Pessimismi põhjendus. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
seisab elu edasiandmise tähe all, kas on sellel elul, mis niihästi lastele kui vanematele toob palju unetuid öid, tuhkhalle päevi ja väsinuid mõtteid, valu niipalju kui inimene oskab kujutella, puudusi siin ja sääl, haigusi igaveseks arstimatuid, kas on sellel elul mõtet, kas see peab kestma igavesti? Kristus ütles “ei” ja mina ütlen ka “ei”!
Igatahes on üks kindel: kui lapsed taipaksid, milliseks koormaks nad on vanemaile, siis ei elaks neist keegi kümne aastani, kui vanemad teaksid, millise patu nad teevad sünnitades lapsi, siis nad oleksid alati veel suuremais piinus, kui seda on küsides oma laste tulevikku!
Ja lapsekasvatus? Tavaliselt kõrvaldatakse kuri kurjaga — ja see peab olema kristlik. Ja kuidas võib üks patune inimene mõelda, et tema võib kasvatada hää ja korraliku lapse? Mis õigusega karistab ta, sest tema pole sugugi parem. Kasvatusmeetodid on tegelikult samasugused kui tsirkuskunstnikkude loomade treneerimismeetodid. Ja milleks kasvatatakse? Samasugusteks närudeks, kui ollakse ise, sest muu on ju võimatu. Mopsikoer ei saa oma pojast mingi meetodiga lõvi, aga kui väike mops satuks lõvide keskele, siis tast kuidagi saaks lõvi sarnane. Aga inimese juures on see võimatu ja sellepärast ei ole pedagoogikal mingit suuremat väärtust, ta tagab ainult selle, et kasvatust saab kasvataja. Siin on iga pedagoogika surmapunkt ja elupunkt.
Ja viimaks saadetakse inimene ellu, nüüd ta saab oma mängimise eest palka. Ja kui ta silmad lahti on, mitte kinni kleebitud igasuguste halbade õpetustega, siis ta näeb elus asju, mis teda kuidagi ei rõõmusta. Ta näeb ainult ülekohut, ainult inimeste piinamisi, ainult jante siin ja sääl. Neid hädasid: sotsiaalseid, vaimlisi, kõlblisi on nii palju. Ja ta leiab, et kõigi põhjuseks on ikka see nimetamatu ebajumal — seksuaalsus. Ja nüüd ta tunneb inimelu kurba konflikti täielikult — viivul, kus ta alles seisab seksuaalsuse ja selle vastandi kaalumomendil, hiljem läheb ka tema kõige ilma teed, saab elajaks nagu teised.
Ja siis ta näeb: mitte ainult, et ühe surm on teise leib, vaid seda, et siin maailmas, inimeste keskel, iga asi hävitab iseenda. Iga asi, iga nähe vajab olemiseks oma vastandit. Surma ei oleks, kui sünde ei oleks ja ümberpöördult, — kohtuid ei oleks ega juriste, kui inimesed oleksid õiglased, arste ei oleks ja apteeke ei oleks, kui poleks haigeid jne. jne. Ja ometi tahavad kohtud olukorda, kus kõik oleksid õiged, tahavad iseend teha olematuks ja samuti arstid, kelle ideaal ometigi on, et kõik inimesed oleksid terved. Ja mis peab inimene ütlema selle narrimängu kohta? Naerda on valus ja muud ei ole lõpuks teha. Ja ta näeb ka, et tavalik religioossus, kõik moraali nõuded, milledes tänapäev laius hulkades leitakse religiooni oluline osa, ka on samale saatusele määratud. Ja kui ta ei leia moraali asemel religioonist midagi muud, siis tast saab ateist. Kui ta suudab jääda inimeseks, siis ta süütunne kasvab määratuseni, kui ta seda ei suuda, siis ta kaob igavesse tühjusse. Ja tas endas on meeleheit. Ta on elajas nagu kõik muudki, aga ta ei taha olla elajas, vaid inimene, see ideaal, mis vist igaveseks jääb teostamata. Vahel ta usub, et kui ta tahab, siis ta saab välja sellest olukorrast, aga siis tuleb puruksrebiv meeleheide, sest see on võimatu ju, et seast saaks midagi muud, see on naeruväärne, kui siga iriseb ja ei taha olla siga, tema soov on täitumatu ja on nonsenss. Niisugusis piinus kaob ta elu teatud aja, kuid loodus hoolitseb veel siingi sageli selle eest, et ta ei kaotaks ühtki inimest oma võrgust. Ta annab talle religiooni, mille katte all on võimalik teha kõike sama, mis tehakse maailmas, annab talle religiooni, mis ta seob selle eluga. Ja siis jääb vähe neid inimesi, kes ka selle kui endapette lükkavad tagasi ja tahavad religiooni, mis neid lunastaks ja vabaks teeks sellest kurjusest, mis valitseb selles maailmas. Meie päevil aga tapetakse askeedid või võetakse neilt teisiti eluvõimalused, mida nad ei tahagi hinnata, sest sellane virisemine rikub noorsugu ja viib ära inimese huvid sellest viletsuse maailmast — uki-yoye’st.[7] Kõigest sellest aga pikemalt terve referaadi lõpul.
Ja sellane vaatleja leiab veel enam, ta leiab, et nähted, mis ette tulevad ainult inimese juures, on kõige ebainimlikumad või iseend hävitavamad kõige suuremas ulatuses. Mis teha? Ainult pääd raputada jääb selle jandi kohta. Aga ka nende puhtinimlikkude nähete aluseks ta leiab ikka sama — seksuaalsuse. — Inimliku elu üks omapärane asi on eraomandus, koeral ja kassil on ta kuidagi olemas, aga selle primitiivse ööbimiskoha asemel on inimesel palju, palju muud. Ma ei usu isiklikult, et eraomandusest kunagi võimalik oleks saada lahti, sest, mis inimene sööb, on ikkagi ainult tema varandus, teatud mõttes naisele mees ja mehele naine, kas või kümneks minutiks. Ja sellepärast on võimatu eraomandust hävitada. Kuid see eraomandus sunnib üksteist tapma ja see on mõttetu juba sellepärast, et inimese tappasuutmisele on siin pandud ometigi viimaks piir. France kirjeldab oma “Pingviinide saares” kuidas üks suur pingviin tapab väikese, et saada ta maa. Ja kui pingviinide apostel selle üle pahandab, siis ütleb talle kurat munkvend Bullochi näol: “Mis teie nimetate tapmiseks ja varguseks, on tõepoolest sõda ja allaheitmine, keiserriikide pühitsetud alusmüürid, iga inimliku vooruse ja suuruse allikad.” Ja püha Augustinus ütleb samuti, et riigid on saanud aluse röövlitekarjadest, kes endile seadused tegid, et nad oleksid karistamatud. Olgu selle alusega lugu kuidas tahes, aga kindel on, et seadused on selleks, et neid olude kohaselt seletada — kaitsja kaebealuse kasuks ja süüdistaja kahjuks. — Sellane vähemalt on võhiku mulje alati olnud.
Nii siis ei ole riik midagi, mille üle inimene olla võiks uhke, see on sama elajalik nähe kui teised, sest sipelgate riik on palju paremini organiseeritud kui inimestel. Riigi üks tähtsam ülesanne on sõda — inimlikkude vooruste allikas! Sõja põhjuseid algsetena leida on raske, sest pääle sipelgate ei sõdi loomad omavahel, niipalju kui ma tean. Aga ma usun, et siingi pole võimalik muu alus, kui sõda naiste pärast. Elajail oli vaja seda teha korra aastas, inimesel oli aga sagedamini soov saada teise mehe naist või naisi. Lugedes Iiri saagasid, mis ju kujutlevad ärkava Lääneeuroopa kõige primitiivsemat aega, ei leidu seal peaaegu muud kui — üks kuningas kuuleb, et teisel on ilus naine, ta läheb ja tapab selle, võtab kaasa naise ja selle toitmiseks karja — ja ta on teinud ajaloolise tähtsusega teo! Et mu seletus on õige, paistab juba sellest, et naised kunagi pole sõdind, sest amatsoonid on muinasjutt. Praegu ei seisa muidugi sellase talitusviisi põhjendused nii esiplaanil, sest naisega koos on tulnud kõik muu, mille pärast sõditakse, majandus, turg etc — aga kõige selle taga seisab naine ja lapsed (cfr. France “Pingviinide saar” kabinetikriis ja sõda.).
Ja naised näevad vaeva lastega ja nõuavad neilt tänulikkust selle eest, et nad on saanud siia ikka enam vereauruks sarnanevasse maailma. Kas peab selle eest tõesti olema tänulik? Ka see ilmasõja sõdur, kelle koerad poolelades ära sõid, oleks pidand oma vanemaid tänama selle elu eest? Kuid naised kasvatavad lapsi enneaegsele surmale, sest Euroopas pole praegu ühelegi sündinule mehele garantiat, et ta sureb vanadusenõrkusse. See on loomulik, et naised ei astu sõjale vastu, sest sõda on ju nende pärast. Kui kaks isapõtra kisuvad, siis vaatab emapõder päält. Naised on ikka militarismi tugi, nad suudavad leppida ka selle terve maailma ajaloos kuulmatu nähtega, — üldise väekohustusega. Naised on sellega ka kristluse kõige suuremad vaenlased, aga teiselt poolt usu ja kiriku kõige suurem tugi. Vastandid ühes inimeses ei ole sugugi nii imelikud, kui paistab — varakristlikke veretunnistajaid ülistatakse, praegusile antakse põlgav nimi ja kõik on korras.
Vana Moltke, kes muuseas oli väga korralik kristlane, on korra väitnud, et sõjas avalduvat inimese õilsamad voorused. Kahju on, et ta neid ei nimeta, aga arvata võib, et need on umbes järgmised: inimesetapmine, mille seadused on tunnistand lubamatuks, röövimised: seadus suhtub samuti, kultuurvarade hävitamised: seadus suhtub samuti, vägistamised: seadus suhtub samuti, inimese hinge lõhkumine, ainult selle kohta ei ütle seadus midagi, sest inimese hing ei ole seaduse asi. Võib olla, siinkohal on paras koht teha üks ettepanek tulevase sõja kohta: tarvitatagu kõik langenud järeljäänute toiduks. Inimeseliha olevat väga kasulik tervisele. Ja pääle selle hoitakse sellega kokku summe sõdurite toitmiseks. — Mõni ehk ütleks, et see ei ole humaanne, aga kumb on humaansem: seatapmine või sealihasöömine — viimane on kergem. Niisama ka siin. Ja kristlikust seisukohast ei ole ka selle vastu midagi öelda, sest “kristlus” hoolitseb hinge ja mitte keha eest, ta on õnneks mõiste, mis praegusel ajal end igapidi annab venitada (cfr. U. Sinclair Love’s Pilgrimage). Ma tean, et patsifismil ei ole paraegusel