Originaali tiitel: Karin Bojs Min europeiska familj De senaste 54 000 åren Raamatu väljaandmist on toetanud Swedish Arts Council (Kulturrådet) Toimetanud Ene Mäe Konsultant Ana Rebane Korrektuuri lugenud Kai Nurmik © Karin Bojs, 2015 © Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2018 ISBN 978-9985-3-4317-3 ISBN 978-9985-3-4436-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon

      Anitale ja Göranile, kellelt mina sain oma geenid

      MATUS

      SAMAL AJAL KUI MA SEDA RAAMATUT KIRJUTASIN, suri mu ema Anita Bojs. Matustele kogunes sõpru ja tuttavaid – palju rohkem, kui ma oleks julgenud oodata. Sugulasi oli aga kõigest käputäis. Kõik mahtusid samale kirikupingile: minu vend ja mina oma kaasadega ning kolm pidulikult riietatud lapselast.

      Oli varasuvi ja Göteborgi Vasa kiriku juures pargis õitsesid sirelid. Üheskoos laulsime psalmi „Nüüd õiteaeg on käes”. Ja seejärel „Maa on nii kaunis”. Selle olin valinud paari rea pärast, mis pakuvad minu meelest iseäranis palju lohutust: „Aastad ja ajastud tulevad ja lähevad, põlv järgneb põlvele lennates.”

      Järgnenud ärasaatmisel pidasin kõne. Pöördusin eraldi lastelaste poole. Tahtsin, et nad tunneksid uhkust oma vanaema ja päritolu üle, vaatamata selle koosviibimise asjaoludele.

      See vanaema, keda nemad olid tundma õppinud, oli eakas ja elu oli vajutanud oma pitseri. Paljutõotav karjäär oli lõppenud juba tema viiekümnendates eluaastates. Juba siis oli tal selja taga hulk raskeid probleeme: haigus, lahutus, konfliktid, alkoholisõltuvus …

      Seetõttu rääkisin ärasaatmisel lastelastele ja teistele külalistele oma ema elu esimesest poolest. Viielisest üliõpilasest, kes hakkas Karolinska instituudis meditsiini õppima, kuigi oli tüdruk ja pärit lihtsatest oludest. Lapsepõlvekodust tööstusalevi algkooli ülemisel korrusel – minu vanaema Berta oli seal koolis õpetaja.

      Tegu oli koduga, kus raha küll nappis, aga rikkaks muutsid selle koosolemised, muusika, kunst, kirjandus ja teadushuvi.

      Ma tsiteerisin päevikut, mille olin leidnud emast järele jäänud asjade seast. Kaanel oli kiri „Eriti salajane”, see oli kirjutatud lapse käekirjaga. Seal kirjutas ta suvevaheaegadest Värmlandi vanaema juures – minu vanavanaema Karolina Turessoni juures. Kõigest neljakümne kilomeetri kaugusele jäi Norra piir. Seal möllas Teine maailmasõda. Ent kirjeldus sellest, kuidas tädilapsed üheskoos sätendava Värmelni järve ääres paadisillal mängisid, oli ometi tagasivaatena nii helge ja kaunis.

      Ise ei ole ma kohtunud ei oma vanaema ega vanavanaemaga. Meie katkise pere arvukate probleemide tõttu nägin ma sugulasi üldse harva.

      Võib-olla seetõttu olengi juurelnud palju selle üle, kes need sugulased olid ja kust nad tulid. Juba kümneaastasest saadik olen tahtnud rohkem teada saada.

      Oma isapoolse vanaema Hilda ja vanaisa Ericuga õnnestus mul vähemalt paar korda kohtuda. Mälestused külaskäikudest nende juurde on väga helged. Nende Kalmari majas lõhnas nii hästi. Kõikjal rippusid maalid ja vanaisa oli ise ustele, seintele ja mööblile pilte maalinud. Vanaema ja vanaisa jutustasid meelsasti oma lapsepõlvest, aga rääkisid haruharva midagi nendele eelnenud põlvkondadest.

      Nüüd, kui ma olen juba täiskasvanu, on pädevad genealoogid aidanud mul Berta, Hilda ja Ericu eelkäijad mitme põlve taha kindlaks teha. Nooremana leidsin, et suguvõsauurimine on tobedavõitu. Aga täiskasvanuna pean sellest palju rohkem lugu. Nüüd mõistan, miks on huvi oma esiisade vastu nii paljudes maailma kultuurides oluline. Paljudes ilma kirjaoskuseta rahvakildudes suudavad inimesed ette vuristada kümmekond eelnevat põlvkonda – umbes sama kaugele kui tublimad Rootsi suguvõsauurijad. Piiblis on ära toodud pikad sugupuud, neist vanimad on kirja pandud kahe tuhande aasta eest ja suuliselt on neid edasi antud veel kaua enne seda.

      Pärast piibli kirjutamise aega on põlvnemise uurimise meetodid täiustunud. Tegelikult on just praegu käimas tohutu tehnoloogiline arenguhüpe. Mina nimetaksin seda lausa kvanthüppeks.

      Viiekümne aasta eest hakkasid mõned teadlased võrdlema veregruppe ja üksikuid geneetilisi markereid, et sel moel jälgida sugulust ja kunagi aset leidnud rahvaste rändamist. Tolleks ajaks oli DNA-molekul olnud tuntud vaid mõned aastad ja teadmine sellest kuulus piiratud teadlasrühmale. Tillukese bakteri kogu DNA uurimine sai võimalikuks alles aastal 1995. Pärast seda on areng toimunud peadpööritava kiirusega. Biotehnoloogias toimub tegelikult veel dramaatilisemaid muutusi kui infotehnoloogias, olgugi et arvutite, telefonide ja interneti areng on üldsusele rohkem näha. Arvutitööstuses räägitakse „Moore’i seadusest”. See tähendab seda, et arvutite võimsus kahekordistub iga kahe aasta järel. DNA järjestuse lugemise oskus paraneb aga palju kiiremini.

      Juba mitu aastat on võimalik inimese täielikku pärilikku materjali analüüsida paari tunniga. Teadlased suudavad analüüsida ka selliste inimeste DNA-d, kes on olnud surnud kümneid tuhandeid – ja mõnel juhul isegi sadu tuhandeid – aastaid.

      Analüüs, mis maksis paarikümne aasta eest miljardeid, läheb nüüd maksma paarkümmend eurot. Kuna hinnad on langenud, on tehnoloogia hakanud levima ka väljaspool professionaalsete teadlaste maailma. Ka suguvõsa uurivad eraisikud on hakanud töövahendina kasutama DNA-d. DNA järjestuse väikeste variatsioonide abil on võimalik leida tundmatuid nõbusid või kaugemaid sugulasi, samuti neid sugulasi, kes elasid väga ammu – viimasel jääajal ja veelgi varem.

      Olen oma töös teadusajakirjanikuna jälginud geeniteaduse arengut väga lähedalt viimased 18 aastat, enamiku sellest ajast olen töötanud Dagens Nyheteri teadustoimetajana. Olen näinud revolutsioonilisi uuendusi kriminalistikas, meditsiinis ja bioloogias ning seda, kuidas geneetika on hakanud nüüd aitama ka arheolooge ja ajaloolasi.

      Selles raamatus teen katse lahtised otsad kokku sõlmida, seostades professionaalsete teadlaste uusimad teadmised Euroopa esiajaloost ja omaenda perekonnaloo. Taustamaterjali kogumiseks olen käinud kümnes riigis, lugenud paarisadat teaduslikku uurimust ja intervjueerinud seitsetkümmet teadlast.

      Nüüd hakkan tajuma niite, mis ühendavad mind vanavanaema Karolina, vanaema Hilda ja vanaisa Ericu kaudu kauges ajaloos toimunud sündmustega. Enamik neist niitidest on mul ühised suure osaga Euroopa rahvastikust.

      Alustagem sellest, mis juhtus meie sugulastega Kinnereti järve ääres umbes 54 000 aasta eest.

      KÜTID JA KORILASED

      Annikal sündis Märta, kellel sündis Karin.

      Karinil oli tütar Annika, kellel omakorda tütar Karin.

      Karini tütar oli Kajsa ja Kajsa sünnitas Karolina.

      Karolinal sündis Berta, kellel sündis Anita.

      Anital sündis Karin.

      TROLLILAPS 54 000 AASTAT TAGASI

      NAINE, KELLEST PIDI SAAMA MU SUGULANE, kõndis kärmel sammul mäenõlvast alla. Ta kiirustas oru põhja järve äärde.

      Tänapäeval nimetame seda Kinnereti järveks. Tol ajal oli veepeegel palju avaram. Nüüdse aja geoloogid on tagantjärele andnud pikliku kuju pärast järvele nimeks Lisan – mis tähendab keelt. Seda, mis nimega naine ja tema rahvas järve kutsus, me ei tea.

      Ta oli noor ja nõtke, juuksed mustad ja krussis ning nahk tumepruun. Peale puusade ümber seotud nööri tal muid kehaka eid ei olnud. Puusanööri küljes rippusid punaste ja roheliste teokarpide read. Need kõlkusid tema sammude taktis. Paljaste rindade vahel nahkrihma küljes rippus amule – gasellisarvest vestetud väike linnukuju.

      Kõrgel mäeharjal oli naine kohtunud ühe mehega. Nüüd oli tema üsas mehe seeme.

      Mees oli umbes sama pikk kui naine, ent palju raskem ja turskem. Võimalik, et ta kasutas nende kohtumisel vägivalda, ja sellisel juhul ei oleks naine saanud end kuidagi kaitsta. Mehe nägu ei olnud nende inimeste näo moodi, kellega naine varem oli kohtunud. Nina oli palju suurem ja laiem ning terve nägu oli otsekui ettepoole väljaulatuv.

      Tema silmad olid pruunid, täpselt nagu naiselgi, aga nahk oli heledam ja juuksed rippusid sirgelt alla. Eriti omapärane oli tema lõhn. Seda tundis naine alles õige lähedale minnes.

      Mehe lõhn oli vänge ja võõras.

      Kuigi