pärast lühikest vaikust, vaadates ettekandjat, kes oli meie poole seljaga. Sellest hetkest, kui me Metropolitano leti ääres jooma hakkasime, olin oodanud, et ta Lucreciat mainiks. Ma sain aru, et praegu, ilma nime nimetamata, ta rääkiski temast. Ta jätkas: „Õnne ja täiuseiha šantaažist. Puha katoliiklaste ebausk. See topitakse inimesele sisse katekismuse ja raadiolaulukestega.“
Ütlesin, et ma ei saa aru: nägin pikast peeglist teisel pool baariletti, säravate pudeliridade vahelt, mida udustas suitsuhämu, alkoholi unine uim, kuidas ta mind vaatas ja muigas.
„Küll sa aru saad. Kindlasti sa oled mõnel hommikul ärganud ja taibanud, et sul pole enam vaja mingit õnne ja armastust, selleks et enam-vähem elus olla. See on kergendus, see on nii lihtne nagu käsi välja sirutada ja raadio kinni keerata.“
„Eks me anna alla,“ läksin ma närvi, ma ei joonud rohkem. Kartsin, et kui ma edasi joon, hakkan Biralbole oma elust rääkima.
„Ei anna,“ ütles ta nii vaikse häälega, et viha ei olnud selles peaaegu märgatagi. „Jälle üks katoliiklaste ebausk. Me õpime, ja põlgame ära.“
See oligi see, mis temaga oli juhtunud, mis oli teda muutnud niivõrd, et isegi ta silmaterad olid erkunud, seal säras söakus ja tarkus, see külmus, mis valitseb tühjades paikades, kus võimsalt hingab millegi varjatu kohalolu. Nende kahe aastaga oli ta midagi õppinud, võib-olla ainult ühte tõelist, hirmutavat asja, mis kogu ta elu ja muusika tervenisti endasse mahutas, ta oli õppinud ühekorraga ära põlgama ja valima, ja mängima klaverit sellise sundimatuse ja irooniaga nagu mustanahalised. Sellepärast ei tundnud ma teda enam ära: mitte keegi, isegi mitte Lucrecia, ei oleks teda ära tundnud, polekski olnud vaja nime vahetada ja hotellis elada.
Kell võis olla kaks öösel, kui me uksest välja astusime, vaiksed ja kohmas, veidikene ebaväärikalt kõikudes nagu ikka hilised napsimehed. Nii kaua kui ma teda hotelli saatsin – see asus Gran Víal, Metropolitanost mitte eriti kaugel –, seletas ta mulle, et oli lõpuks saavutanud selle, et võis elada üksnes muusikast. Tema elatiseteenimine oli juhuslikku laadi ja omajagu ringiekslev, ta mängis enamasti Madriidi klubides ja mõnikord Barcelonas, sõites aeg-ajalt Kopenhaagenisse või Berliini, mitte nii sageli nagu siis, kui Billy Swann veel elas. „Aga ega ei saa kogu aeg kõrgustes lennelda ja ainult oma muusikast elada,“ ütles Biralbo, tsiteerides ühte lauset vanadest aegadest – ta mängis mõnikord ka stuudiolindistustel, talumatutel plaatidel, kus õnneks ei olnud tema nime ära märgitud. „Nad maksavad korralikult,“ ütles ta, „astud välja ja juba on peast pühitud, mida sa üldse mängisid.“ Kui ma kuulen mõnes sellises raadiolaulus klaverit mängimas, siis tõenäoliselt on see tema ‒ seda öeldes naeratas ta justkui iseenda ees vabandades. Aga nii see ei olnud, mõtlesin, tema ei kavatsenud enam kunagi millegi pärast vabandada, mitte kellegi ees. Gran Víal, Telefónica vaateakende jäises helgis, läks ta natuke eemale, et putkast suitsu osta. Kui ma nägin teda tagasi tulemas, pikk, vaaruva sammuga, käed suure lahtiselt lehviva mantli taskutesse surutud, reväärid üles käänatud, sain aru, et temas oli seda võimsalt aimuvat karakterit, mis on alati olemas neil, kes kannavad kaasas lugu, niisamuti nagu neil, kes kannavad kaasas revolvrit. Aga ma ei tee mitte ilmaasjata selliseid kirjanduslikke võrdlusi – tal oli lugu ja tal oli revolver.
II peatükk
Millalgi noil päevil ostsin ühe Billy Swanni plaadi, kus Biralbo mängis. Ma olen juba öelnud, et olen muusika suhtes pigem immuunne. Kuid nendes lauludes oli midagi, mis mind väga puudutas ja millele ma kuulates iga kord juba peaaegu pihta sain ja mis siis alati ikka minema lipsas. Ma lugesin ühte raamatut – leidsin selle Biralbo hotellist tema paberite ja fotode vahelt –, kus väidetakse, et Billy Swann oli üks selle sajandi suurimaid trompetimängijaid. Sellel plaadil oli niisugune tunne, et ta oligi ainus, et maailmas polnud rohkem keegi kunagi trompetit mänginud, et ta seisis oma hääle ja oma muusikaga üksi keset kõrbet või mahajäetud linna. Aeg-ajalt võis paaris laulus ta häält kuulda ja see oli viirastuse, surnu hääl. Tema taustal kostis väga vargsi Biralbo, ümbrise kirjade järgi G. Dolphini klaverimäng. Kaks laulu olid tema omad, kohanimed, mis minule tundusid samal ajal naisenimedena: „Birma“, „Lissabon“. Selles valgustusseisundis, kuhu viib üksi joomine, mõtlesin, kuidas oleks armastada naist nimega Birma, kuidas läigiksid pimeduses ta silmad ja juuksed. Ma panin muusika kinni, võtsin mantli ja vihmavarju ja läksin Biralbot otsima.
Tema hotelli vastuvõtt oli justkui mõne sellise vanaaegse kino fuajee, mis näeb välja nagu mahajäetud tempel. Küsisin Biralbot ja mulle öeldi, et sellenimelist ei ole neil sisse kirjutatud. Ma kirjeldasin teda, ütlesin tema toa numbri, kolmsada seitse, kinnitasin, et ta elab seal juba umbes kuu aega. Administraator, kelle lampassidega vormiriietuse krae ümber läikis kerge rasvarant, tegi kahtlustava või siis vandeseltslasliku näo ja ütles: „Aga te mõtlete ju härra Dolphinit.“ Ma nõustusin peaaegu süüdlaslikult, nad helistasid tema tuppa, aga teda ei olnud kohal. Üks juba neljakümnele lähenev jooksupoiss ütles, et oli teda näinud puhkesaalis. Ta lisas kummardusega, et härra Dolphin laseb endale alati seal kohvi ja napsi serveerida.
Ma leidsin Biralbo paigatud, kahtlase väärtusega nahast sohval vedelemas ja televiisorit vaatamas. Tema ees tossas sigaret ja auras kohvitass. Tal oli mantel seljas: ta nägi välja, nagu ootaks rongi. Inimtühja saali suured aknad olid siseõue poole ja kergelt räämas kardinad tegid ruumi veel hämaramaks. Detsembriõhtu oli kardinavarjudes aegsasti kohal, nagu öö seal pimedas õõnsuses oleks juba tükkhaaval haaramas, mis talle kuulus. Kõik see ei näinud vähimatki puutuvat Biralbosse, kes võttis mind vastu sellise külalislahke naeratusega, mida teised inimesed tarvitavad ainult oma koduses söögitoas. Seintel olid tahumatud jahipildid ja tagapool, ühe jõleda abstraktse maali all, mida oleks võinud võtta lausa isikliku solvanguna, märkasin pianiinot. Hiljem sain teada, et Biralbole kui lojaalsele kliendile oli antud tagasihoidlik privileeg sellel hommikuti harjutada. Hotelliteenijate seas levis elevust tekitav kahtlus, et härra Dolphin on kuulus muusik.
Ta seletas mulle, et talle meeldibki elada keskpärastes hotellides. Ta armastas – üksiku mehe äraspidise, muutumatu kirega – beeži põrandakatet koridorides, suletud uksi, järjest kasvavaid toanumbreid, lifte, mida ei tulnud peaaegu kunagi kellegagi jagada, kuid millest ta siiski leidis märke teistest samasugustest tundmatutest ja üksikutest külastajatest nagu ta ise, sigaretijälgi põrandal, kriimustusi ja initsiaale automaatselt avaneva ukse alumiiniumpinnal, seda nähtamatute inimeste hingamisest sumbunud lõhna õhus. Ta tuli oma öise töö ja napsiklaaside juurest tagasi tavaliselt alles üsna koidu eel, isegi juba suures valges, kui öö oli mingil arusaamatul viisil oma piiridest välja veninud, nagu mõnikord juhtub: ta ütles, et talle meeldib eriti see imelik aeg