Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс
Читать онлайн книгу.
tagasi? Kas tal on keegi teine? Mul pole aimugi. See on hullem kui ta ootamine Marble Baris ja ma näen selles irooniat. Ma arvasin, et see oli kõige suurem asi, mis tuleb temaga kokku leppima, ja see ei kukkunud niimoodi välja, nagu lootsin. Mitte miski ei kuku preili Anastasia Steele’iga välja nii, nagu loodan. Paanika tahab jälle mu kõhus soolikad sõlme keerata. Täna pean selles suuremas asjas kokkuleppele jõudma.
Ma tahan teda tagasi.
Ta ütles, et armastab mind …
Mu süda hakkab kiiremini peksma vastuseks adrenaliinile, mis mu keha üle ujutab.
Ei. Ei. Ära mõtle sellele. Tal ei saa minu vastu selliseid tundeid olla.
Rahune maha, Grey. Keskendu.
Ma heidan jälle pilgu kirjastuse väljapääsule, ja ta on seal, sammub minu poole.
Kurat.
Ana.
Šokk imeb mu hingetuks nagu löök päikesepõimikusse. Musta jaki all on tal seljas mu lemmikkleit, see lilla, ja jalas kõrge kontsaga saapad. Ta juuksed, mis säravad varaõhtuse päikese käes, lehvivad tuules, kui ta liigub. Aga mitte ta riietus ega juuksed ei köida mu tähelepanu. Ta nägu on kahvatu, peaaegu läbipaistev. Ta silmade all on mustad rõngad ja ta on kõhnem.
Kõhnem.
Mind haarab süütunne.
Jeesus.
Tema on ka kannatanud.
Mure tema välimuse pärast muutub vihaks.
Ei. Raevuks.
Ta pole söönud. Ta on viimaste päevadega kaotanud, mida, kaks-kolm kilo? Ta heidab pilgu mingile kutile oma selja taga ja too naeratab talle laialt. Ta on hea välimusega litapoeg, ennasttäis. Sitapea. Nende muretu pilguvahetus annab mu raevule hoogu juurde. Kutt vahib teda pealetükkiva meheliku tunnustusega, kui Ana auto poole kõnnib, ja mu viha kasvab iga ta sammuga.
Taylor avab ukse ja ulatab Anale käe, et aidata tal autosse istuda. Ja äkki on Ana minu kõrval.
„Millal sa viimati sõid?“ nähvan, püüdes oma viha tagasi hoida. Ta sinised silmad vaatavad üles mulle otsa, koorides mu paljaks ja jättes samamoodi avali nagu esimesel korral, kui teda kohtasin.
„Tere, Christian. Jah, sind on samuti tore näha,“ ütleb ta.
Mida. Kuradit.
„Ma ei taha, et sa hakkad praegu oma teravat keelt demonstreerima. Vasta mulle.“
Ta vaatab käsi oma süles ja mul pole aimugi, mida ta mõtleb, ning seejärel tuleb lagedale nõmeda vabandusega, et sõi jogurtit ja banaani.
See pole söömine!
Ma püüan, tõesti püüan end vaos hoida.
„Millal sa viimast korda päriselt midagi sõid?“ pinnin, aga ta ei tee väljagi, vaid vaatab aknast välja. Taylor sõidab tänavale ja Ana lehvitab sitapeale, kellega koos ta majast lahkus.
„Kes see on?“
„Minu ülemus.“
Nii et see on siis Jack Hyde. Ma tuletan meelde, mida tema kohta hommikul järele vaatasin: pärit Detroitist, stipendiumiga Princetonis, töötas end üles ühes kirjastusfirmas New Yorgis, aga on kolinud iga mõne aasta tagant, töötanud mitmel pool. Ta ei pea oma assistente kaua tööl – nad ei kesta rohkem kui kolm kuud. Ta on mu jälgimisnimekirjas ja ma lasen oma turvanõunikul Welchil tema kohta rohkem andmeid otsida.
Keskendu praegusele, Grey.
„Noh? Su viimane eine?“
„Christian, see pole tõesti sinu asi,“ sosistab ta.
„Kõik, mida sa teed, on minu asi. Räägi mulle.“ Ära loobu minust, Anastasia. Palun.
Ma pakun vaid tasuta sõitu.
Ta ohkab närviliselt ja pööritab silmi, et mind närvi ajada. Ja ma näen – ta suunurgas on väike naeratus. Ta püüab minu üle mitte naerda. Pärast kogu seda südamevalu on see nii värskendav, et murrab mu vihast läbi. Nii Ana moodi. Ma naeratan ise ka ja püüan seda varjata.
„Noh?“ Mu toon on palju leebem.
„Pasta alla vongole, eelmisel reedel,“ vastab ta vaikselt.
Jeesus Kristus, ta pole söönud pärast meie viimast ühist söömaaega! Ma tahaks ta põlvele võtta, kohe praegu, siinsamas SUVi tagaistmel – aga ma tean, et ei tohi enam kunagi teda niimoodi puudutada.
Mis ma temaga peale hakkan?
Ta vaatab alla oma kätele ja uurib neid, ta nägu on kahvatum ja kurvem, kui oli varem. Ja ma ammutan teda endasse, püüdes välja mõelda, mida teha. Emotsioon, mida ma ei taha, lööb mu rinnus õitsele, ähvardades mind enda alla matta, aga ma tõukan selle kõrvale. Teda vaadates on täiesti selge, et mu suurim hirm pole tõeks saanud. Ma tean, et ta ei joonud end purju ega kohanud kedagi. Vaadates, milline ta praegu on, tean, et ta on olnud üksi, oma voodis, nutnud kogu südamest. See mõte on lohutav ja piinav korraga. Mina vastutan selle eest, et ta on õnnetu.
Mina.
Ma olen koletis. Mina tegin seda temale. Kuidas saan ma kunagi teda tagasi võita?
„Ahaa.“ Sõnad pole kohased. Mu ülesanne tundub praegu liiga hirmutav. Ta ei võta mind kunagi tagasi.
Võta end kokku, Grey.
Ma surun oma hirmu alla ja palun teda. „Sa näed välja nii, nagu oleks sa sellest ajast saadik kaks-kolm kilo maha võtnud, võib-olla rohkem. Palun söö, Anastasia.“ Ma olen abitu. Mida ma veel saaksin öelda?
Ta istub vaikselt oma mõtetes ja vaatab otse ette ning mul on aega ta profiili vaadata. Ta on sama haldjalik, sama armas ja kaunis nagu mäletan. Ma tahan käe välja sirutada ja ta põske silitada. Tunda, kui pehme on ta nahk … kontrollida, et ta on päris. Ma pööran end tema poole ja igatsen teda puudutada.
„Kuidas sul läheb?“ küsin, sest tahan ta häält kuulda.
„Kui ma ütleksin sulle, et hästi, siis valetaksin.“
Kurat. Mul on õigus, ta on kannatanud – ja see kõik on minu süü. Aga ta sõnad annavad mulle natuke lootust. Võib-olla on ta minu järele igatsenud. Võib-olla? Saanud julgust, klammerdun selle mõtte külge. „Mina ka. Ma tundsin sinust puudust.“ Ma hakkan ta kätt võtma, sest ei saa enam ühtki minutit olla, ilma et teda puudutaksin. Ta käsi on väike ja jääkülm minu soojas käes.
„Christian, ma …“
Ta peatub, ta hääl katkeb, aga ta ei tõmba kätt ära.
„Ana, palun. Me peame rääkima.“
„Christian. Ma … palun. Ma olen nii palju nutnud,“ sosistab ta ning need sõnad ja see, kuidas ta pisaraid tagasi hoiab, läbistab selle, mis on mu südamest järele jäänud.
„Oh, kallis, ei.“ Ma pigistan ta kätt ja enne kui ta jõuab vastu vaielda, tõstan ta endale sülle ja panen käed ta ümber.
Oh, see tunne.
„Ma igatsesin sinu järele nii väga, Anastasia.“ Ta on liiga kerge, habras, ja ma tahan nördimusest karjuda, aga selle asemel surun nina ta juustesse ja mind valdab ta joovastav lõhn. See on mälestus õnnelikest aegadest. Sügisene viljapuuaed. Naer kodus. Säravad silmad, täis nalja ja vallatust … ja iha. Mu armas, armas Ana.
Minu.
Algul tõmbub ta pingule ja tahab vastu panna, aga hetke pärast lõdvestub, pea mu õlale toetumas. Ma saan julgust ja riskin ning silmi sulgedes suudlen ta juukseid. Ta ei rabele mu embuses ja see on kergendus. Ma olen selle naise järele igatsenud. Aga pean olema ettevaatlik. Ma ei taha, et ta jälle plehku paneks. Ma hoian teda, nautides tunnet, et ta on mu käte vahel, ja seda lihtsat rahuhetke.
Aga see on vaid väike vahepala – Taylor jõuab rekordajaga Seattle’i kesklinnas asuvale kopteriväljakule.
„Tule.“