Artemis. Энди Вейер
Читать онлайн книгу.
sa said väljas peaaegu surma. Kuidas ma saan sind läbi lubada?” Ta pani ukse kinni ja tegi minekut. „Sa saad poole aasta pärast uuesti eksamile tulla.”
Tõkestasin ta tee. „See on ju tobe! Ma pean gildi lollaka reegli pärast terve elu ootele panema!”
„Pööra varustuse kontrollile suuremat tähelepanu.” Ta astus minust mööda ja väljus tamburist. „Ja maksa täishinda, kui lased lekke ära parandada.”
Vaatasin talle järele ja vajusin siis pingile kössi.
„Kurat.”
Lonkisin piki alumiiniumkoridore kodu poole. Vähemalt polnud see kaugel. Kogu linna läbimõõt on ainult pool kilomeetrit.
Ma elan Artemises, Kuu esimeses (ja seni ainsas) linnas. See koosneb viiest hiigelkuplist, mida nimetatakse mullideks. Need on poolenisti maa all, seega näeb Artemis välja täpselt selline, nagu vanades ulmeraamatutes kuulinnu kujutati: kuplikobar. Maa-aluseid osi ei ole näha.
Armstrongi mull on keskel, selle ümber on Aldrin, Conrad, Bean ja Shepard. Kõik mullid on naabritega ühendatud tunnelite abil. Mäletan, kuidas ma algkoolis ühe ülesandena Artemise mudeli tegin. Päris lihtne: lihtsalt pallid ja pulgad. Selleks kulus kümme minutit.
Siia on kallis tulla ja siin elada on põrgulikult kulukas. Aga linn ei saa koosneda rikastest turistidest ja ekstsentrilistest miljardäridest. Linn vajab ka tööinimesi. Ega’s J. Sigarikas Rahaboss III ise oma peldikut küüri!
Mina olen üks väikestest inimestest.
Minu aadress on Conrad Down 15, see on räpane koht Conradi mullis viisteist korrust allpool pinnast. Kui mu elukoht oleks vein, siis nimetaksid asjatundjad seda sitamaitseliseks lakkeks, kus valitsevad läbikukkumise ja halbade valikute alatoonid.
Läksin piki tihedalt asetsevate ruudukujuliste uste rida, kuni jõudsin enda omani. Minu oma oli vähemalt alumine koiku. Lihtsam sisse ja välja saada. Lehvitasin Gizmoga luku ees ja uks klõpsatas lahti. Ronisin sisse ja tõmbasin ukse enda järel kinni.
Lebasin koikus ja põrnitsesin lakke, mis oli mu näost vähem kui meetri kaugusel.
Tehniliselt võttes on see kapselkorter, aga kõik nimetavad neid kirstudeks. See on lihtsalt kinnine koiku, mille ukse ma saan lukku panna. Kirstul on ainult üks eesmärk: magada. Nojah, üks teine eesmärk on veel (mis hõlmab samuti pikaliolemist), aga saate aru küll.
Mul on voodi ja riiul. See on kõik. Koridori otsas on ühistualett ja paari kvartali kaugusel on ühisdušid. Minu kirstu ei näidata niipea ajakirjas Kaunid Kodud ja Kuumaastikud, aga enamat ma endale lubada ei saa.
Vaatasin Gizmo pealt aega. „Kurrrat.”
Polnud mahti toriseda. KSC kaubalaev maandus sel pärastlõunal ja mind ootas töö.
Olgem täpsed: päike ei tähenda meie jaoks pärastlõunat. Meil on keskpäev vaid iga 28 Maa päeva järel ja seda ei ole nagunii näha. Mullide seinad koosnevad kahest kuue sentimeetri paksusest kestast, mille vahel on meeter purustatud kivimeid. Selle linna pihta võib haubitsast lasta, aga see ei leki ikka. Päikesevalgus siia kindlasti sisse ei pääse.
Mis aega me siis kasutame? Keenia oma. Nairobis on pärastlõuna, seega on ka Artemises pärastlõuna.
Olin pärast seda peaaegu surmaga lõppenud EVA-t higine ja räpane. Duši all käia polnud aega, aga vähemalt riided sain ma ära vahetada. Heitsin selili, tirisin EVA-jahutusülikonna seljast ja tõmbasin sinised tunked asemele. Kinnitasin vöö, tõusin siis rätsepaistesse ja sidusin juuksed hobusesabasse. Siis haarasin Gizmo ja läksin välja.
Meil Artemises ei ole tänavaid. Meil on koridorid. Kuu peal maksab kinnisvara palju raha ning teede peale nad seda kindlasti raiskama ei hakka. Sa võid soovi korral saada elektrilise käru või motika, aga koridorid on mõeldud jalgsi käimiseks. Siin on vaid kuuendik Maa raskusjõust. Kõndimine ei nõua kuigi palju energiat.
Mida kehvem kant, seda kitsamad koridorid. Conrad Downi koridorid on lausa klaustrofoobsed. Neil on laiust vaid niipalju, et kaks inimest saavad teineteisest mööduda, kui külje ette keeravad.
Liikusin mööda kõveraid koridore Down 15 keskpunkti poole. Ühtki lifti lähedal ei olnud, seepärast kihutasin trepist üles, kolm astet korraga. Põhitrepid on samasugused nagu Maa peal – madalad, 21 sentimeetri kõrgused astmed. Turistidel on siis mugavam. Seal, kus turistid ei käi, on trepiastmed poole meetri kõrgused. See on Kuu gravitatsioon. Igatahes tippisin turistitreppidest üles, kuni jõudsin pinnale. Viisteist korrust trepist üles minna kõlab ilmselt koledasti, aga siin ei ole see kõne väärtki. Mind ei võtnud isegi hingeldama.
Pinnatasandile suubuvad kõigi teiste mullide ühendustunnelid. Loomulikult tahavad ka kõik poed, butiigid ja muud turistilõksud seal olla, et jalakäijaid ligi meelitada. Conradis tähendab see peamiselt restorane, mis müüvad möksi neile turistidele, kes ei saa endale päris toitu lubada.
Aldrini tunnelisse suundus üsna palju inimesi. See on ainuke viis Conradist Aldrinisse pääseda (kui just ei taha Armstrongi kaudu pika ringiga minna), seega tähtis käigutee. Läbisin minnes suure ümmarguse pruntukse. Kui tunnel puruneb, siis surub Conradist väljuv õhk selle ukse kinni. Kõik, kes Conradi sees on, jäävad ellu. Kui aga oled sel ajal tunnelis … Noh, vaene sina.
„Vaata aga, Jazz Bashara ise!” ütles üks lähedal asuv munapea. Ta käitus, nagu oleksime me sõbrad. Kuid me ei olnud sõbrad.
„Dale,” sõnasin ma. Seejärel kõndisin edasi.
Ta kiirustas mulle järele. „Vist mõni kaubalaev on tulemas. Miski muu ei sunni sind, laiskvorsti, end mundrisse ajama.”
„Kuule, mäletad seda korda, kui mind huvitas, mida sa ütlesid? Oi jah, minu viga. Pole olnud.”
„Ma kuulsin, et sa kukkusid täna EVA-eksamil läbi.” Ta torutas tehtud pettumusega huuli. „Paha lugu. Mina sain esimese korraga läbi, aga kõik ei olegi mina.”
„Käi perse.”
„Ma pean ütlema, et turistid maksavad head raha, et väljas käia. Kuram, ma lähen nüüdsama külastuskeskusesse ja teen paar ekskursiooni. Raha tuleb robinal.”
„Hüppa mõne terava kalju otsa, kui juba seal oled.”
„Ei,” vastas ta. „Need, kes eksami ära tegid, teavad, et seda ei tehta.”
„Ma tegin seda nalja pärast,” teatasin mina ükskõikselt. „Ega see EVA polegi mingi päris töö.”
„Jah, sul on õigus. Ma loodan, et kunagi saab ka minust jooksuplika nagu sina.”
„Pakikandja,” urisesin mina. „Ma olen pakikandja.”
Ta muigas, justkui noriks lõuahaaki. Õnneks olime jõudnud Aldrini mulli. Trügisin temast mööda, lüüsist välja. Aldrini pruntuks seisis valvel, täpselt nagu Conradi oma. Kiirustasin edasi ja keerasin järsult paremale, et Dale’i vaateväljast pääseda.
Aldrin on igas mõttes Conradi vastand. Conrad on täis torumehi, klaasipuhujaid, metallitöölisi, keevituskodasid, remonditöökodasid ja nii edasi. Aga Aldrin on tõeline kuurort. Siin on hotellid, kasiinod, litsimajad, teatrid ja ehtne park päris muruga. Rikkad turistid tulevad igalt poolt Maa pealt kaheks nädalaks puhkama.
Sammusin läbi Arkaadi. See polnud kiireim tee jõuda sinna, kuhu mina läksin, aga mulle meeldis sealne vaade.
New Yorgis on Viies avenüü, Londonis on Bond Street ja Artemises on Arkaad. Kauplused ei vaevu siin hindu kirja panema. Kui sa pead küsima, siis sa ei saa seda endale lubada. Ritz-Carlton Artemis võtab enda alla terve kvartali, ulatub viis korrust üle pinna ja viis alla. Üksainus öö maksab seal 12 000 makki – rohkem, kui mina pakikandjana kuu ajaga teenin (ehkki mul on ka teisi sissetulekuallikaid).
Hoolimata kuupuhkuse hinnast ületab nõudlus alati pakkumise. Keskklassi maalased võivad seda endale lubada kui üks-kord-elus-elamust, ja maksavad vastavalt. Nad ööbivad kehvemates majutuspaikades ja kehvemates mullides, näiteks Conradis. Aga rikkad käivad siin igal aastal ja elavad kenades