Pessimismi põhjendus. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
ja kes meid peavad barbariteks. Sellane numinoosne elamus pole sugugi kartus, sest tihtigi on elamusobjekt nii “kole”, et kartus midagi ei ütle. Selle elamuse võrdkujuks võiks vast olla muusikas järsk üleminek mollist duuri, või ümberpöördult (Haydni “Loomine” — “siis sai valgus”; Händeli “Messias” — “on tõotatud”) igatahes on kõigis selles mingi imelik rütm, mis vast inimesel kanda on koletult r a s k e aga ometi kuidagi katartiliselt mõjuv. Alles reflekteerimine selle elamuse üle annab sellase Jumala m õ i s t e, mis on deemonlik.
Mulle tundub, et VT ja UT vahel pole muud vahet kui vaid märk. Seda, mida VTs võeti Jumala vihana, võetakse UTs Jumala armastusena. Ja sellega vabastus inimese hing aastasadade koormast. Aga armastusel pole üldse midagi tegemist eetikaga. Räägitakse ju ka UT ja Jeesuse uuest eetikast, aga uus eetika ei ole enam eetika.
Muidugi UTs on teisigi mõttekäike ja paistab, nagu oleks Jeesus tahtnud, et inimene on sama deemonlik kui Jumal, et inimesest peab saama Jumal. Igatahes olid sellasel arvamisel kristlusest Väikeaasia teoloogid (Ignatios, Eirenaios). Ja muidugi o n j u m a l u s t u m i n e v õ i m a l i k a i n u l t m ü s t i k a k a u d u, m u i d u p o l e i n i m e s e l m i n g i t t e e d. — Võib ju oletada ka, et UTs mõistetakse armastuse all seda, mis meiegi mõtleme. Aga see pole alati õige, teoorias on Jumal küll armastus-häädus. Aga, kes seda ka praktilises maailmas usub veendunud kindlusega, see on deemonlik inimene. — Meie ei leia just, et Jumal armastas oma veretunnistajaid, meie ei leia ka , et maailmasõda oleks Jumala hääduseavaldus. Aga ometigi ta oli Jumalalt! Ja see näitab, et meie mõiste — armastus — on inimlik ja tas pole palju jumalikku, deemonlikku. Meie — faustilist laadi inimesed peame end liiga tähtsaiks ja kõige võikam Jumala iroonia on see, et neilt, kellele oleks kohane olnud heliotsentriline süsteem, ta ära võeti ja suruti pääle geotsentriline. Ja läänemaaga sündis samuti, idamaa maksis nüüd kätte, sest faustilisele kultuurile läheks küll geotsentriline süsteem, kus maa ja inimene on A ja O.
Luther sõdis hääde tegude kultuse vastu, meil oleks aga vaja uut Lutheri, sest me oleme tagasi langend eetikasse ja inimese oma suurusse. Ma ei eita, et inimene midagi suudab, aga kui keegi tahab saada aimu elohistlikust religioossest elamusest (ja tunda, et iga suur asi on faktiliselt null), siis ta vaadelgu korra linnutee ja spiraaludude fotosid (ligem spiraaludu 860 000 valgusaastat, Canes Venatici M51 — 1 500 000, Ursa Maior 3 000 000) ja katsuge siis mõelda, mis see kõik tähendab, tunda selle võigast saladuslikkust, mida inimene kunagi ei näe läbi. Ja katsutagu siis olla iseteadvad ja kindlad — see on võimatu, sest ei ole muud kui tuhk ja põrm, inimene teab, aga ta ei tea siiski midagi. See on inimelu kriis, see on murre, tähtsusetu on eetika, tähtis on ainult selge teadvus enda eksistentsist. Ja see on ka ainuke asi, mida inimene võib saavutada, teatud määrani, kuna ta ise seisab kesk oma eksistentsi. Aga see teadmine on vasturääkiv iseenda ratsionaalses sisus ja sellepärast tunneb oma eksistentsi kõige paremini see, kes võngub nagu pendel ühest äärmusest teise, predestinatsioonist hukatusele predestinatsiooni õnnistusele, s.t. see, kes tunneb oma elu vasturääkivust. (See, kes tunnetab oma elu vasturääkivust, tunnetab oma eksistentsi ja see on viimane, mis inimene võib saavutada!) Kui kaua inimene seda välja kannatab on iseküsimus, kuid kivinemine ühte äärmusse on midagi laiska. Deemonlik inimene, kui ta kunagi peaks olema siin võimalik, peaks olema nagu Kristus Chalkedoni dogma järgi, mis pole mingi nonsenss, vaid on inimesele võimalikkudest kõige adekvaatsem definitsioon. Kuid mulle tundub, et see pole üldse enam inimene, vähemalt meie mõttes mitte. Sest ta ühendab endas vastuolud ja ei kleebi neid üksteise pääle ega kõrvale, vaid siin on absoluutne null (üks hirmus salapärane asi, sest rida pole siin lõpmatu) liidetud kuumuse lõpmatusega ja ometi pole tulemus mitte midagi vahepäälist ja leiget, vaid tas on kõik temperatuurid ja ometi kuumuse ja külmuse maksimum eraldatud.
Kuigi paradoksne ja võib olla isegi absurdne seisund, aga teoreetiliselt on ta võimalik. Raskem on aga elaval inimesel üle saada dualistlikest tendentsest. Mõned näited vast aitavad.
Mu arvates pole maailmas palju sellaselt tühiseid ja surnuid pilte kui Raffaeli Sixtini madonna, mis selle tõttu on ka kõige tuntum maal maailmas, sest ta jaoks on olemas omalaadne kultuski. Ja mina ei saa aru, kuidas ta ühele mõistlikule inimesele üldse võib meeldida! Aga et see pilt on olemas, on Jumala tahe, et ta mulle põrmugi ei meeldi, on ka Jumala tahe. — Et kõik see üksteisele vastu käib, siis otsib inimene kuidagi lahendust, võibolla, siingi predestinatsiooniga. Aga mulle meeldib Botticelli ja ma hävitaksin kõik Raffaelid, et nad ei rikuks mu silmi Botticelli nägemiseks. Aga väikekodanlased ei salli teda, sest ta inimesed elavad ja neil on vaeva helk nagu vesiläätsa kasvav tiik üle nägude. Ja see on Jumala tahe, et ta mulle meeldib ja teistele mitte. Aga Jumal on nii tahtnud Raffaeli kui Botticelli ja suuremaid vastandeid ma ei tea enam. Kui üks neist on inimese ja mitte Jumala tahe, siis kumb? Aga deemonlik inimene peaks mõlemisse suhtuma ühtviisi, peaks — ja Jeesus oleks vast seda teinudki, aga meie ei suuda. Ja meie ei saa teisiti, kui peame olema kahepoolsed või sundima endid alistuma Jumala tahtele. Kolmas tee — seletada midagi, on teadmatu tee. Muidugi me võime ju jääda oma arvamise juurde, sest ka see on üks Jumala tahteavaldus, aga mitte kõik! (Ja inimene tahab tavalikult ikka olla — kõik.)
Oletame, et on üks patsifist ja tal on valida, kas sõtta minna, teisi tapma, või iseend tappa või tappa lasta. Ja need mõlemad on Jumala tahe, aga inimene ei saa teha kaht korraga! Kui üks ei ole Jumala tahe, siis pole meil kindlust teisegi jaoks. Võib rääkida kaitsesõjast, aga kui inimene peaks end kaitsma tapmisega, siis ta ei teekski üldse muud, sest kahjuks homo homini lupus est. — Ma ei tea sellest seisukorrast teed välja, mis saabub sellasest päris praktilisest küsimusest, igatahes on selge, et inimelu on õudne.
Kui see on Jumala tahtmine, et on mõrtsukaid, siis poleks inimestel mingit õigust karistada. Aga, et mõrtsukat karistatakse, see on Jumala tahtmine samuti. Ja kui inimesetapp pole Jumala tahe, siis on küsitav kas selle eest karistaminegi on Jumala tahe.
Neist näib järgnevat, et eetika on võimatu praegusel poolkasuistlikul kujul. Aga kõige raskemaks teeb probleemi see, et ka sellane eetika on Jumala tahtmine. See on vast dialeksise tipp. On purunenud kõik, saand nii mõttetuks, et ühelgi toimingul ei paista enam otstarvet. Ja Jumal kes kõik teeb ja kõik on, on sama, mis ei midagi.
Inimesel on kolm teed: elohism, theism ja deism. Theism on eo ipso kuidagi dualistlik. Ja elohistlikul seisundil võib inimesele ainsaks rõõmuks olla õnnistuspredestinatsiooni teadvus. Kuid see puruneb viiv-viivult inimese enda pärast, kuna ta pole kindel iseendast, vaid kaldub ikka dualismi. Ja veel on üks tee: öelda, et Jumal, kes on nonsenss, ei eksisteeri üldse, aga seegi on vaid titaanlik trots või on ta rumalus. Sest see, et inimene eitab aja olemasolu, ei tee aega olematuks, kuidas siis Jumala?
Ja ma usun, et elohistlik jumalaelamus oli inimese ürgelamus, selles oli õudust, võibolla jälkustki, aga selles oli terve eksistents, terve maailm ja inimene oli mikrokosmos. Seda elamust ratsionaliseeriti, etiseeriti ja polüteiseeriti. Ja on perioode olnud, kus inimkonnal on vaid tegu olnud selle elamuste modifikatsioonidega. Aga me oleme muld ja mullaks me saame jälle. Aastatuhandeid on inimkond heidelnud üksikuis kultuures Elohimiga, püüdnud mõista teda, maailma ja iseennast, aga kui ta väsib ja saab vanaks, siis ta tunneb, et kõik see ei ole selgitand mitte midagi, et kõik on sama pime nagu alguses. Ja siis vaikib viimaks küsimusteahel: kes ma olen, milleks ma olen? Sest, milleks kaebata, meie ei tea ju ometi mitte midagi! (Mis ma nutan, oh Jumal, etc —)
Ja elu ei ole niiviisi muud kui endatapmine, jäle valu ja enda elavalt lõhkikiskumine. Istume gooti doomi ukse ees ja doomis on Jumal ja meie ei tea mitte, millal ja kuidas avaneb uks. Võime end puruks taguda selle vastu, võime istuda resigneerunult trepil ja oodata. Ainuke, mis võimalik, peame olema valmis ja ootama, sest millal uks avaneb, seda me ju ei tea. Ja niikauaks meil on ainult kaks olemismoodust: meie ei ole rahul sellega, mis on — h ä d a; ja — meie tahame midagi muud — i g a t s u s. (Mis ütleks selle kohta psühhoanalüütik? — Tõrje! Võibolla!) Mina ei tea muud; ühest saab teine ja teisest saab esimene ja meie ei olegi sellega rahul, kui see igatsus meile täitub, sest see sünnib labasemalt, kui oleme oodanud. Ja väsinud oleme viimaks kõige selle juures ja ükskord