Pruune. Håkon Øvreås
Читать онлайн книгу.
fb3_img_img_a26d07afid1e9w5381da9a7pae0cadf233c5.jpg"/>
Originaali tiitel: Håkon Øvreås Brune Gylendal Norsk Forlag AS 2013 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Sigrid Tooming Illustreerinud ja kujundanud Øyvind Torseter Copyright © Gylendal Norsk Forlag AS 2013 All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Minna Salmistu, 2018 ISBN 978-9985-3-4313-5 ISBN 978-9985-3-4414-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon
1
Kogu selle päeva, kui vanaisa suri ja ema-isa olid haiglas, pidi Rune veetma tädi Ranveigi pool. Tädi Ranveigi kodu lõhnas maksapasteedi järele. Igal pool olid klaasist kujukesed – teleril, riiulitel –, isegi kempsus oli klaasist põhjapõder. Elutoas mängis päev otsa vaikselt raadio.
Õhtusöögiks sai rannakarpe. Rune istus kaua ja vaatas taldrikul kõrguvat kuhja. Kahvel tundus käes raske.
„Söö nüüd,” ütles tädi Ranveig. „Kas sulle meeldivad rannakarbid?”
„Mulle meeldivad kommikarbid,” vastas Rune.
Õhtupoole tuli isa Runele järele. Siis ütleski isa seda. Ütles, et vanaisa on surnud.
„Ahah,” vastas Rune ja pani jopi selga.
Ta läks välja ja istus autosse. Jäi sinna istuma ja näppima armatuurlaualt kleepsu lahti. Isa tuli talle veidi aja pärast järele. Ta istus juhiistmele ja pistis võtme süütelukku, aga ei keeranud seda.
„Kas kõik on kombes?” küsis ta.
„Jah, on küll,” vastas Rune. Ta vahtis kleepsust jäänud valgeid ribasid.
Isa käivitas auto ja nad sõitsid koju.
2
Järgmisel päeval pidi Rune jälle tädi Ranveigi pool olema. Ema ja isa pidid haiglasse tagasi minema.
„Miks?” küsis Rune.
„Meil on mõned praktilised asjad ajada,” vastas ema.
Rune noogutas, nagu teaks, mida tähendab „praktilised asjad”.
Kui nad linnast ära kolisid, ütles ema, et maal on praktilisem elada. Tookord oli Rune arvanud, et „praktiline” tähendab, et ta näeb rohkem vanaisa, aga sai nüüd aru, et see ei olnud nii.
Tädi Ranveig seisis uksel, kui Rune välistrepist üles sammus.
Rune läks temast mööda ja võttis kingad jalast.
„Tere, Rune,” ütles tädi ja patsutas tal pead. „Nii tore, et sa täna ka siin tahad olla!”
„Jah, minu meelest on see praktiline,” vastas Rune.
Ta istus diivanile. Tema ees laual seisid kolm klaasist pingviini. Ranveig läks kööki. Ta müristas mingi masinaga. Rune läks talle järele, et näha. Tädi seisis mikseri ees, mis keerutas ringi hakkliha. Mõne aja pärast lülitas ta masina välja.
„Õhtusöögiks on lihapallid!” ütles tädi ja Rune nägi tema viltust hammast, kui ta naeratas.
Rune kuulis, kuidas tädi Ranveig kõlistas taldrikute ja klaasidega. Peagi hõikas ta Runet.
„Kas sa tooksid keldrist pudeli mahla?”
„Ikka,” vastas Rune.
Ta avas keldriukse. Seal lõhnas kotti unustatud trenniriiete järele. Rune pani tule põlema ja läks alla. Seinad nägid välja nagu käterätik, kuhu on tulnud mustad täpid peale. Ta läks seina juurde ja vajutas valges värvis ühte mulli. Värv pudenes maha. Ta õngitses mahlapudelite riiulist ühe ülemise pudeli. Õhku tõusis valgeid tolmuhelbeid, mis ajasid Rune köhima. Ta keeras ringi ja läks tagasi trepi poole. Selle all seisis kolm suurt värviämbrit. Rune kummardus vaatama. See oli pruun värv.
Pärastpoole, kui nad istusid ja sõid, küsis Rune:
„Kas ma võin selle värvi endale saada, mis sul trepi all on?”
Ranveig istus ja mälus, suu täis lihapalle. Ta vaatas mäludes Rune poole.
„Mis sa värviga teha tahad?” küsis tädi mõne aja pärast.
„Värvida,” vastas Rune.
„Lastel on parem kasutada vesivärve,” ütles tädi Ranveig.
„Aga ma tahaksin värvida onni, mida ma koos oma sõbra Atlega ehitan,” vastas Rune.
Ranveig silmitses Runet pikalt. Siis ta noogutas.
„Sa oled siin endale sõbra saanud?”
„Jah, Atle. Me ehitame koos onni.”
„Jah, vesivärvidega seda ei tee.”
„Ega jah,” ütles Rune.
„Hea küll, võid värvi endale saada, kui su isa nõus on,” ütles Ranveig viimaks.
Rune seisis aknal ja nägi, kuidas isa ja ema autoga maja ette sõitsid. Ta läks keldrisse ja tassis kolm värviämbrit keldriukse juurde. Uks avanes maja taha, kuhu auto oli pargitud. Ta tegi ukse lahti, tassis ühe ämbri auto juurde ja pani selle pagasiruumi, kiirustas tagasi ja tõi ka teised, mille järel sulges hästi tasakesi keldriukse. Kui ta keldrist tagasi tuli, seisis tädi Ranveig isaga elutoas ja ajas juttu.
„Seal sa oledki,” ütles isa. „Kas kõik on kombes?”
„Jah, on küll,” vastas Rune.
„Kas sa oled olnud hea laps?” küsis ema.
Isa sirutas suletud pihu Rune poole, nagu tahaks talle midagi anda. Rune vaatas ta kätt.
„Me käisime vanaisa pool kraamimas ja mõtlesime, et äkki sa tahaksid seda endale.”
Isa tegi pihu lahti. Seal oli uur. Rune mäletas seda. Uur, mis rippus keti otsas. Rune võttis selle kätte. See oli isa peost veel soe.
„See on seisma jäänud,” ütles Rune.
„Sa võid selle üles keerata,” ütles isa. Ta pöördus uuesti tädi Ranveigi poole. Rune keeras uuri peal nuppu, aga tiksumist ei olnud kuulda. Seierid seisid paigal.
3
Atle postkast oli viltu. Tema tuba oli pööningul, nii et nad pidi redelist üles ronima. Toa aknast paistis kirikutorn. Tornitipp ulatus välja kõrgete hõbehallide tellingute vahelt, mis olid püstitatud selleks, et katust parandada.
„Mu vanaisa suri esmaspäeval,” ütles Rune.
„Ahah,” vastas Atle. „Minu onu suri mägedes. Ta kukkus liustikuprakku ja teda ei saadud sealt kätte. Nüüd on ta jäässe külmunud. Isa ütleb, et kui jää ära sulab, ärkab ta ellu.”
„Ei ärka,” ütles Rune.
„Ärkab küll, küsi isa käest.”
„Kui ta üles ärkab, satub ta kindlasti segadusse,” ütles Rune.
Ta istus ja näppis mudellennukit.
„Ma sain muide onni jaoks kõvasti värvi,” ütles ta. „Pruuni värvi.”
„Ahah,” vastas Atle. „Mu tädipoeg töötab värvitehases ja ma võin saada nii palju värvi, kui tahan.”
Rune tõmbas lennuki ratast. See kukkus küljest ära.
„Kas