Teil pinginaabri ja sõbrana ei tahtnud teda ohjata?

      Eks me ikka rääkisime sel teemal, aga ta oli oma tee valinud nii kindlalt, et jutul ei olnud tulemust. Ütlesin talle, et proovime ikka lõpuni minna selle asjaga. Aga tal olid omad valikud juba tehtud.

      Mees teab, mis mees teeb.

      Enam-vähem nii küll, jah. Noh, tal olid siis juba niisugused oma soovid ja unistused ja kui nüüd mõelda tagantjärele, ta oli unistaja mees. Tal olid unistused. Ja müts maha ta ees, oma unistused viis ta ka täide. Kooli ajal oli ta suur unistus käia ära Ameerikas. Noh, käiski ära. Me ei suhelnud küll enam, aga siis ma mõtlesin, et noh, mees, su suur unistus on täitunud, mis nüüd edasi saab? Aga ta leidis omale muidugi uued väljakutsed ja eesmärgid. Eks ta tahtis staariks saada, tuntuks ja kuulsaks kogu aeg.

      Väljendas ta seda?

      Sõnades ta seda isegi võib-olla ei väljendanud, aga tema pürgimused, tema esinemised andsid sellest märku küll, et niisugused plaanid ja suunad tal on.

      Mida see ülejäänud Otepää seltskond sellest võis arvata?

      Eks neid arvamusi oli igasuguseid. Mõned ütlesid, et ta eputab lihtsalt niisama. Oli ka inimesi, kes tegelikult uskusid, et ta tõesti võib kuhugi välja jõuda. Aga neid näpuga näitajaid oli ikka palju, kindlasti rohkem kui neid, kes arvasid, et sellest asjast midagi tuleb.

      Teie teed hakkasid lahku minema siis, kui ta leidis endale teatri?

      Jah, see on tõsi. Me olime selles mõttes väga erinevad poisid: mina olen rohkem reaalkallakuga inimene ja tema oli täiesti humanitaar. Talle sobis esinemine, näitlemine, luuletuste lugemine, niisugused asjad. Minu jaoks olid sellised asjad üks suur higistamine ja vaev. Nendest ma katsusin hoiduda. Aga temale meeldis, kus aga vaja oli, seal ta oli platsis. Laulukoorides oleme koos käinud, kuigi me mõlemad erilised laulumehed ei olnud. Vähemalt kooli ajal ei teinud ta küll suudki lahti, et oleks kuskil soolot esitanud. Laulmine ei olnud tema jaoks sugugi tugevam külg.

      Seda kuulsat teatrietendust käisite vaatamas?

      Jaa, on ära nähtud jah.

      Mis mulje jättis?

      Noh, ma ütleksin, et… On igasugused arvamusi olnud, ma muidugi ei ütleks, et mingi staar oleks esinenud, aga ta tegi selle asja ära.

      Mis puudu jäi?

      Vaata, tema osa oli üks vangist lahti saanud noormees. Puudus oli elukogemusest või küpsusest selle asja juures. Ta näitles hästi, aga seda, mis selle taga võiks olla, seda ei olnud. No seda ei saa pahaks panna, seda ei saanudki ju olla.

      Kui populaarne Urmas oli klassikaaslaste hulgas?

      Teate, ta ei olnud liider seal klassis. Meie klassis nagu ei olnudki niisugust lausa liidrit. Aga arvamuseavaldajate hulgas oli ta küll.

      Oli tal juba ka väikesest peale komme olla teinekord ehmatavalt aus?

      Ei, ma arvan, et see oli tal mingi hilisem joon. Siis ei olnud niisugust.

      Terav? Sarkastiline, irooniline?

      See ta sarkasm ja iroonia tekkis kuskil 8.-9. klass, varem seda ei olnud.

      Mõlemad olite ka pioneerid ja komnoored?

      Jaa! Sel ajal kõik astusid oktoobrilasteks, ei olnudki teistmoodi võimalik, kõigile pandi tähekesed rinda. Siis läksid kõik pioneerideks, meie ka. Me olime isegi oktoobrilaste juhid. Õpetasime oktoobrilapsi, kuidas tuleb olla. Aga kui läks komsomoli astumiseks, vaat siis tekkis meil tõrge. Leidsime: „Ah, milleks meile komsomol!“ Ja me esialgu ei astunudki. Kõik läksid, meie ei läinud. Meid räägiti lõpuks pehmeks, öeldi, et kui te komsomoli ei astu, siis teil tulevikku ei ole, te ei saa mitte kuskile sisse, ei ülikooli ega kuhugi. Siis mõtlesime, et okei, lähme käime ära. Aga noh, sellest ei olnud ka midagi hullu, see oli niisugune suht formaalne asi ju tegelikult.

      Kui te hiljem olite tunnistajaks tema tähelennule, kas teile tundus, et see on see sama Urmas, kellega te olete kümme aastat kõrvuti istunud, või oli too Urmas jäänud juba valgusaastate kaugusele?

      Tegelikult ma mõtlesin, et see ei ole enam see mees üldse mitte. Ta oli ikka muutunud kõvasti. See muutus oli ikka päris suur.

      Mis moodi või kuhu suunas?

      Noh, ta… Kuidas seda nüüd täpselt väljendada, et kui tal jalad tõusid õhku maast mõneks ajaks… Ma arvan, et üks asi, mis teda segas, oli uhkus. Ta läks uhkeks. Nendel aastatel, kui tal oli koolis probleemid ja… Ole sa nii kõva staar kui tahes, aga sa saad ju vaadata nendele asjadele distantsilt natuke teise pilguga, pehmemalt. Sa ei pea ju rusikat kandma eluaeg taskus, et vaat, mis nad mulle tegid, nüüd ma ei tee neist väljagi! Võiks olla natukene suuremeelne. Kuigi ma ütlen, et kui me suhtlesime ja tuttavad olime, siis tegelikult oli ta väga heasüdamlik poiss. Tõesti oli. Ma ei ole väga sügavalt juurelnud nende asjade üle, aga ta ilmselt jäi selliseks oma sisemuses ka lõpuni. Tõenäoliselt. Aga eks tal oli ikka mingisugune mask või kuliss ümber. Oma olemuselt jah, ma usun, oma sisemuselt ta ei muutunud. Ta oli hea poiss.

      Kas see, et ta oma pärisisa ei tundnud, kas see ka kunagi tuli jutuks või oli see tabu?

      See ei olnud tabu, aga me ei rääkinud sellel teemal üldse. Ja ega tema juttudest ja mõtetest tulnud ka välja, et ta seda väga põeks. See ei olnud üldse päevakorras.

      Millised olid tema suhted võõrasisaga?

      Normaalsed. Ei olnud mingit kaklemist. Aksel oli lihtne töömees, kes toitis peret ja pidas neid üleval. Ma arvan, et suhted olid normaalsed, ei mäleta, et oleks olnud mingeid kokkupõrkeid või ütlemisi seal.

      Te hilisemas elus vist enam ei puutunudki kokku?

      Ei, kui ta Otepäält ära läks, siis me enam ei puutunudki kokku, meie teed läksid ikka väga laiali. Meil ei olnud omavahel ju mingit kana kitkuda ega riidu, aga lihtsalt elus on ju niimoodi, et inimesed viiakse kokku ja viiakse jälle lahku, ja seda meil tuleb õppida.

      Seda ei olnud tema hoiakus tunda, et mina lendan nüüd teisel pool pilvi ja teie siin…?

      Ma arvan, et eks tal ikka oli ka natuke. Ma usun küll, et oli. Sest jah, ma arvan, et ta ikkagi vaatas ülevalt alla ka. Eriti oma parimatel aegadel. Kindlasti kohe.

      Urmas, onunaine Pia-Astrid ning onupoeg Ingmar.

      FOTO Paul Ott

      Peeter Saarep

      Peeter, teie olite Urmase

---

Скачать книгу