Pia tiirutas sobivat parkimiskohta otsides juba kolmandat ringi asjatult mööda Königsteini vanalinna kitsaid munakivisillutisega tänavaid, needes sealjuures oma maastikuauto mõõtmeid. Otse tema ees vabastas üks väikebuss parkimiskoha ning Pia manööverdas osavalt tagurpidi tühjale kohale. Heitnud viimase kontrollpilgu tahavaatepeeglisse, haaras ta koti ja ronis välja. Ta polnud kunagi käinud klassikokkutulekul ja oli kunagiste klassiõdede nägemise eel tõeliselt põnevil. Pia möödus jäätisekohvikust ning ta pilk langes võrkaiale, mille taga haigutas vundamendiauk. Siin oli asunud maja, kust ta kaks aastat tagasi oli leidnud Robert Watkowiaki laiba. Fakt, et majast leiti surnu, ei teinud kinnisvaramüüki maaklerile ilmselt lihtsamaks.

      Pia kõndis üle jalakäijate tsooni ja pööras raamatupoe juures paremale Kurparki suunas, Villa Borgnise juurde. Ta kuulis juba eemalt naeru ja häältekõma, mis kajas üle lillepeenardest ümbritsetud purskkaevude pladina. Ta keeras ümber nurga ja muigas. Ikka samasugune kanakari nagu vanasti!

      „Piiiiiaa!” karjus üks punapea kiledalt ja tuli, käed õieli, tema suunas. „Kui tore sind näha!”

      Südamlik kallistus, suudlus vasakule ja paremale.

      Sylvia säras üle näo ja lükkas teda enda ees, järgmisel hetkel oli ta ümbritsetud vanadest tuttavatest nägudest ning ta pidi hämmastusega nentima, et toonased klassiõed olid väga vähe muutunud. Keegi surus talle pihku klaasi Aperol Spritzi. Suudlused, naeratused, hoogsad embused, ehe taaskohtumisrõõm. Sylvia pidas meeleoluka kõne, mida katkestati korduvalt naeru ja vilega, ja soovis siis kõigile head lõbutsemist. Yvonne ja Kristina kinkisid Sylviale 1986. aastal lõpetanute nimel tänutäheks suure lillekimbu koos spaapiletiga, mis ajas Piat muigama. Tüüpiline Taunuse stiilis uhkeldamine! Aga need kingid tulid südamest ja Sylvia oli pisarateni liigutatud. Pia maitses jooki oma klaasis ja krimpsutas nägu. See magus jook polnud just tema lemmik, aga see oli hirmus moes ja vanale heale Proseccole juba kahjuks koha kätte näidanud.

      „Pia?”

      Pia pööras ringi. Tema ees seisis tumedapäine naine, kelle täiskasvanu näojoontes tundis ta kohe ära kunagise viieteistaastase.

      „Emma!” hüüdis ta uskmatult. „Ma ei teadnudki, et sina ka täna siin oled. Kui tore sind näha!”

      „Milline rõõm! Ma otsustasin alles viimasel hetkel.”

      Nad vaatasid üksteisele otsa, naersid ja embasid teineteist.

      „Ohoo!” Pia pilk langes alles nüüd noorpõlvesõbranna ümarale kõhule. „Sa oled rase?”

      „Jah, kujuta ette. Neljakümne kolme aastaselt.”

      „See pole tänapäeval enam mingi vanus,” kostis Pia.

      „Mul on tütar Louisa, ta on viieaastane. Ja tegelikult ma rohkem ei plaaninud. Aga näe, inimene mõtleb, jumal juhib.” Emma võttis Pial käe alt kinni. „Ja sina? On sul lapsi?”

      Pia tajus tuttavat torget, mida see küsimus temas alati esile kutsus.

      „Ei,” vastas ta kergelt, „mina olen suutnud ainult hobuseid ja koeri saada.”

      „Need saab vähemalt ööseks kuskile kinni panna.”

      Nad muigasid mõlemad.

      „Ma enam ei lootnudki, et me veel kunagi kokku saame,” vahetas Pia teemat. „Paar aastat tagasi kohtasin juhuslikult uuesti ka Miriami. Mingil hetkel tulevad ju kõik ilusasse Taunusesse tagasi.”

      „Jaa, isegi mina.” Emma lasi ta käe lahti. „Vabandust, kui ma korraks istun. See kuumus on tappev.”

      Ta vajus ohates ühele toolile. Pia võttis tema kõrval istet.

      „Miriam, sina ja mina,” ütles Emma, „me olime saatanlik kolmik. Oma vanemate suureks õuduseks. Kuidas Miriamil läheb?”

      „Hästi.” Pia võttis veel lonksu oranživärvilist vedelikku. Väljas oli ikka veel väga soe ning ta suu lobisemisest kuiv. „Ta abiellus mullu mu eksmehega.”

      „Mismoodi?” Emma ajas silmad pärani. „Ja sina ... tähendab … see pidi sulle ju üsna kohutav olema?”

      „Oh ei-ei. Kõik on korras. Henning ja mina saame läbi paremini kui kunagi varem. Me teeme aeg-ajalt koostööd. Pealegi ei ole ka mina üksi.”

      Pia toetus tooli seljatoele ja libistas pilgu üle terrassi. Tal oli pisut sedamoodi tunne nagu vanasti klassiekskursioonidel. Need, kes olid varem omavahel sõbrustanud, olid ka nüüd üksteist üles leidnud. Kõrgete seedrite taga paistis laternate valguses lossivaremete torn, taustaks tumesinine õhtutaevas, kus kumasid juba esimesed tähed. Oli rahulik ja muretu õhtu. Pial oli hea meel, et oli tulnud. Vabal ajal sattus ta liiga vähe inimeste hulka.

      „Räägi mulle midagi endast,” palus Pia vana klassiõde. „Millega sa tegeled?”

      „Ma õppisin õpetajaks, aga kui olin kaks aastat ühes Berliini põhikoolis töötanud, läksin tööle arenguabisse.”

      „Kas õpetajaks?” tahtis Pia teada.

      „Algul jah, aga siis tahtsin ma sõjapiirkondadesse minna. Midagi päriselt ära teha. Nii jõudsingi organisatsioonini Doctors Worldwide. Hakkasin logistikuks. Ja seal olin ma õiges kohas.”

      „Mida sa seal tegid?”

      „Korraldasin asju. Näiteks ravimite ja meditsiinitarvikute transporti. Mina vastutasin kommunikatsioonitehnika, kaastöötajate majutuse ja teeninduse eest. Tollipaberid, teekonna planeerimine, autopark, laagri korrashoid ja majandamine, projekti turvalisus ja kontakt kohaliku personaliga.”

      „Vau. Kõlab põnevalt.”

      „Jaa, põnev oli see ka. Tavaliselt ootasid meid ees katastroofilised tingimused, infrastruktuuri pole ollagi, ametnikud on korrumpeerunud, vaenulikud suguharud. Kuus aastat tagasi tutvusin Etioopias oma mehega. Ta on Doctors Worldwide’i juures arst.”

      „Ja kuidas sa siia tagasi sattusid?”

      Emma patsutas oma kõhtu.

      „Kui ma mullu talvel avastasin, et olen rase, siis nõudis mu mees Florian, et naaseksin koos Louisaga Saksamaale. Ma olen oma vanuse pärast ju riskirase. Elan mehe vanemate juures Falkensteinis. Vahest oled mu äia nime kuulnud: Josef Finkbeiner. Ta asutas aastaid tagasi Sonnenkinderi² ühingu.”

      „Muidugi olen kuulnud.” Pia noogutas. „See vallasemadele mõeldud asutus.”

      „Just. See on tõesti suurepärane väljamõeldis,” kinnitas Emma. „Kui beebi on ära sündinud, saan ma seal pisut rohkem kaasa lüüa. Hetkel aitan ainult korraldada oma äia kaheksakümnenda sünnipäeva pidu, see toimub juuli alguses.”

      „Ja su mees on endiselt kusagil katastroofipiirkonnas?”

      „Ei, ta tuli kolme nädala eest Haitilt ja peab nüüd Doctors Worldwide’i heaks kogu Saksamaal loenguid. Ma ei näe teda ikkagi kuigi sageli, aga vähemasti nädalavahetustel on ta kodus.”

      Neile ligines kandikuga kelner, Emma ja Pia võtsid kumbki klaasi mineraalvett.

      „Küll on ikka tore sind jälle näha!” Pia tõstis naeratades klaasi. „Miriam rõõmustab ka, kui kuuleb, et oled jälle maale tulnud.”

      „Me võiksime kolmekesi kokku saada ja vanadest aegadest lobiseda.”

      „Hea mõte. Näe, siin on mu visiitkaart.” Pia otsis kotist kaarti. Sealjuures märkas ta, et hääletule režiimile lülitatud telefon vibreeris ja helendas.

      „Vabandust,” ütles ta Emmale visiitkaarti