Pessimismi põhjendus. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
näeb häda põhjusena võitlust eros’e ja surma- ja hävitamistungi vahel (l. c. 97). Nii et häda, mis inimene toob, võib kaduda alles inimesega. Aga ka teine tee näib võimalik, et inimene kaotab endas hädatunde, kuid ega seegi pole täielikult võimalik.
Freud näeb selles raamatus suurema hädapõhjustajana agressioonitungi (l. c. 76 ss.), mille enda vastu juhtimine toob Freudi arvates kaasa südametunnistuse, süütunde ja ülimina (l. c. 108 ss.) — kõik väga mittemeeldivad asjad. Ja ühe inimese agressioonitung saab teisele koormavaks ja raskendab tal selle saavutamise, mis iga inimene tahab saada elades: kõige kõrgemat ja kõige kestvamat õnne (l. c. 23). Freud ei küsi mitte, mis telos on elul, milleks ta on, vaid ainult seda, mis elus tehakse — ta usub selle küsimuse olevat küllaldase ja teine jäägu kuhu tahes. Freudil võib olla inimese seisundilt ju õigus, aga kui me võtame looduse kui terviku ja seda juhtiva intentsiooni, siis ei või see olla kuidagi õnn — sest siis oleksid kõik õnnelikud. Kuid terves looduses maksvat või maksab energia jäävuse seadus, kuigi selle seaduse jäädavuse üle võib kahelda. See on elule ülekantud: elu kvantum peab olema jäädav, mingi hinna eest ei tohi midagi elavat hukkuda ilma jätmata uut elavat. Inimlikus keeles öeldud: elu otstarve on elu, soo edasiandmine.
Ma tean, et sellest kõnelemine praeguseil päevil toob ebamoraalse inimese kuulsuse, aga seksuaalsel alal kompetentne olemine toob inimesele vürstlikke sissetulekuid ja seda peavad ainult “vanad rumalad” ebamoraalseks. Teha võib, aga Jumala pärast — mitte kõnelda!
Muidugi ei ole see veel elu mõte, nagu seda võetakse filosoofilisis arutlusis, sest sääl ei piirduta sellega, mis on nähtav ja kättesaadav, kuid vastuse küsimusele võib siin anda ainult religioon.
Elu edasiandmise kui akti on teind loodus kõige õnnelikumaks silmapilguks inimese elus, aga võttes talt selle juures vähemal või suuremal määral teadvuse. Nii on lõbu ainult võrk, millega püütakse, millega püütakse saada soovitud otstarve. Ja võib olla, siit on võimalik üldistada, et kõik, mis inimesele teeb lõbu, on n.-ö. sissevedamiseks. Augustinus tahtis seda akti näha aga umbes samasena kui käeliigutust, mis iial ei ole seot mingi lõbuga. Kuid ma usun, kui see oleks võimalik, siis ei oleks peagi enam ühtki inimest maapääl, see on muidugi arvamine, sest olematu kohta ei saa keegi midagi väita. — Inimene kaotab oma teadvuse ja saab selle asemel lõbu ja ka siin on maitseasi, kumba inimene eelistab. Kui aga peab loobuma teadvusest, siis näitab see, et teadvus on midagi, mis ei ole oluline inimese elus, kui ta saab täielikult elajaks.
Loodus on ühendand kõigi eelvalmistusena ka armastuse. Tavalikult leitakse, et elu ei oleks midagi väärt ilma armastuseta ja samuti, et inimene, kes pole armastand oma elu kestel, on kindlasti anormaalne. Kuid öelda, misasi on armastus — kas seda keegi oskab, see sõna on nii ära kulund, et ta võib olla sümboolseks märgiks ka igale lollusele ja sellepärast on mul sama kerge väita: elu on vääritu sellepärast, et tas on armastus. Ka siin pole ju öeldud, mis on armastus — nn. printsiibid on ikka defineerimatud.
Ma ei eita, et see, mis armastuse all tavalikult mõeldakse, võib alguses olla südamlik, võib olla kena ja ilus inimeste endi ja teiste arvates. Aga ainult niikaua, kui sellest midagi ei räägita, sest kõnelemisega objektiveeritakse midagi, samuti ka mingi tegevusega. Ja nagu Strindberg ütleb, ei tohi puudutada liblika tiibu, siis ta lendab kas minema või sureb pikkamisi. Sellepärast on see kõik vaid niikaua ilus, kui inimene kõigub veel teadmise ja mitteteadmise vahel, tunneb oma rippuvust teisest, kes ta elu täidab. Siis see on sümbol mingist suuremast. — Aga niisugune asi kestab tavalikult väga vähe aega, sest sõnadest ja tegudest ei pääse inimene. Ja siis tuleb kaasa süütunne, tuleb kaasa häbi. Ja miks? Psühhoanalüütika annaks sellele vastuse, mis ei ole vastus ja ma usun, et Richert on õieti öelnud (Schopenhauer 82): “Miks nii salaja, ettevaatlikult ja vargsi? Sest armastajad on äraandjad, kes salaja püüavad teha igaveseks häda, mis muidu lõpeks peatselt. Inimsugu edasi kanda tähendab edasi kanda viletsust ja surma. See on häbi sügavam põhjus. Lõbu on patt, ta tulemus surm.” Ma usun, meile kellelegi pole olnud tundmatu, et on naeruväärne, piinlik ja häbi näha paare, kelledel ka on olla piinlik maailmas. Ja nende piinlikkuse põhjuseks on langemine endiselt dialektiliselt säravast julgest sfäärist sinna, kust enam ei vii edasi rohkem teid kui üks. Ja meil on piinlik, sest oleme näind midagi mõttetumat ja rumalamat. Naeratame enam või vähem pilklikult ja arvame siis, et ongi kõik korras.
Aga miks tuleb langus sellest, mida taevalikult hiljem igatsetakse tagasi? See on päris lihtne öelda — loodus ei saavuta selle staadiumiga veel mitte seda, mis ta tahab ja tarvitab seda ainult inimeste lähendamiseks. Ta tarvitab kõike, mis ainult võimalik kokku kraapida, et inimesele meele tuletada, et ta on seksuaalne olend, et ta kohus on anda edasi elu. Selle assotsiatsioonide määratuse on ju leidnud psühhoanalüütika. Ja Mika Waltari ütleb: “Elu ei tohi hävida mingil kombel, seda peab säilitama, maksku, mis maksab ning Jumal halastagu meile hinna pärast, mis me oleme selle eest maksnud. Iga hetk uinub see meie alateadvuses, et tungida esile mingi tillukese idee assotsiatsiooni tõttu ning teha meid elajateks.” Inimene ei tahagi sellele mõelda, aga ta leiab, et ta ometigi mõtleb sellele kõige kiuste, mis ta ette võtab. Seisab raskemana kui painaja ja nõuab, et inimesel jääksid lapsed — oleksid järeltulijad. Nii seisab siis homo sapiens(omoh), loom keset loomi, sest sea elu otstarve on sama kui inimesel ja eeslil niisamuti: sünd, sigitus, suremine. Inimesed ei taha, et neile kõneldakse, et nad on elajad, aga elajad olla nad tahavad. See on pühaduse teotaja ja viisaka seltskonna haavaja, kes julgeb inimest nimetada ja pidada kahejalgseks tõpraks. Sellele öeldakse tavalikult, nii nagu väikesed lapsed teevad, eks sa ise ole tõbras, mina küll ei ole, sest, kes teise kohta arvab, ise on. See ütleja ei vaidlegi selle vastu, et ta on tõbras, ainult ta ei taha midagi isiklikku, vaid igale isikule maksvat öelda. See on raske tunda, et sea ja inimese vahel on oluliselt vähem vahe kui sea ja konna vahel. See on piin, millest suuremat ma ei tea.
Aga mitte üksi see, et inimene tunneb, et tema seksuaalsus teda lähendab ja teeb elajaks, vaid veel raskem on see, et kõik, mis inimesed üldse on teind, on tingitud sellest ebajumalast, mida nimetada ei tohi, kas positiivselt või negatiivselt. Kultuur kõigi oma nähetega on meeste töö ju tegelikult, naised on ikka olnud teatud viisi vaenulikud kultuurile (Freud l. c. 69). Kuid see on siiski tingitud sellest, et naised üldse on olemas, kui neid poleks olnud, siis poleks olnud ka kultuuri. Alguses naine valis endale mehe, kes oli tugev, aga tugevuse ületas peagi tarkus kõigis oma avaldumisvormes (osavus, kavalus jt.). Ja kui naine nägi, et tark mees maksab enam kui tugev, siis ta valis targa. Ja siis algas selle tarkuse süvendamine ja sellest kasvas kultuur. Oskus seksuaalsel alal kanti üle muudele aladele. — Kui naised maailmas lepiksid kokku ja loobuksid igasuguseist kultuuride saavutusist, siis oleks kadund ta otstarv ja teda ei oleks enam. Sest võim on maailmas naiste käes, mehed on ainult nende orjad, kui naised oskavad ja tahavad olla naised. Ja seda häda ei paranda miski asi, sellest ei näe üle miski optimism, et inimene orjab oma tunge ja neist päämiselt seksuaalsust.
Terve kultuur on püüdnud seda tungi tahaplaanile suruda, sest kunagi on olnud see viiv, kus sellane rippuvus tundus inimesele häbistav, mehele muidugi. On püütud seda peenendada, õilistada ja inimsustada — aga see on olnud ja jääb asjatuks vaevaks, kasutuks tööks, sest rippuvus jääb alles, ta ainult ei tohi inimesel olla nii suurena teadvuses, ta varjatakse ja peidetakse, aga ta valitseb nagu varemaltki.
Ja ikka maksab see, et ori ostab oma isanda lahkuse. Mees ootab naiselt ta alistuvuse, ükskõik mis kujul. Ibseni “Armastuse komöödias” saab indiaanlaste misjonärist usuõpetaja kusagil puupääde koolis. Mees võib seista baasil juba, kust ta saaks elavana igavikku ja siis tuleb naine ja sunnib ta põlvile, nagu Spengler ütleb (II 405). Sinna ei ole midagi teha, sest selles ei ole süüdi ei naine ega mees, vaid nende mõlemi olemus. Häda on siin teravam, kui sõnadega öelda saab. Et mehele kunagi ei tuleks teadvusse, et tema on õieti ori, mitte naine, kelle üle ta end arvab valitsevat, siis on tehtud naine passiivsemaks, nagu kaliif, kelle ülesanne seisis troonil istumises.
Naised tavalikult leiavad, et mehel pole monogaamilist joont. See on päris õige, sest härg ei ole ka monogaamiline. Suurem osa mehi, kes on selle ära neetud tungi valitsuse all, on vähem või enam sarnased Joonasele Arthur Roose “Võhrupesas”.