Me ei olnud Urmasegas õbrad.

      Ta ise ütles, et tal polegi sõpru, on ainult head tuttavad.

      Erinevalt paljudest selles raamatus rääkijatest ei kuulunud mina aga isegi sellesse üsna avarasse ringi, kellega ta öösiti lohepikki telefonikõnesid pidas.

      Kui palju ma kolleeg Urmast tundsin? Tema vibratsioone ja olekut sain kogeda, sest telemaja trepiotsal me aeg-ajalt rääkisime. Kõrge lennuga Otepää poisi olulisem sõnum Antsla poisile oli tookord see, et sinu kott võib lennuväljal poriloiku jäädagi, aga sina seda ise ei kanna! Sest sina oled staar. 1987. aastal ei pidanud tolle aja suurim üleliiduline teletäht paljuks osaleda minu juhitud „Noortestuudio pärastlõuna“ missi valimise žüriis. Tollest saatest on pärit ka selle raamatu kaanepilt. Ainus, kus me oleme kahekesi koos.

      Paar aastat hiljem väisasin mina UFO-saate „Monoloog tundmatuga“ juhina tema „Hommikutelevisooni“.

      2004. aastal, kui ma olin juba üsna mitmendat korda teleajakirja Nädal küsitlusel valitud aasta meestelesaatejuhiks, kutsuti mind „Happy Houri“. Paraku oli minul täpselt sel hetkel käsil järsk elumuutus. Pealegi olin ma solvunud, et kutsuja oli toimetaja, mitte Urmas ise. Tookord ma ei teadnud, et Urmas põhimõtteliselt enam kedagi isiklikult ei kutsu. Miks, saame teada siit raamatust. Nagu väga paljusid muidki asju.

      Hagi Šein ütleb, et enamik teletegijad unustatakse hetkel, kui nad ekraanilt lahkuvad. Kui sind mäletatakse veel kümne aasta pärast, pead sa olema millegi väga erilisega hakkama saanud.

      Miks me Urmast mäletame?

      Raul Rebase sõnul sisaldub Urmase elus võimas ja aegumatu õppetund noortele auahnetele inimestele, kel on teiste arvates mingi ebanormaalselt suur unistus. Kuidas seda ellu viia, kuidas ehitada oma elu üles suurele soovile, suurele kirele ja suurele tööle? Tegevusvaldkond ei oma tähtsust. See võib olla televisioon, see võib olla muusika, see võib olla sport, see võib olla ükskõik mis. Tähtsust omab isiksus ja tema kirg midagi suurt saavutada.

      Minu jaoks on Urmase loo puhul kõige huvitavam küsimus aga see, kas, kuidas või kui palju saab inimene mõjutada oma saatust, programmeerida elu ja tulevikku? Ning kui palju või mis on pöördumatult tähtedel kirjas?

      Ning lõpuks – pealkirjas esitatud küsimus.

      Kõrgetel mägedel käinud teavad, et märksa ohtlikum kui tõus tippu on allatulek. Enamik Everestile oma elu jätnutest on hukkunud just laskumisel.

      Ja siis, kui oled tagasi oma turvalises maailmas, kui sa oled selle ära näinud, seal käinud – mismoodi sinu elu peale seda veel maitseb, saab sel olla piisavalt tähendust või mõtet?

      Sajad asjad sinna otsa. Suure armastuse puudumine, õieti selle käestandmine. Perfektsuse lõputu ja lootusetu otsing. Tarkusega kaasnevad eksistentsiaalsed ängid. Hüljatus, teenitult või mitte. Hirm surma ees. Üksindus.

      Usun, et kui olete raamatu läbi lugenud, aimate vastust.

      Selle raamatu selgrooks on ETV saatele „Urmas Ott. One man show“ tehtud 33 intervjuud. Mõnedest neist jõudis saatesse vaid kaks lauset, mõned vestlused kestsid üle kahe tunni. Ja mõned, mulle tundub, hakkasid tõeliselt helisema alles siin raamatus.

      Pia Astrid Ott

      Pia, kui palju teie pere käis läbi teiste Ottidega?

      Oi, väga tihedalt.

      Elleni perega ka?

      Jah, muidugi, nende talu oli Otepää külje all, sealt viis kilomeetrit. Mina tutvusin oma mehega nii, et ta pandi elama sellesse Tartu korterisse, kus mina olin juba olnud mitu aastat. Paul Ott pandi Tartusse õppima metsandust ja seal korteris meie saime kokku, tutvusime, armusime ja abiellusime. Tema oli pärit sealt sellest talust. Suhtlemine oli väga tihe.

      Mida mäletate proua Ellenist, Urmase emast?

      Mäletan suurepäraselt. Neid oli kokku neli venda ja üks õde. Ja see Ellen oli niisugune, kes kodu korras pidas, väga hoolitsev, ja tema töötas Otepää autoremonditehases. Ja siis oli tal koolivennast peika, kes läks aega teenima.

      Aksel?

      Aksel.

      Ja sellel ajal juhtus…?

      Sellel ajal juhtus jah.

      Kuidas see välja tuli, oli see šokk?

      Kuidas see välja tuli? Välja tuli niimoodi, et oli näha, et ta kannab last ja… Ja minu mees Paul, Elleni vend, saatis mind selle lapse isaga Otepääle rääkima. Paul palus, et mina võtan selle missiooni enda peale, otsin üles selle mehe ja räägin temaga Otepääl.

      Mis mees see oli?

      Parteimees, Otepää kõva parteimees. Kas teil nimi on teada?

      Ilmar Palumaa.

      Just, Ilmar Palumaa! Paul palus, et ma katsuks seda Ilmar Palumaad veenda, et ta Elleni ära võtaks, sest Elleni kavaler oli sõjaväes. Mina sõitsin Otepääle, läksin sinna valitsuse majja, sain sealt teada, et Ilmar Palumaa on parteikonverentsil kultuurimajas. Läksin kultuurimajja. Seal saali ees ühe laua juures istus ametnik, pöördusin tema poole, et mul on erajutt, vaja rääkida Ilmar Palumaaga. Jah, ma kutsun kohe! Ja Palumaa tuligi. Pikk, ilus, elegantne meesterahvas. Ja me läksime selle ruumi akna alla ja seal rääkisime kogu oma vestluse maha. Palumaa suhtus minusse väga hästi. Ta ütles, tema Ellenit ära ei võta. Tema teab, et Ellenil on ka teisi kontakte olnud. Sellega see jutt lõppeski. Ja ma tulin siis nii-öelda tühjade kätega sealt Otepäält tagasi. Palumaa jättis Otepää maha ja läks kaugele ära.

      Ja siis tuli aeg kätte ja aprillis 1955 sündis siis Otepää haiglas Urmas. Huvitav, et pepu ees, seda meditsiinikeeles nimetatakse tuharseisuks. Hakkas see Urmas seal siis kasvama. Sama aastal septembris sündis mul endal ka laps.

      Milline Elleni enda suhtumine oli, kas ta ootas, et keegi räägiks ära selle Ilmari? Tahtis ta seda Ilmarit üldse?

      Vastupidi! Vastupidi! Talle see ei meeldinud. Ta oli uhke! Et tema eest ei pea midagi rääkima. Ma jäin teda veel ootama, kui ma olin tühjade kätega kultuurimajast tagasi tulnud. Ta lõi niimoodi käega ja ütles – poleks tarvis olnud! Väga uhkelt kõlas.

      Urmase bioloogiline isa Ilmar Palumaa sündis 1927. aastal Põlvamaal Ihamarus. Tema vanemad olid talupidajad, neile kuulus 23-hektariline majapidamine. Ilmar käis Vana-Prangli 6klassilises algkoolis, õppis Tartu tööstuskoolis puidueriala ning lõpetas Otepää Ühisgümnaasiumi 1944. aastal. Peale nõukogude võimu taaskehtestamist asus tööle Veski valla külanõukogu sekretärina. 1950. aastal viidi ta üle Otepää rajooni täitevkomitee sekretäriks, kust lahkus „omal soovil“ märtsis 1955 (kuu aega enne Urmase sündi) kindlustusinspektoriks Jõgevale. Kaks aastat hiljem suundus ta tööle Tartusse, esialgu sõjaväeosasse nr 29749, seejärel ehitusvalitsusse varustusosakonna juhatajaks. Õde oli põllutööline ja vend bussijuht. 1958. aastal abiellus Tartu 2. Keskkooli õpetaja Veldaga, neil sündis kaks poega. EKPsse astus Ilmar Palumaa 1966. aastal ning lahkus siitilmast 44aastasena.

      FOTO Paul Ott

      Siis tuli Aksel sõjaväest tagasi?

      Jah. Aksel oli niivõrd heasüdamlik inimene. Aksel võttis ta ikkagi ära. Ja varsti sündis siis neil omavahel ka laps, Karin.

      Kui te meenutate, kas Ilmar Palumaa oli väga Urmase moodi või oli Urmas tema moodi?

      Ei,

---

Скачать книгу