Oh seda Jukut küll! Anekdoote lastest ainult täiskasvanutele. Erkki Kõlu
Читать онлайн книгу.
ei, mis te nüüd!” vastab nunn. „Nii kena poiss! Ainult selgitage talle palun, et ma ei ole pingviin. Minul see ei õnnestunud.”
Perekond sõidab bussiga maale. Juku istub isa süles, vaatab aknast välja ja hõikab:
„Ema, vaata, hobune! Ema, vaata, lehm! Ema, vaata, lammas! Isa, vaata, blondiin!”
„Sa oled tubli poiss, et banaanikoort bussi põrandale ei visanud,” kiidab ema Jukut. „Aga kuhu sa ta panid?”
„Selle onu taskusse, kes meie kõrval seisis,” vastab Juku.
Detsember. Bussipeatuses külmetab mees, käed kõvasti püksitaskusse surutud. Tema juurde astub Juku.
„Onu, palju kell on?”
„Suvel ütlen, pojuke, suvel!” vastab mees hammaste plagisedes.
„Juku, mis on ebaõnn?”
„Ebaõnn on see, kui jälitad kena tüdrukut ja võtad hoogu, et teda kõnetada, siis aga istub ta äkki bussi ja sõidab minema.”
„Mann, mis on ebaõnn?”
„Ebaõnn on see, kui Juku sind jälitab, aga buss ei tule ega tule.”
Juku jälgib bussipeatuses tükk aega üht tüdrukut ja astub siis lõpuks ligi:
„Kas sul poiss-sõber on?”
„Veel ei ole,” vastab tüdruk flirtivalt naeratades.
„Selge. Ma tahtsin sulle lihtsalt teatada, et minuga ei maksa arvestada.”
Tööpäeva hommikul astub vanamemm bussi ja pöördub istmel tukkuva Juku poole:
„Küll sa koolis magad, pojake, lase vanaemal bussis istuda!”
Ema ja Juku bussis.
„Emme, kui vana sa oled?” küsib Juku valjusti.
Ema püüab vastusest kõrvale põigelda.
„No ütle vähemalt esimene number.”
„Kolm.”
„Aga teine?”
„Kaheksa.”
„Ja kolmas?”
Õhtune tipptund. Rahvast täis bussi ronib Juku, trumm kaelas. Ta vaatab lõbusalt väsinud ja süngeid reisijaid ning hüüab valjult:
„Kodanikud! Kas igalt kümme senti või hakkan oma kontserdiga pihta!”
Juku pöördub bussis ühe vanamemme poole:
„Vanaema, kas tahaksite minu kohale istuda?”
„Aitäh, pojake, muidugi istun, mul on jalad haiged.”
„Ärge siis kuhugi minge – ma väljun seitsme peatuse pärast.”
Bussis istuv Juku aevastab ja luristab siis häälekalt ninaga. See häirib tema kõrval istuvat daami, kes viimaks küsib:
„Poiss, kas sul taskurätti on?”
„On küll,” vastab Juku, „aga ema ei luba mul seda võõrastele laenata.”
Juku jookseb ühe daami järel.
„Proua, proua …”
„Mis on?”
„Kas teie jätsite oma vihmavarju bussi?”
„Oi, unustasin!”
„Noh, jookske siis bussile järele, see ei ole veel kaugele jõudnud.”
Bussis teeb vastasistmel istuv mees Juku isale märkuse:
„Öelge oma pojale, et ta lõpetaks minu matkimise!”
„Juku, lõpeta otsekohe see lollimängimine!” põrutab isa pojale.
Ema ja Juku bussis. Ema võtab apelsini, puhastab ära, annab pojale ja viskab koored aknast välja. Ülejäänud reisijad on nördinud.
„Emme, mis sa ometi teed!” pahandab Juku.
Reisijad noogutavad heakskiitvalt:
„Selline ema ja nii hästi kasvatatud laps …”
Juku aga lõpetab oma mõtte:
„Need tuleb ju samaka sisse panna!”
Bussis sõidab perekond: mees, naine ja umbes 10-aastane poiss. Ema tõmbab pojale mütsi peale kapuutsi.
„Juku, sul on külm!”
„Mamps, mul ei ole külm!” vaidleb Juku vastu.
„Ei, sul on külm!”
Isa kuulab nende vaidlust mõnda aega ja tõmbab siis abikaasal kübara peast:
„Sul on palav!”
„Hulluks läksid või?!” protesteerib naine. „Mul ei ole palav!”
„Ja meie pojal ei ole külm!”
Bussis sõidavad kolm kalameest: Juku, isa ja vanaisa. Bussi siseneb kena neiu võrksukkades.
„On ikka tibi!” hüüatab Juku.
„Igavene mõrd, paneb oma isa raske tööga teenitud raha mõttetute hilpude alla!” poriseb isa.
„Neetud, kahva unustasime koju!” vannub vanaisa.
Bussis astub Juku juurde piletikontroll.
„Teie pilet?”
„Oi, tere!” ütleb Juku. „Kas te ei tunne mind ära?”
„Ei.”
„Aga nii?” pöörab Juku end küljega kontrolöri poole.
„Ei.”
Sel hetkel jõuab buss peatusesse ja uksed avanevad.
„Ma olen ju jänes!” hüüab Juku ja lipsab välja.
Juku istub bussis. Siseneb naine. Juku hüppab püsti ja loovutab talle koha.
„Noormees, te olete vist maalt?” küsib naine.
„Kuidas te ära arvasite?”
„Te pakkusite mulle istet.”
„Aga teie olete vist pealinnast?”
„Kust te teate?”
„Te isegi ei tänanud mind.”
Bussis seisab vanamees ja oigab haledalt. Tema kõrval istuv Juku küsib:
„Mis on, vana? Jalad valutavad