2.

      Pusled

      Elame majas, mis meenutab kingakarpi. Sellel on kaks magamistuba ja vannituba, kus vets on alati umbes. Ma salaja mõtlen, et äkki kummitavad seal kõik kalad, keda sealt on alla lastud.

      Meie aed on tibatilluke – lihtsalt betoonilatakas, kuhu mahuvad vaevalt tool ja laud. Seepärast emme ei lubagi mul koera võtta. Ta ütleb, et see poleks aus, koer vajab ringi jooksmiseks päris aeda.

      Minu hoidja Nicole kõnnib kööki, kus ma puslet kokku panen. See on natuke nagu meie laua vallutanud.

      „Sa oled selle kallal terve igaviku töötanud, Ellie,” ütleb ta. „Palju neid tükke siin on?”

      „Tuhat,” vastan mina.

      See kujutab New Yorki – tänavapilt kollaste taksodega. Ma armastan puslesid. Mulle meeldib välja mõelda, kuidas asjad kokku sobivad. Kuidas kumerus kohtub kumerusega ja kuidas nurgatükil on täiuslik nurk.

„Ühel päeval olen ma Broadwayl2,” sõnab ta mulle.

      Nicole’il on pikad võikarva juuksed ja ta võiks vabalt esineda šampoonireklaamis. Ta mängis Julia osa „Romeos ja Julias”, mida mu emme kohalikus keskkoolis lavastas. Emme on keskkoolis teatriõpetaja, issi on näitleja. Nad lahutasid, kui olin väikene, aga jäid siiski sõpradeks.

      Nad räägivad mulle alati, et pean leidma oma kire. Täpsemalt öeldes tahavad nad, et minu kireks oleks teater. Aga ei ole. Mõnikord mõtlen, et äkki sündisin valesse perre. Lavale minek muudab mind närviliseks (olen näinud liiga paljusid näitlejaid tekstiga koperdamas) ja mulle ei meeldi hirmsasti ka lava taga töötada (pean alati miskipärast kostüüme aurutama).

      „Ahjaa. Su emps helistas. Jääb hilja peale,” ütleb Nicole. Justkui muuseas lisab ta veel: „Midagi seoses sellega, et su vanaisa tuleb politsei käest kätte saada.”

      Mõtlen hetkeks, et kuulsin valesti.

      „Mis asja?” küsin ma. „Kas temaga on kõik hästi?”

      Nicole kehitab õlgu. „Ta ei öelnud. Aga lubas meil pitsat tellida.”

      Tund aega hiljem on mul kõht pitsat täis, kuid olen endiselt segaduses.

      „Kas emme ütles midagi selle kohta, miks vanaisa politseisse sattus?” uurin mina.

      Nicole paistab hämmingus olevat. „Ei. Kas ta satub tihti pahandustesse?”

      Raputan pead. „Ma ei usu. Või noh, ta on ju nii vana,” ütlen mina.

      „Kui vana siis?”

      Ma pole päris kindel. Tegelikult ma pole selle peale kunagi eriti mõelnud. Ta on lihtsalt paistnud mulle vanana: kortsus, hallipäine, kepiga. Tüüpiline vanavanem.

      Näeme teda ainult paar-kolm korda aastas, tavaliselt Hiina restoranis. Ta tellib alati rooga moo goo gai pan ja varastab koju viimiseks sojakastmepakikesi. Ma mõtlen tihti, mida ta nendega küll teeb. Vanaisa ei ela meist üldse kaugel, aga mu emaga kuigi hästi läbi ei saa. Vanaisa on teadlane ja ütleb, et teater pole mingi töö. Ta on ikka veel vihane, et emme ei läinud sarnaselt temaga Harvardi ülikooli.

      Kauguses käivitub autoalarm.

      „Äkki tal juhtus autoõnnetus,” pakub Nicole. „Mina ei tea, miks teismelisi alati sõimatakse – vanakesed on palju hullemad autojuhid.”

      „Ta ei sõida enam.”

      „Äkki kõndis minema.” Nicole toksib sõrmega pead. „Mu naabril oli Alzheimer. Kogu aeg läks jalutama. Politsei tõi ta alati koju tagasi.”

      Kõlab natuke, nagu räägiks ta koerast.

      „See on nii kurb,” poetan mina.

      Nicole noogutab. „Täiega. Viimane kord, kui ta lahti pääses, sai autolt löögi. Segane värk, on ju!”

      Põrnitsen teda, suu ammuli.

      „Ma olen kindel, et sinu vanaisaga on kõik korras,” ütleb ta.

      Siis lükkab ta juuksed kõrva