Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
minema. Nõmmel oli ilmunud nähtavale üksik ratsanik. Demelza pöördus ja seadis sammud kodu poole, meel äsja vastuvõetud otsuse tõttu pisut kergem kui enne. Kunagi palju aastaid tagasi oli ta kogunud oma pea peale tuliseid süsi, aidates kohtuda Rossi onutütrel Verityl ja ühel halva mainega Falmouthi laevakaptenil. See pidanuks võõrutama ta teiste asjadesse sekkumast. Aga kas polnud kõik toonane tüli ja vaev end lõpuks ikkagi õigustanud? Eks olnud Verity oma laevakapteniga nüüd abielus, pealegi veel õnnelikus abielus. Kas midagi paremat võis keegi üldse tahta?
Demelza jäi seisma, kergitas seelikut ja vaatas põlveõnnalt, kus miski kõditas. Muidugi, üks sipelgas oli kivimüüri küljest kaasa tulnud ja sibas nüüd lubamatutes kohtades. Ta nipsutas putuka minema ja laskis seeliku alla. Aga teekonda Demelza ei jätkanud. Tema kõhus oli tekkinud imelik tunne. Mis asja on õhtu hakul siiakanti ratsamehel? Ja kas pole midagi tuttavlikku selles, kuidas too sadulas istub? Oh, lollus, mees oleks kirjutanud. Ta oleks sõna saatnud. Gimlett oleks talle Trurosse vastu läinud. Parlamendi istungid pidid kestma veel mitu nädalat. See pidi kindlasti olema keegi Treneglostest. Või mõni külaline, kelle nood on kutsunud. Kuhugi mujale see rada ei viinud. Kas Mellini külla? Või Namparasse? Või Mingoose’i? Kaugemal kirdes polnud enam muud kui tühermaa ja liivaluited.
Demelza pöördus tagasi künkaharjale. Ta seisis ülal palvemaja kõrval, käsi silmade varjuks tõstetud, ehkki valgus, niipalju kui seda veel oli, paistis tema selja tagant. Tulija oli nüüd juba märgatavalt lähemal. Hobust polnud Demelza kunagi varem näinud. Ratsanikku oli.
Ta hakkas nõlvast alla jooksma, kingad kivisel teel libisemas, juuksed tuules lehvimas – mehele vastu.
Teine peatükk
I
Mitu tundi enne seda, kui koju saabus teine väsinud reisimees, oli Truros oma sihtkohta, St. Margaret’si kiriklasse jõudnud esimene, ainult et teda ei tõtanud kergejalgselt tervitama ükski noor siredate säärtega naine.
Pettumusena see saabujale ei tulnud, sest ta polnud seda oodanudki. Ega oota ta seda oma naisest kunagi, sest too on paraku hull.
See oli raske rist, mida reverend Osborne Whitworthil tuli kanda. Jäänud väga varakult ilma oma esimesest võluvast, mis siis et saamatust, aga see-eest kuulekast kaasast, oli ta kiiresti võtnud teise noore naise ning mitte üksnes kahele väikesele orvust tütrele uueks emaks, vaid ka endale uueks elukaaslaseks; noore naise, kes pakuks talle seltsi ja tuge nii heas kui kurjas; veelgi enam: noore naise, kes aitaks tal vältida hooramispattu, oleks temaga Kristuses üks rüvetamata ihu ning saaks seejuures kindlasti käima peale ja sünnitaks talle veel lapsi – ennekõike poja – jumalakartlikus ja vaguras meeles ning issanda pühitsetud nime kiituseks. Otsust langetades oli ta pidanud kõigiti loomulikuks, et tüdrukul oleks üksiti mingi positsioon ja ta tooks endaga kaasa raha.
Niisiis oli ta aupaklikult, diskreetselt, kaalutletult ja kainelt valinud Morwenna Chynowethi, pikka kasvu ujeda tõmmunahkse kaheksateistkümnese neiu, keda ei saanud küll nimetada tavamõistes kaunitariks, kuid kellel oli laitmatult ilus keha. Tema sünnipärale polnud samuti midagi ette heita: Morwenna oli praosti tütar ning tema onutütar oli George Warleggani naine. Warlegganid polnud tõtt-öelda sugugi kõrgest soost, ükskõik kuidas nad ka poleks pingutanud, et niisugust muljet jätta, aga see-eest väga rikkad ja said järjest rikkamaks, ning pärast kõva kauplemist oli George andnud Morwennale kaasa piisava summa, et see abielu Ossiele vastuvõetavaks muuta. Kahtlemata oli tal täiesti selge, kui kasulik on siduda end Whitworthide-suguse väärika perekonnaga, kes on ju suguluses Godolphinitega.
Niisiis oli abielus kokku lepitud, see oli teoks saanud ning Morwenna väikesed vastuväited olid kenasti kummutatud. Lõppude lõpuks ei teadnud ju ükski temavanune tüdruk, mida tahab, ning nii kasinate väljavaadetega neiule pidanuks säärane liit tähendama väravat, mille taga algab uus elu. Ainuski terve mõistusega inimene poleks saanud seda ära põlata. Mis puudutab abielu füüsilist poolt, siis Ossie oli olnud iseenese mehelikes võludes piisavalt kindel uskumaks, et äratab oma neitsilikus naises vaikset imetlust. Aga ega see olnudki tähtis, sest lihalikud kihud ja naudingud olid omased ainult meestele ning naised pidid olema rõõmsad, kui neile seda laadi tähelepanu osutati, ega tohtinud enamat tahtagi.
Nõnda see algas, ilma et Ossie oleks esiotsa osanud ohumärke tähele panna. Morwenna oli talle viis päeva nädalas andunud ning ehkki naise hoiak ja näoilme polnud pahatihti sugugi meelitavad, ei teinud ta sellest suurt välja. Siis oli Morwenna sünnitanud talle lapse, pealegi veel meessoost pärija – terve, energilise, rähkleva, raske, apla poisi, kelle Osborne oli sedamaid ära tundnud ja omaks võtnud kui lihase poja ja hingesugulase –, kuid naisele endale oli sünnitus jätnud ränga jälje ning sel ajal hakkasidki temas ilmsiks tulema hullumeelsuse esimesed märgid. Kui seni oli Morwenna tundnud suguakti vastu üksnes kerget vastumeelsust, siis nüüd muutus see raevukaks ning ta hakkas – esiotsa tolle talumatu soolapuhuja doktor Enyse mahitusel – keelama abikaasal kasutada oma seaduslikke ja viisipäraseid õigusi.
Aga hullem, palju hullem seisis alles ees. Morwenna oli rääkinud Ossiele augu pähe, et mees palkaks tema noorima õe Rowella appi laste eest hoolitsema, kujutlenud siis tund-tunnilt kasvavas meeltesegaduses, et Rowellal ja Osborne’il on hakanud tekkima mingi kahtlane suhe, ning karjunud ühel ööl, silmad põlemas nagu hullumeelsel ja juuksed tolknemas nagu merevetikad, et mees ei tohi teda enam iial – pandagu tähele: mitte iial! – näpuotsagagi puudutada. Ossie kavatses säärast sõgedat keeldu eirata, aga Morwenna oli kriisates kuulutanud, et kui mees peaks teda väevõimuga võtma, siis järgmisel päeval – pandagu tähele: juba järgmisel päeval! – tapab, mõrvab, surmab ta omaenda üsast sündinud lapse, John Conan Osborne Whitworthi.
Oli ebaõiglane, et üks mees peab kandma nii rasket risti, ja auväärne kirikhärra Whitworth murdis tõsiselt pead, mida teha, et seda koormat õlgadelt heita. Rikas mees – väga rikas ja religioossete kohustusteta mees – leiaks kahtlemata hõlpsasti lahenduse. Paraku oli tema, Osborne, järginud vale kutset. Eks oodatud ju jumalasulaselt, et ta eluraskusi vapralt taluks, ning Ossie karjäärile ei tuleks kindlasti kasuks, kui kiriklikud ametivennad hakkaksid pidama tema soovi panna naine ... nojah ... panna naine vaimuhaiglasse ennatlikuks ja isekaks. Ta peab õige varsti sõitma Exeteri piiskopi jutule, puistama tollele südant ja püüdma meelitada ta oma nõusse. Sellega astuks Osborne suure sammu edasi, aga seda sammu tuli hoolikalt kaaluda. Doktor Behennast polnud mingit kasu, sest too lollpea väitis kangekaelselt, et proua Whitworth kannatab üksnes depressiivsete melanhooliahoogude all.
Nõnda rühkis Ossie teenri kannul oma jämedatel jalgadel peaaegu jõe äärde välja, kus näiliselt lausa jalgupidi mudas kasvavatest puudest palistatuna seisid vana kirik ja pastoraat; ta ei vahetanud teenriga ainsatki sõna ning leidis teise korruse elutuppa astudes Morwenna akna all istumas ja päikese längus kiirtes midagi õmblemas.
Teda nähes tõusis naine püsti. „Osborne. Ma ei osanud sind nii vara oodata. Kas soovid teed?”
„Tõld sõitis varem välja.” Ossie kõndis kamina juurde, mille simsil lebas kolm tema äraolekul tulnud kirja. „Kus John on?”
„Koos Sarah’ ja Anne’iga aias.”
„Sa ei tohiks teda järelevalveta jätta. Jõe ääres on ohtlik.”
„Ta pole järelevalveta, Lottie on nende juures.”
(Lottie oli Morwenna litsaka õe, kohaliku raamatukoguhoidja Solwayga häbistavalt abielluma sunnitud Rowella asemele palgatud teenija. Tüdruk oli rõugearmiline ja saamatu, aga ikkagi parem kui tema eelkäija, too jultunud ja allakäinud olend.)
Ossie võttis taskust uuri. „Lõunat olete ilmselt juba söönud,” lausus ta pahuralt. „Mida meil majas siis leidub? Kindlasti mitte midagi.”
„Meil on kanapraadi ja keelt. Lambakintsu on ka järel. Ning siis veel vanillikastet ja pisut kooki.”
„Kõik muidugi väga viletsalt valmistatud ja vähimagi maitseta,” ütles Ossie. „Ma tean. Alles siis, kui oled einestanud mõnes nooblis majas, saad aru, kui algelist toitu pead