Viimane kustutab tule. Rein Raud
Читать онлайн книгу.
temaga tuttavaks, küll siis näed.”
Juba nad tulidki trepist alla, Mall ja üks teine, Kasparist ehk viis aastat vanem naine, tugevalt tahtejõulise lõua, laia näo jaoks natuke liiga pisikeste siniste silmade ning heledate, otstest lokitangidega laineliseks koolutatud juustega. Kindlasti mitte ilus, aga ka mitte inetu, igatahes keegi, kes oskas oma välimusest välja võtta maksimumi, otsustas Kaspar. See oli siis ilmselt Almiira, sest ta võttis joonelt suuna toolile, kus tema oli enne istunud.
“Kas teab keegi, mis meil täna süüa on?” küsis ta. “Ma olen sitaks näljane, tegin siin enne metsas korraliku tiiru.”
“Avokaado-krevetisalat, tai supp, kotletid,” ütles administratsiooni ukselt sinna märkamatult tekkinud Peeter. Tema kõrval seisis veel üks naisterahvas, kelle vanusest hästi aru ei saanudki, selline natuke pikemat kasvu, aga üsna tagasihoidliku olemisega. Ilma meigita, juuksed lühikeseks poisipeaks pöetud.
Naisel oli käes mapp paberitega, Peetril aga kaks pudelit punaveini.
“Ma viin need siis tuppa ära,” ütles naine justkui Peetrile, justkui kõigile või mitte kellelegi ja läks pisut longates trepist üles. Peeter aga võttis sisse koha laua otsas ning korkis esimese veini lahti.
“Ootame ikka Ljudmilla ära,” arvas ta. Aga tegelikult kandis valge põllega köögitädi ka alles salateid lauale.
“Söök paistab siin küll väga hea,” märkis Kaspar.
“Mis mõttes? Need kotletid? Nalja teed?” Raivo turtsatas. “Tädi Silvi on võimeline tunduvalt paremaks. Ta alustas muide kunagi Olümpia hotellis, Imre Kose enese käe all.”
“No ma ei tea,” kohmetus Kaspar. “Mulle tundub küll väga kurmee see kõik.”
“Ära virise, Raivo,” ütles Almiira teiselt poolt lauda. “Me oleme ammu aru saanud, et meie siin oleme lihtrahvas, kes Riigikogu puhvetist ja Brüsseli hotellidest midagi ei tea ja ei oskagi paremat tahta kui mingit Balti jaama tagust burksi.”
“Mis siis burgeritel viga on? Kui on oskaja tehtud, siis nad on ikka väga maitsvad mu meelest,” arvas Kaspar.
“Sinu meelest?” turtsatas Almiira. “Su meelest on äkki maa ka lapik?”
“Oh, jälle tüli,” ohkas Mall Kaspari kõrval.
“See, muide, pole mingi tüli,” jätkas Almiira. “See on vestlus. Kui sa vestlusel ja tülil ikka veel vahet ei oska teha, siis ainult ütle. Ma näitan sulle, kuidas tüli käib.”
“Lõpeta ära, eks.” Mall läks millegipärast näost punaseks.
Aga juba oligi Ljudmillaks nimetatud naisterahvas all tagasi ning võttis teisel pool Kaspari kõrval istet. Nüüd tõusis Peeter püsti, kõndis ümber laua ja valas kõigile veini.
“Mulle pole tarvis,” ütles Kaspar, “mina ei võta.” Aga Peeter oli talle juba klaasi valanud.
“Pole probleemi,” elavnes nüüd Ljudmilla ja tõstis tema klaasi ka enda ette. “Kui sul midagi selle vastu ei ole?”
Peeter tegi lauale ringi peale ning istus siis oma kohale tagasi.
“Head isu,” ütles ta, teised pomisesid sama ning asusid toidu kallale.
“Nii et sina oled meil siis Kaspar, nagu ma kuulen,” katkestas Almiira mõne hetke pärast kahvliklõbina. “Ja mille eest sina siis istud, Kaspar?”
“Ta on varastatud kunstiteoste rahvusvahelise salakauba spets meil,” teatas Raivo, enne kui Kaspar ise jõudis midagi öelda. “Nii et kui satud kuskilt mingeid ikoone pihta panema, siis tead, kuhu pöörduda.”
“Või nii,” ütles Almiira. “Tere tulemast, Kaspar.”
“No kuulge,” sekkus Peeter. “Keegi teist ei istu siin vangis. Te osalete pilootprojektis. Kas ma pean tõesti iga päev teile seda uuesti seletama?”
“Fakk jee,” noogutas Almiira. “Me oleme humaansema karistussüsteemi katselendurid, kirjandusravi valged hiired. Kuidas ma võisin selle unustada? Aa, äkki sellepärast, et mingid pikamantlimehed käivad sul siin metsas ringi ja ütlevad mulle, kus ma tohin jalutada? Ja vahivad põõsast mu tisse, kui ma juhtumisi rannas päevitada tahan?”
“Me oleme sellest rääkinud,” ütles Peeter.
“Muidugi oleme,” nõustus Almiira. “Ja räägime muide veel. Korduvalt.”
Mõne hetke ajas ta oma taldrikus vaikse raevuga taga viimaseid avokaadotükke ja keegi teine ei öelnud ka midagi.
“Ja mis sind ennast siis siia on toonud … Almiira?” küsis nüüd ettevaatlikult Kaspar.
“Ma olen liputaja,” teatas Almiira. “See, mida liputada, mul, tõsi küll, puudub, aga politseid see pisiasi ei paistnud häirivat.”
“Mis mõttes?” ei saanud Kaspar aru.
“Kõige otsesemas,” vastas Almiira. “Mul pole tilli.”
“Ah seleta nüüd ilusti,” ütles Mall. “Või ma räägin ise.”
“Lase käia.” Almiira heitis oma kahvli kõlinaga tühjale taldrikule. “Mul ongi nii kopp ees sellest loost.”
“Almiira oli tööl ühes mittetulundusühingus,” alustas Mall. “Sellises natuke radikaalsemas loomakaitseseltsis, kirjutas projekte neile ja nii edasi.”
“Mis ei tähenda, et ma mingi puukallistaja oleksin, ” torkas Almiira vahele, “või mingi faking vegan.”
“Jajah,” ütles Kaspar. “Töö on töö.”
“Töö, kulla mees,” turtsatas Almiira, “on midagi, mida tehakse pimedas, külmas ja näljas kuni pulsi kadumiseni. Minul on projektid. Ma olen muide IT-haridusega, aga katsu sa siit pasaaugust leida mõnda meest, kes lubaks naise oma masinat sorkima.”
“Olgu-olgu,” noogutas Kaspar.
“No ja siis ükskord oli neil meeleavaldus,” jätkas Mall. Nad said teada, et kuskile Kallaveresse rajatakse Eesti esimene halal-tapamaja. Sa ikka tead, mis see halal on?”
“Ei,” tunnistas Kaspar.
“See on mingi moslemite ilgelt haige viis loomi tappa,” ütles Almiira. “Pead terava noaga loomal kõri läbi lõikama ja ise samal ajal karjuma „Allahu akbar!“. Ja siis laskma loomal verest tühjaks joosta.”
“Piinamine, ” nõustus ka Mall.
“Aga keda see kotib, kui raha räägib,” jätkas Almiira. “Swissotelil tekkis nimelt probleem — mingid Saudi printsid on Eesti naised üles leidnud ja käivad nüüd korra kuus siin pidu panemas. Ainult et meie suurepäraste kaksiktornide üheski peenes restos pole neile midagi korralikku süüa. Ei ole halal. See, et prohvet neil ennast iga päev ennast sea moodi täis kaanida ei luba, see läheb neil kohe meelest, aga liha olgu surnuks piinatud looma oma.”
“Islam keelab tegelikult ainult viinamarjast pruulitud alkoholi tarvitamist,” pistis Raivo vahele. “Ja seda ka ainult niipalju, et usklik ei tohi palvetamise ajal purjus olla.”
“Ähh, mida iganes,” turtsatas Almiira. “Halal on igatahes sigadus.”
Sellega oli Kaspar südamest nõus. Ei ole neil rätipeadel mingeid oma jumalast antud õigusi. Tulevad siia, siis söögu seda, mis meiegi. Või noh, mida pakutakse. Moslemid tekitasid temas tegelikult nii või naa kerget ebamugavust, ta oli neid pikematel sõitudel näinud küll ja küll, seisavad kambakesi kuskil tänavanurgal ja vahivad möödujaid, mine siis võta kinni, mis neil mõttes.
“Ühesõnaga, Almiira ühing otsustas asja vastu midagi ette võtta,” rääkis Mall edasi. “Nad registreerisid oma meeleavalduse nagu kord ja kohus, või õigemini Almiira ajas selle asja korda. Ega nad talle väga ei rääkinud ka, mida nad kavatsevad teha. Aga päriselt