Elupõletajad. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
mängi lolli! Naised on juba looduse poolt erinevateks loodud, naist tuleb hoida ja armastada ning kui armastad, tekib ka armukadedus, sellest ei pääse!“
„Ahah … Huvitav!“ ütles Anti täiesti osavõtmatult ja Paulile jäi tunne, et oli kogu seda juttu kivikujule rääkinud. Ta oleks tahtnud veel lisada, et naine peab ennast hoidma, sest iga naine on tulevane ema, aga loobus – mis sa lollile räägid, kui ta ei taha aru saada!
Anti osavõtmatus oli siiski ainult näiline, mõte oli kaasa liikunud.
„Sinu jutus puudub vaid, et ütleksid – naised on ju rumalad, kui nendele seksuaalne vabadus anda, ei oskaks nad sellega midagi mõistlikku peale hakata! Neil peab alati armukade mees kõrval olema, kes käsib ja keelab!“ torkas ta ja see polnudki enam sõbralik lõõpimine.
„Mis kurat sulle sisse on läinud? Miks sa norid tüli – ma tean ju väga hästi, et see jutt on ainult bluff. Seda, et sa armukade ei ole, võid oma naabri kassile rääkida!“ Paul tõstis häält. „Ainult provokaator oled, muud midagi!“
„Ei ole bluff! Tule mõnel õhtul meile, ma tõestan sulle. Loen senikaua teises toas raamatut, kui te Endlaga nahistate.“
Sõbra niisugune häbematus tegi Pauli keeletuks.
„S-sina kutsud ja lubad! Su naine peab ju ise selle sigadusega nõus olema! Või käsutad teda nagu orja?“ kugistas Paul tigedalt. „Jäta see jama ükskord järele, muidu läheme päris riidu!“
„Riidu pole mõtet minna, aga minu naine oleks nõus! Endla arvas ka, et oleks päris huvitav midagi erilist proovida. Aga kas sina oleksid nõus kampa tulema?“
See Anti küsimus jäi sõbralt vastust ootama ja seda ei tulnudki, sest Paul kõndis tagasi vaatamata ja sõnagi poetamata uksest välja.
3
Äärelinnas, põlispuudega palistatudt änaval, kus mõned luitunud välimusega, veel tsaariajal ehitatud üürikasarmud seisid, oli ka aeg seisma jäänud. Siit üle käinud sõjad ja valitsuste vahetused ei olnud nende juures midagi muutnud, vahetunud olid ainult elanikud – inimesed elasid, sünnitasid lapsi, vananesid, surid ja viidi surnuaiale, et uutele tulijatele ruumi teha, ja õuel mängivaid lapsi tuli järjest juurde.
Maimu Sillak oli juba väikelapsena vaikne ja tagasihoidlik – ei ta kisanud kõvasti nagu teised, kellega ta õuel mängis, ei riielnud mänguasjade pärast ega kippunud ka teiste õhutusel üleannetusi tegema. Juhtus küll sedagi, et õuel lillepeenra ääres mõnda lilleõit, liblikat või sitikat uurides ta ema esimese hüüde peale kohe tuppa ei jooksnud, aga võrreldes teistega oli Maimu vägagi sõnakuulelik laps, keda teised selles agulimajas elutsevad emad ja isad oma lastele eeskujuks seadsid.
„Jaa, aga niisugused lapsed surevad noorelt ära, Jumal võtab nad enda juurde,“ ütles keldrikorrusel elav Tikri-mutt teadvalt noogutades, kui Maimust naabritega juttu tehti. Tikri-mutt oli oma hüüdnime saanud sellest, et otse tema keldriakna kõrval maja seina ääres kasvas suur tikripõõsas, mille vilju ta enda omaks pidas ja mille kõrval ta alatasa istumas käis, et oma haigeid jalgu päikesepaistel soojendada. Kurjad keeled küll rääkisid, et tegelikult käib ta seal hoopis oma tikripõõsast valvamas, aga see võis kiusujutt olla, sest see kõhetu vanamemm andis mõne marja ka lastele, kes tema arvates seda väärisid. Tikri-mutt elas siin juba enne sõda, oli näinud nii pommitamisi kui küüditamisi; kõik teised majaelanikud olid siia kolinud sõjaajal või veelgi hiljem, kui Eestimaal elu Peipsi-tagusest aina enam erinema hakkas.
Aeg läks ja Tikri-muti ennustus kenakeseks tüdrukuks sirguva Maimu kohta jäi vaid rumalaks arvamiseks. Hoopis tema enda eluke kulus lõpuni ära ja ka tema viidi sinna, kust tagasi ei tulda – surnuaiale.
Aastatega luitunudhalliks tõmbunud maju hakati remontima ning ühel päeval juuriti välja ka seina ääres kasvanud ja nõgestesse mattunud tikripõõsas. Varem õuel mänginud lapsed olid suureks kasvanud, uued küll asemele tulnud, aga agulimaja õuel enam endist kodusust, kus kõik kõiki tundsid, ei olnud. Lapsedki rääkisid erinevaid keeli ega osanud koos mängida nagu kadunud Tikri-muti ajal. Näis, nagu oleks see vaikne vanake koos tikripõõsaga kogu endise ajastu hauda kaasa viinud.
Maimu lõpetas keskkooli ja läks tööle linna raamatukogusse, sest sealne vaikne, puhas ja rahulik õhkkond sobis tema loomusega kõige paremini. See töö andis Maimule võimaluse ka raamatute sisuga lähemat tutvust teha. Lugemine ei kuulunud koolipõlves tema lemmiktegevuste hulka ja see puudujääk hakkas nüüd igapäevatöös tunda andma. Siis tuli appi vanem kolleeg Salli, kes oskas talle sobivat ja vajalikku lugemist soovitada.
Laenutusletis töötades oli Maimul tihti tegemist noormehega, kes ehitustehnilisi käsiraamatuid taga otsis. Tema soove polnud alati võimalik täita, sest nende haruraamatukogus oli vähe käsiraamatuid.
„Te peate tehnikaraamatukogusse minema,“ oli Maimu soovitanud.
„Ma ei saa sinna minna,“ tunnistas noormees muiates.
„Miks ei saa?“
„Sest seal on kõik targad ja tigedad tädid, ma kardan neid.“
„Ja mind ei karda? Mina olen ka tige!“
„Ärge olge, siis lähete kortsu ja koledaks,“ ütles noormees naeratades ja Maimu ei osanud sellele midagi vastata.
Mõnda unikaalset käsiraamatut ei lubatud koju laenutada ja neid sai ainult kohapeal kasutada. Insener Paul Roomets – selle nime oli Maimu lugejakaardilt leidnud – oli õhtuti hakanud lugemissaalis käima ja oli seal tihti ainuke külastaja. Ta oli raamatukogus peaaegu omainimeseks muutunud, kes järjekordselt ilmudes alati mõne humoorika tervitussõna poetas ja vahel Maimuga isegi pikemalt vestlema jäi. Nii tekkis ning arenes Maimu ja Pauli tutvus, kuni noormees kord üksiku roosiõiega tuli ja selle naeratades Maimu ette lauale asetas.
„Mis see on? Miks?“ küsis tüdruk imestunult.
„Lill! Tänavanurgal jagati, võtsin ka ühe. Aga milleks, seda ma ei tea, kasutamisõpetust kaasa ei antud,“ seletas noormees naerdes.
„Mis jutt see on? Lillepoes müüakse ainult alpikanne.“
„Ega see olnudki pood, aga lillel oli teie nimi peal, arvasin, et olete selle kaotanud ja tõin ära.“
„Kas te mõnikord tõsist juttu ka räägite?“
„Oodake, ma tuletan meelde … Jah, paar korda on juhtunud, et räägin, aga inimene vahel ikka eksib, eks ole?“
„Te olete lihtsalt võimatu!“ Maimu naeris, Paul Roometsast lausa õhkus midagi sooja ja turvalist.
„Võimatut võimalikuna võtmine võimaldab võõrast võimu võita! Ilus keel see eesti keel, eks?“ Paul tegi õpetajalt head hinnet ootava koolipoisi näo.
„Issake, kas te ise praegu mõtlesite selle välja?“ imestas Maimu.
„Ei, Lenin! Mina vaid tõlkisin eesti keelde. Sihuke keeleväänamine on üks minu hobidest. Näiteks lasta saarlasel öelda: kas vöib röömuga vötta vöörast vöid vöi ei vöi?“
„Kas teil on veel teisi hobisid?“ küsis Maimu naeru hoides.
„Mul on veel ülikooliajast niisugune rumal harjumus, et käin nende meeskooris laulmas, ja täna laulsime just teist.“
„Mis jutt see jälle on!“ teeskles Maimu pahameelt.
„Õige jutt – teie olete Mai-mu, meie natuke lühendasime teie nime …“ Paul köhatas ja hakkas ootamatult laulma: „Mai tuli ja hallad ta soode pealt kauge põhjamaa tundrasse ajas…“
„Kuss-kuss, see on raamatukogu!“ vaigistas Maimu ehmunult ringi vaadates, aga oli mehe mahlakast bassist hingepõhjani võlutud. Ning kui Paul järgmine kord raamatukokku tuli, laulis ta vaikselt, aga juba ainult Maimule pühendavalt tuntud koorilaulu teist salmi: „Maimu tuli ja hämaralt hõõguvad ööd olid jaanikuu õhtute vennad …“
Nii