© Ilmamaa 1995

       ISBN 9985–821–27–0

       ISSN 1024–1604 nr. 5

       Trükikoda “Greif”

      Deemonlik Jumal

      “Olgu see nii, mis ma nutan,

       oh Jumal?!

       Inimesed ei õpi ju midagi!”

       Bab. koh. 272

      Ma ütlen alguses juba pro domo mea^[1], et ma ei ütle midagi kindlasti ja ma palun hüpoteetilist mitte võtta olematuna, vaid tunnustada ka selle võimalust. Võib olla, et on paljugi sellaseid kangekaelseid, end kõige targemaiks pidavaid inimesi maailmas, kes jonnakalt tõendavad, et neil on õigus. Mul aga võib ka mitte õigus olla, sest mul pole selleks mingeid tõendusi, et ma olen tark ja teised rumalad — ja seda ongi vaja, et olla enda arvamisis vääramatult kindel. Enda arvamisis, siin on inimese teine puudus. Võibolla on inimesi, kes on terve elu tendeeritud ühes sihis, kelledel on juba korra kindel süsteem, ja kes sellest ei loobu kunagi sisemisil muutusil. Ma ei saa ka seda väita, sest öelda, et midagi on valge ja midagi must, selleks on vaja absoluutselt musta ja valget. Ja ma küll neid pole kunagi näind. Ja inimese nõrkus ongi ta vääramatu jonni puudus. Kas seegi alati aitab, kes seda teab?

      Mu referaadi teema võib tunduda kahtlane, sest deemoni all on harjutud mõistma kuradit. Ma aga mõtlen deemoni all seda, mis pole hää ega kuri, vaid “teispool hääd ja kurja”, selles punktis, kus hää ja kuri on koos segamatult aga lahutamatult jne. nagu Chalkedoni dogma järgi Kristuses Jumal ja inimene.^[2] — Sellane nullpunkt võiks ju esineda ka inimeses, aga tavalikult seda pole, sest inimene on sündinud naiivseks dualistiks juba selletõttu, et ta hindab kõiki asju positiivselt ja negatiivselt. Sellepärast võib sellast deemoni mõistet tarvitada õieti ainult Jumala kohta, kui on olemas sellane inimene, siis ta on ainult teistele koormaks, sest ta ei anna neile “rahu”! (See mõiste on oluliselt sama, mis R. Otto “numinoosne”, ainult ma usun, et “deemonlik” on numinoossem sõna).^[3] Siin aga tuleb arvestada kahe labastatud olukorraga, eeldades muidugi, et Jumal on võibolla deemonlik, mis ta täiusest on ju loogilinegi järeldus. Esmalt naiivne dualism. Kristlus ei ole printsipiaalselt ka mitte nõnda dualistlik nagu Zarathustra religioon: kaks vastandprintsiipi, kelledest üks tulevikus alistatakse teisele. Kristluses on ka saadan Jumala teenistuses, nii et kuri on Jumala sulane, ja et nii Jumal ka on kaasosaline kurjas, mis maailmas. Kui me seda printsipiaalset vahet eitaksime, siis me oleksime juba mazdaistid. Aga praktiline kristlus ongi tõepoolest erivariant mazdaismist, vähemalt nii näib ja UTs on ka midagi sellele tendeerivat (apokalüpsis eriti). See oleks üks “labastatud” olukord. Ja teine on see, kui me Jumalas tunnustame konflikti sattuvaid omadusi, nagu õigus ja armastus, aga nende vahel püüame leida mingi ratsionalistlikult tabatava ja Jumala eetilisusega harmoneeruva nullpunkti. Labastus seisab siin selles, et inimese ratio ise oma antinoomse loomu kannab Jumalasse ja siis neid antinoomsusi jälle püüab lahendada. Aga see on täiesti samasugune toiming nagu sabata koer püüdmas haarata oma saba, sest see kestab lõpmatuseni. Ja niiviisi talitavad tavalikult need, kes ratio’st midagi teada ei taha, eriti usulisis küsimusis. Miks just nad, seda ma ei tea öelda?!

      /Kes teab oma puberteeditundeid, seedimisrikkeid, sotsiaaltundeid või midagi sellast, seda palun mitte kuulata edasi, sest tema usund liigub vaid neis piires ja ta tahab kõigis näha midagi tuttavat, — iseendast andestatav inimlik laiskus ( = nõrkus)./

      Inimese ürgelamus Jumalast on deemonlik /= absoluutne saatus = aeg (cfr. Spengler)/, mis väljaspool seda on juba ratsionaliseerimine, inimese enda töö ja vaev, et pääseda Jumala käest, kes on nii suurena ja võõrana ta üle, et puudub võimalus end liigutada. Ja seda ürgelamust inimene oskab kirjeldada ainult üksteisele vastukäivate mõistetega, nagu vast: pime valgus, valge pimedus, kuri hää ja hää kuri. Siin pole, nagu paradoksides ikka, aga tähtis nende mõistete sisu, vaid see, mis nende taga on, mida taibata võib ainult intuitiivselt. Jumal on null ja nullis on koos positiivne ja negatiivne ja ometi pole null ei positiivne ega negatiivne ja on ometi mõlemate saamispunkt. Ja kõik need absurdseina kõlavad müstilised Jumala definitsioonid on nagu lõpmatult vähenevad ja nullile lähenevad suurused, mis aga kunagi ei saa nulliks, sest null on teisalt sama, mis ∞ (+∞ ja –∞ on kindlasti võrdsed sellepärast juba, et neil pole mõõtu ja nullil ka ei ole mõõtu, sellepärast on null võrdne lõpmatusega).

      Pääküsimus arutusel seisab Jumala tahtes, see on ju muidugi ka inimese elu päämine küsimus. On võimalik kolm seisukohta ja nad on kõik olemas. Esimest ma nimetaksin e l o h i s m.^[4] See on sellane vaade, et kõik, mis maapääl, üle ja all sünnib, on Jumala tahtmine, otsekoheselt või kaudselt. Teine t h e i s m, kus arvatakse, et inimesel on ka kaasarääkimise õigus. Siin on muidugi kaks seisundit: emb-kumb, kas inimene on iseseisev või mitte, s.t. kas inimest juhib mingi väline võõras printsiip või on ta ise see Jumala võõras printsiip. Sellel staadiumil seisab dualism, mis inimese teeb mängukanniks kahe vastamisi seisva printsiibi käes. Ja kolmas ligineb jälle esimesele, aga on täiesti vastupidine. See on d e i s m: Jumal üldse ei puudu maailma, vaid maailmas on jumalaks inimene. Siin on dualism kantud inimesesse ja Jumal viidud kõigist väljaspoole. Esimene ja viimane on üsna lähedad, vahe on vaid selles, et ühes on Jumal A ja Ω, teises inimene. Theism on sünteesikatse, aga ta pole süntees, sest tal puudub Chalkedoni värv, ta asetab vastuolud vaid kõrvuti. Neljas tee — uus süntees, on mõeldav, aga küsitav on, kas ta