Originaali tiitel:

       Paulo Coelho Hippie Paralela, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson Kaanekujundus © Alceu Nunes Kaart © Christina Oiticica © 2018 by Paulo Coelho http://paulocoelhoblog.com This edition was published by arrangements with Sant Jordi Asociados Agencia Literaria S.L.U., Barcelona, Spain www.santjordi-asociados.com All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Indrek Koff, 2019 ISBN 978-9985-3-4580-1 ISBN 978-9985-3-4680-8 (epub) KirjastusVarrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      1

      Oo, Maarja, pärispatuta saadud, palveta meie eest, kes me hüüame su poole.

       Ja talle teatati: „Sinu ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sind näha.”

       Aga Jeesus kostis: „Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.”

      Luuka 8:20–21

      2

      Mõtlesin, et mu teekond on jõudnud lõpule

      mu jõu viimsel piiril,

      et rada mu ees oli pandud kinni,

      et moon oli kulutatud ja aeg tulnud

      pelgu minna vaiksesse pimestikku.

      Aga ma mõistan,

      et su tahe ei tunne otsa minus.

      Ja kui vanad sõnad surevad keelelt,

      uued viisid puhkevad südamest,

      ja seal, kus vanad jäljed on kaotatud,

      uus maa ilmub oma imedega.*

       Rabindranath Tagore

      * Tõlkinud Uku Masing

      3

       Kabirile, Rumile,Tagorele, Paulo de Tarsole, Hafezile, kes on mind saatnud sestpeale, kui nendega tuttavaks sain, ja on kirja pannud osa minu elust, millest siingi jutustan – sageli nende sõnadega.

      4

      Selle raamatu lood pärinevad minu elust. Olen muutnud isikute esinemisjärjekorra, nimed ja nendega seonduvaid üksikasju, mõningaid stseene tihendanud, kuid kõik sündmused on juhtunud päriselt. Kasutan jutustamisel ainsuse kolmandat isikut, kuna saan niimoodi anda inimestele nende elu kirjeldades oma hääle.

      5

      1970. aasta septembris konkureerisid maailma keskpunkti staatuse pärast kaks paika: Piccadilly Circus Londonis ja Dami väljak Amsterdamis. Kuid mitte kõik ei teadnud seda – enamik oleks küsimusele vastanud hoopis nii: „Valge Maja või Kreml.” Need inimesed nimelt said infot ajalehtedest, televisioonist ja raadiost, mis olid kommunikatsioonivahenditena ajale jalgu jäänud ega pidanud enam iial saama sama tähtsaks nagu siis, kui need leiutati.

      1970. aasta septembris oli lennukisõit äärmiselt kallis, mistõttu lennukiga reisida sai vaid eliit. Samas see tõsiasi ei kehtinud sajaprotsendiliselt tohutute noortehulkade kohta, kellest rääkides vanad kommunikatsioonivahendid keskendusid vaid välisele aspektile: neil olid pikad juuksed, nad kandsid kirevaid riideid, ei pesnud ennast (mis oli vale, aga noored ei lugenud ju ajalehti ning vanemad täiskasvanud uskusid iga uudist, millega halvustati seda seltskonda, keda peeti „ohuks ühiskonnale ja headele kommetele”) ning seadsid ohtu terve elus läbi lüüa üritavate usinate noormeeste ja neidude põlvkonna, kellele anti halba eeskuju oma lõtvade elukommete ja „vabaarmastusega”, nagu põlastavalt öeldi.Tol aina kasvaval noortehulgal oli oma uudiste levitamise süsteem, mida keegi, absoluutselt mitte keegi väljastpoolt ei suutnud lahti muukida.

      „Nähtamatu post” ei sobinud teab kui hästi selleks, et kommenteeridaVolkswageni värsket mudelit või uut pesupulbrit, mis oli äsja kõikjal maailmas turule toodud. Sellega saabusid uudised järgmise teekonna kohta, kuhu suundusid need ülbed, kasimata, „vabaarmastust” harrastavad noored, kes kandsid niisuguseid riideid, mida keegi teine poleks selga pannud.Tüdrukutel olid patsid ja juustesse pistetud lilled, pikad seelikud ja kirjud pluusid, mille all ei kantud rinnahoidjat, ning igat sorti kividest värvilised kaelakeed; poistel aga kuude kaupa pügamata juuksed ja habemed ning suurest kandmisest kulunud, lõhkised teksad – teksad olid väga kallid kõikjal peale Ameerika Ühendriikide, kus neid hakkasid ammu kandma vabrikutöölised ja kus neid võis nüüd näha San Franciscos ja selle ümbruskonnas toimuvatel suurtel kontsertidel.

      „Nähtamatu post” toimis tänu sellele, et inimesed käisid tihti niisugustel kontsertidel ja vahetasid mõtteid selle kohta, kus kokku saada või kuidas maailmas ringi reisida, ilma et peaks istuma turismibussi, kus giid maastikke kirjeldab ning nooremad teda kuulates igavlevad ja vanemad silma kinni lasevad. Nii liikus info suust suhu ja kõik said teada, kus toimub järgmine kontsert või kuhu niisama viib uus põnev teekond. Ja rahapuudus ei olnud kellelegi takistuseks, sest selle seltskonna lemmikautor polnud ei Platon ega Aristoteles ega ka ükski kuulsuse staatusesse tõusnud kunstnik. Suur raamat, ilma milleta peaaegu mitte keegi Vanasse Maailma ei sõitnud, oli Arthur Frommeri „Euroopa viie dollariga päevas”.Tänu temale teadsid kõik,kus ööbida,mida vaadata, kus söömas käia, kus kokku saada ja kus sai peaaegu sentigi kulutamata elavat muusikat kuulata.

      Frommeri ainus viga oli see, et tol ajal piirdus tema reisijuht Euroopaga. Kas rohkem siis huvitavaid kohti ei olnudki? Kas ei tahetudki sõita Pariisi asemel hoopis Indiasse? Frommer parandas vea mõni aasta hiljem, aga samal ajal kogus „nähtamatu posti” abil tuntust teekond Lõuna-Ameerikasse, Machu Picchu nimelisse kadunud linna, kusjuures kõigile pandi südamele, et sellest inimestele, kes hipikultuurist midagi ei tea, ei räägitaks, vastasel korral ujutavad paiga peagi üle barbarid oma fotoaparaatide ja pikkade (ning kiiresti ununevate) selgitustega selle kohta, kuidas indiaanlased ehitasid linna, mis oli nii hästi peidetud, et seda sai näha vaid ülevalt – ja seda ei pidanud nad võimalikuks, kuna inimesed ju lennata ei oska.

      Õigluse huvides tuleb öelda, et oli veel teinegi tohutu bestseller, mis polnud vahest nii populaarne nagu Frommeri raamat ning mida lugesid noored, kes olid sotsialistliku, marksistliku, anarhistliku perioodi juba läbi teinud – kusjuures kõik olid sügavalt pettunud süsteemis, mille olid välja mõelnud inimesed, kelle arvates oli paratamatu, et „kogu maailmas võtavad võimu töölised”.Või et „usk on rahvale oopium”, mis tõendas selgelt, et inimene, kes võib midagi nii juhmi öelda, ei taipa rahvast midagi ja oopiumist veel vähem. Need kirevalt ja kehvasti riides noored uskusid nii Jumalat, jumalaid kui ka jumalannasid, ingleid ja muud seesugust. Ainus probleem seisnes selles, et too raamat pealkirjaga „Võlurite hommik”, mille autorid olid prantslane Louis Pauwels ja Nõukogude Liidust emigreerunud Jacques Bergier – matemaatik, endine spioon ja väsimatu okultismiuurija –, väitis täpselt vastupidist kui poliitikaõpikud: maailmas on nii palju ülimalt huvitavat, siin leidub alkeemikuid, võlureid, katareid, templirüütleid ja mida kõike veel; erilist müügiedu raamat ei saavutanud, kuna see oli üüratult kallis ja iga eksemplari luges vähemalt kümme inimest. Ka Machu Picchust oli raamatus juttu ja kõik tahtsid sinna, Peruusse, ning nõnda oli seal noori kõikjalt maailmast (olgu peale, „kõikjalt maailmast” on kerge liialdus, kuna neil, kes elasid Nõukogude Liidus, ei olnud kerge kodumaalt välja pääseda).

      Kuid tulgem oma loo juurde tagasi: kõikjalt maailmast pärit noored, kel oli õnn omada hindamatut varandust nimega „pass”, kohtusid niinimetatud hipiteedel. Keegi ei teadnud täpselt, mida tähendas sõna „hipi”, ja sel polnud ka mitte mingisugust tähtsust.Võib-olla tähendas see „suurt juhita hõimu” või „ohutuid heidikuid” või ka kõike muud, mis selle peatüki alguses juba öeldud sai.

      Passe, neid riigi antud vihikukesi, mida kanti vöökotis koos rahaga (oli seda siis palju või vähe), sai kasutada kahel otstarbel. Esiteks, nagu me kõik teame, pääses nende abil üle piiri – juhul muidugi kui piirivalvurid ei lasknud ennast mõjutada loetud uudistest ega otsustanud inimest tagasi saata, kuna nad polnud