Poiss pimedusest. Самюэль Бьорк
Читать онлайн книгу.
heite üle paadireelingu. Hoida rulli. Tõsta õng. Tagasi. Lasta lahti täpselt õigel hetkel, ja lokkispäine poiss tundis veelkord, kuidas soojalaine läbi keha hoovab, kui nägi isa pilku, mis ütles, et ta oli kõike teinud õigesti, kui kirev konks läbi õhu vihises ja peaaegu hääletu plartsuga mustavat vett tabas.
„Mitte liiga palju,“ sosistas isa ja avas uue õlle. „Jõnksuta. Õige tasakesi.“
Poiss tegi, nagu isa ütles, ja tal tuli kange himu rääkida emale, et tol ei ole õigus. Paat. Vesi. Ta tahtis olla isa juures. Mida need märkmikuga inimesed ka ei räägiks. Äkki tohiks ta lausa siia kolida? Sööta linde. Aidata majakatust parandada. Teha korda logisevad plaadid trepil. Need mõtted, kui tore siis oleks, kiskusid ta nii kaasa, et ta unustas peaaegu täiesti, et tal on õng käes.
„Kala!“
„Mida?“
„Sul näkkab!“
Väike poiss ärkas mõtetest ja nägi kaardus ritva. Ta keris rullile, aga nöör peaaegu ei liikunud.
„Suur!“ hüüdis väike poiss ja unustas täitsa, et pidi tegelikult vaikselt olema.
„Kuram,“ ütles isa ja istus ümber pärapingile. „Esimese viskega, ega sa põhja kinni ei jäänud?“
„Ma ... ei ... usu ...“ ütles poiss ja keris, mis suutis, see oli nii raske, et paat kandus aegamisi kalda poole.
„Varsti on kohal,“ naeratas isa ja tõstis käed üle reelingu. „Oh kurat.“
„Mis on?“
„Ära vaata, Thomas,“ hüüdis isa korraga, kui konksu otsa jäänud asi veepinnal nähtavale ilmus.
„Isa?“
„Heida paati pikali. Ära vaata!“
Ta tahtis nii väga kuulda, aga kõrvad ei töötanud.
„Isa?“
„Maha, Thomas, ära vaata!“
Nii et ta vaatas ikkagi.
Nägi nende all vees tüdrukut.
Sinkjasvalget nägu.
Pärani silmi.
Tüdruku seljas märgi hõljuvaid riideid, mida oli metsaminekuks liiga napilt.
„Isa?“
„Heida maha, Thomas! Kurat ja põrgu!“
Väike poiss ei jõudnud rohkem näha, kui isa äkki üle pinkide tema poole tormas.
Ja ta paadipõhja pikali surus.
2
See ei olnud tõsi, et Karoline Berg kartis lennata. Ta kasutas seda ainult ettekäändeks. Tegelikult oli asi nii, et ta kartis üldse kuhugi sõita. Kõige rohkem meeldis talle kodus olla. Talle meeldisid harjunud asjad, ei, ta vajas harjunud asju.
„Palun tule mulle külla, ema.“
„Ma tuleksin hea meelega, Vivian, aga sa tead, et mu lennuhirm ...“
„Aga tule siis rongiga, ema.“
„Kuusteist tundi võõrastega nagu silgud pütis?“
„Jah, ma saan aru, aga ma nii väga tahan, et sa näeksid, kuidas ma tantsin.“
„Ma olen ju näinud, kuidas sa tantsid, Vivian. Palju kordi.“
„Seda küll, ega see ei ole Bodø kultuurimaja. See on Oslo ooperiteater, ema. Ooperiteater! Kas ma rääkisin sulle, et mind võeti Alexander Ekmani truppi? Ma tantsin „Luikede järves“. „Luikede järves“! Kas pole vapustav!“
„Vivian, see on hirmus tore. Soovin õnne, kullake.“
„Sa kasvad sinna põhja kinni, ema, päris üksi. Tule palun korraks Oslosse. Võiksime minna restorani. Kas sa Maaemot tead? See on kõik Michelini tärnidega ja puha, me võiksime ...“
Muidugi tahtis ta näha, kuidas tütar tantsib.
Jumal küll, see oli ta ülim soov.
„Näeme siis, kui sa koju tuled, oleme kokku leppinud?“
„Muidugi, ema. Aga tead, ma pean nüüd lippama, meil tuleb proov. Kas sul läheb hästi?“
„Mul läheb hästi, Vivian, ära minu peale mõtle.“
„Okei, ema, siis varsti näeme.“
„Jah, näeme küll.“
Päevad muudkui tulid ja läksid.
Kuhu ta elu küll kadus?
See elu, millest ta oli unistanud.
Ta oli neljakümne kahe aastane, aga tundis end kui saja-aastane.
Igal laupäeval Sydvestis krevetivõileiba süües – nad ei öelnud seda välja, aga ta teadis hinges, et nad tema üle naeravad. Sõbrannad. Noodsamad, kes tookord ammu. Bodø keskkoolist. Abituuriumist, ja just tema tahtis tookord näha maailma. Minna Indiasse. Aafrikasse. Korjata Guatemalas õunu. Mängida Amsterdamis tänaval kitarri. Teised mitte, nemad ei tahtnud midagi, ainult abielluda, lapsi saada, töötada avalikus sektoris, Rema poes, igatahes mitte
Bodøst ära minna, aga nüüd tundus, nagu oleksid kõik peale tema maailmale ringi peale teinud.
Kevad kaks aastat tagasi, ja Vivian oli sõitnud Oslosse prooviesinemisele. Armas tugev Vivian, kes oli saabunud nii ootamatult, peaaegu eikuskilt. Bodø lennujaam. Kust lennukid läksid kogu maailma ja kuhu NATO sõdurid saabusid õppustele. Karoline Berg oli olnud kahekümneaastane, muretu nagu linnuke. Mees oli olnud Inglismaalt ja jätnud ta maha suure kõhuga ja ilma aadressita.
Mehe süü?
Luke Moore Leedsist, jalustrabav tumedate lokkidega piloot.
Ja sina ei olegi kuhugi sõitnud, Karoline.
Jah, võid süüdistada ainult iseennast.
Ta elas väikeses korteris lennujaamast vaid paarisaja meetri kaugusel, aga ei olnud seal kunagi käinud.
Mitte kusagil.
Te peate sõitma Alicantesse, seal on niiii ilus.
Mette.
Kes oli tegelikult olnud ta parim sõbranna, aga enam mitte: mees, lapsed, ilus maja Hundstad’s, igal suvel puhkusereis kusagile kaugele Põhja-Norrast.
Jumal hoidku, Key West, ma olin küll kuulnud, et seal on ilus, aga see võttis jalust nõrgaks!
Synnøve.
Kes ei saanud algkoolis mitte millelegi pihta, aga pani hiljem käpa peale ühele Harstad’ ettevõtjale, kellele meeldisid purjekad ja kes investeeris välismaal kinnisvarasse.
Jah, nad naersid tema üle.
Iga kord, kui nad COOP-i astusid.
Mitte valjusti, aga ta nägi seda nende näost. „Soovid tšekki? Kilekotti?“
Kaubad kassalindile, ja alati sama hääl. Jumal, kuidas ta seda häält vihkas. Täisteraleib.
Piip.
Piim.
Piip.
Neli soodushinnaga kokat.
Piip.
Sa oled inetu.
Piip.
Sa ei saa millegagi hakkama.
Piip.
Aga siis, täieliku saladuskatte all, oleksid nad seda vaid teadnud, helistas ta ühele numbrile, mille oli internetist leidnud. Ta oli julguse võtmiseks joonud mitu klaasi punast veini. Ja esimestel kordadel midagi ütlemata kõne katkestanud, peopesad higised, aga kolmandal katsel lõpuks suu lahti teinud.
Psühholoog.