Lahenda nagu Sherlock. Võrdle oma arutlusoskust maailma kuulsaima detektiivi omaga. Stewart Ross
Читать онлайн книгу.
Kahekümne ühe aastane George oli tõsise loomuga, haritud, kõrgete moraalinormidega ja sügavalt usklik. Advokaat muutus oma ülevaates ebaharilikult poeetiliseks, öeldes, et kirglik noormees oli „püüelnud õrna Elizabethi südame poole nagu keskaegne rüütel, valmis võitlema metsikuima koletisega, võitmaks kauni neidise kätt, kellele kuulus tema süda”. Noormees käis regulaarselt missal ja kaalus ülikooliprofessori karjääri teha. Ehkki ta oli oma tõmmu karmijoonelise näoga omal kombel nägus, jättis ta ülipüüdliku ja kuidagi kuiva mulje.
Kaks aastat noorem vend Egmont võinuks vaevalt olla veel rohkem teistsugune. Ta oli võluv, säravate siniste silmade, heledate juuste ja ilmeka näoga. Advokaat märkis nii omavahel, et tagasi Viinis olles oli Egmont hakanud läbi käima noorte jõukate ohvitseridega, kelle ainus huvi oli joomine ja tüdrukute tagaajamine. Veelgi enam – räägiti, et poiss olevat isekeskis olles vandunud abielluda kolme noore daamiga, ei pidanud aga oma lubadust ega nainud ühtki neist. Esimesest kohtumisest peale oli parun Galtür selgelt väljendanud oma halvakspanu elumehe suhtes. Õnnetuseks oli see Egmonti lähenemiskatsetele Elizabethile ainult hoogu lisanud.
Sündmused jõudsid haripunkti veebruari algul, kui perearst konfidentsiaalsusvannet rikkudes parunit teavitas, et tema tütar on õnnistatud seisundis. Kui tüdrukut küsitleti, tunnistas Elizabeth, et tema seisundi eest on vastutav Egmont, keda ta väga armastab ja kellega tahab abielluda. Paarike oli mehe Galtürisse tagasitulekust saadik kohtunud salaja peaaegu igal ööl. Et noormees saaks märkamatult lossi tulla, oli tüdruk andnud talle teenijate sissepääsuvõtme.
Kuuldes oma tütre ülestunnistust, kerkis aadlimehe rinnus raev. Ilm oli selle aastaaja kohta ebatavaliselt pehme, ja peatumata isegi niipalju, et mantlit ülle tõmmata, oli mees rutanud läbi sulalume kõrvalisse kõrtsi, kus vennad peatusid. Isa ja armukese vastasseisu on kerge ette kujutada: vanem mees nõudis, et Egmont tema tütrega otsekohe abielluks, noorem vastas külmalt, et pole mingit tõendit, et just tema Elizabethi raseduse eest vastutav oleks. Kas ei võinud see olla hoopis vend George, kes on tüdrukust rohkemgi sisse võetud kui Egmont? Pealegi vajab abielu tema vanemate heakskiitu, kes aga peaaegu kindlasti ei lubaks oma perekonda „tähtsusetut provintsitari, ükskõik kui kenakest”.
Selle peale kaotas parun enesevalitsuse. Ta karjus Egmonti peale, nimetas teda nurjatuks ning südametuks kutsikaks ja ähvardas ta tappa. Ähvardus oli piisavalt valjuhäälne ja seda kuulsid selgelt nii noormehe vend George, kes elas kõrvaltoas, kui ka kõrtsipidaja Jan Flugger. Kui politsei neid järgmisel päeval küsitles, andsid mõlemad mehed juhtunu kohta täpipealt ühesuguse kirjelduse.
Hakkas juba pimenema, kui parun kõrtsist välja tormas. Temperatuur oli märgatavalt langenud, räästast tilkuv vesi oli külmunud klaasjateks teravatipulisteks purikateks ja lumi jalge all muutunud kristalseks vaibaks, mis kõndimisel krudises. Varsti pärast seda, kui parun oli jõudnud oma lossi, hakkas tihedat lund sadama, sadu kestis umbes keskööni. Seejärel saabus krõbe pakane ning temperatuur jäi järgmiseks viieks päevaks alla nulli kraadi.
Egmontil oli komme lasta igal hommikul hommikusöök tuppa serveerida mitte enne kella 11. Kui Jan Flugger kell 11.15 uksele koputas, kaasas kandik leiva ning puuviljaga, ei tulnud vastust. Kuivõrd selles polnud midagi erilist, pani mees kandiku käest, lükkas lukustamata ukse lahti ja piilus sisse. Otsekohe rabas teda see, kui külm toas oli. Aken oli pärani lahti ja nagu võiski arvata, oli tuli koldes juba ammu kustunud ning tuhkki jahtunud. Flugger köhatas viisakalt ja liikus voodi poole. Tema külaline näis ikka veel magavat, lebades selili voodil, käed üle voodiriiete laiali heidetud. Alles siis, kui kõrtsmik kardinad eest tõmbas, märkas ta verd – Egmont von Wasptakker oli surnud, tapetud terava oda üheainsa löögiga, mis oli läbistanud noormehe unearteri.
Galtüris oli ainult üks politseinik – elatanud ja korpulentne ametnik, kes polnud kunagi mõrvaga kokku puutunud. Siiski jätkus tal taipu anda korraldus, et mitte keegi ei läheneks kõrtsile ega paruni lossile, kuna mees oli värskes lumes märganud jalajälgi, mis andsid tunnistust, et kahe maja vahel oli neli korda käidud. See asitõend võis huvi pakkuda Interlakenist kohale kutsutud detektiividele. Jäljed huvitasidki uurijaid, kuid lisaks huvitas neid ka miski muu, mida nad parun Galtüri lossi peasaalis tähele panid.
Siin olid väga selgelt kahed jäljed. Ühed, nagu tõestati lahkunu saabaste ja külmunud jälgede kokkusobitamisel, oli teinud Egmont. Need näitasid, et mingil ajal pärast keskööd oli noormees kõndinud kõrtsist lossi teenijateukse juurde ja uuesti tagasi. Teise komplekti jälgi oli teinud parun, kes läks oma lossi eesukse juurest kõrtsi ja tuli siis koju tagasi. Jäljed sobisid täpselt ühe tema jalatsipaariga.
Selle tõendusmaterjali põhjal olid Interlakeni detektiivid järeldanud, et Egmont oli tulnud pärast lumetormi Elizabethi juurde, peatunud ja siis kõrtsi tagasi läinud. Parun, keda ajas marru, et noormees üleolevalt ikkagi jätkab suhet tema tütrega, järgnes talle kõrtsi, tappis ta ning tuli oma lossi tagasi. Ja mõrvarelv? Paruni lossi peasaalis seintele välja pandud relvade lähem uurimine näitas, et üks tääkidest on hiljuti puhtaks pühitud. Kõik teised relvad olid kaetud tolmuga.
Advokaat järeldas, et ainus kild tõendusmaterjali, mis paruni kasuks rääkis, oli see, et murtud Elizabeth, kes oli nüüd oma masendusega päris üksi jäänud, vandus, et Egmont ei käinud tol ööl tema juures. Detektiivid heitsid selle seiga kõrvale, öeldes, et tüdruk valetab või siis oli parun Egmontit teenijateukse juures oodanud ja ta minema kihutanud, enne kui armunud kohtuda jõudsid.
„Nii kummaline, kui see ka paista võib, mu kallis Watson,” lausus Holmes, kui oli kirja kolm korda läbi lugenud, „usun mina, et vaene tüdruk rääkis tõtt.”
Olles asja üle veel järele mõelnud, kirjutas ta paruni advokaadile vastuseks pika kirja, kus pakkus välja oma versiooni selle kohta, mis oli mõrvaööl tegelikult toimunud. Neli nädalat hiljem sai detektiiv kirja parunilt endalt. Selles tänas parun Holmesi „kõige sügavamalt südame põhjast”, et too oli advokaadile andnud uurimissuuna, mis päädis tema kliendi vabastamise ning tõelise süüdlase avastamisega.
Mida võis Holmes kirjutada oma kirjas Viini advokaadile?
2.
Adelaide Stariseiklus
Üks kõige väljapaistvamaid juhtumeid, millele me doktor Watsoni märkmeid läbi töötades sattusime, algab hästi tuntud Austraalia ettevõtja lahkumisega siitilmast. Härra Edward Thriepland suri südameataki tõttu Adelaide Stari pardal teel Inglismaale, neli päeva pärast seda, kui alus oli Cape Townist välja sõitnud. Vastavalt oma viiekümne kolme aastase abikaasaga koos reisinud proua Thrieplandi soovidele maeti mehe surnukeha merre.
Asjade hariliku käigu puhul olekski lugu siinkohal lõppenud. Aga asi läks edasi.
Tund aega pärast seda, kui viimane reisija Southamptonis maale oli läinud, tuli Adelaide’i pardale keegi keskealine austraallanna ja soovis rääkida kapteniga. Naine nõudis aru, kus on tema abikaasa.
„Tema abikaasa?” küsis segaduses Penprase vastu. Kui külaline vastuseks valust ja vihast nutma puhkes, hakkas kaptenile vähehaaval koitma, et ta kõneleb tõelise proua Thrieplandiga. See hulga noorem naine, kes oli härrat saatnud meresõidul Austraaliast siia, oli isehakanu. Nüüd oli ta kadunud ning polnud jätnud mingeid kontaktandmeid.
Petetud abikaasa võttis ühendust politseiga. Seal oldi kaastundlikud, kuid öeldi, et ehkki abielurikkumine võib olla moraalne kuritegu, ei ole see seadusevastane. Ka ei olnud vale proua Thriepland lasknud jalga härra Thrieplandi pagasiga, see oli viimseni saadetud mehe Londoni aadressile. Sellegipoolest lubas politsei petise suhtes silmad lahti hoida, kuna naine oli vägagi tõenäoliselt reisinud võltsitud passiga.
Järele mõeldes ei olnud proua Thriepland oma lahkunud abikaasa käitumise üle kuigi üllatunud. Sellest ajast viisteist aastat tagasi, kui nad koos Inglismaale olid kolinud, oli mees sageli äriasjus kodunt ära olnud ja oli ka kaks korda üksinda Austraalias käinud. Naine oli kindel, et abikaasa veetis aega ka teiste naistega, aga seni, kui mees rahastas proua pillavat elustiili Londonis ja hoidus skandaalidest, ei hoolinud proua eriti, mis ta teeb.
Viis