PROLOOG

      Ta oli alati järve armastanud. Juba ligi pool sajandit oli see koht olnud tema pelgupaik. Maailm, kust ei puudunud ka kurbus, kuid kus kurjus ei saanud kunagi kanda kinnitada. Vähemalt oli ta seda siiralt uskunud. Nüüd oli ta targem.

      Värin jooksis üle keha, kui ta paadisilla äärel istus, ta tõmbas jalad jääkülmast veest välja. Kortsuline nahk, kõverad varbad, veenilaiendite peenike sinakas ämblikuvõrk pahkluudel. Millal see niimoodi läks? Millal talle vana naise jalad tekkisid?

      Täpselt samuti nagu üleüldse vananemise puhul, ei saanud seda mingi kindla hetkega seostada. Pigem toimusid muutused hiilivalt nagu siis, kui sügisel lehed tasapisi langevad ja ühel hommikul ärgates on järve ümber kätte jõudnud talv.

      Jää oli rannale juba paksu kriidise randi joonistanud, kõrged haralised puud sauna ja silla vahel olid õhtuse taeva taustal raagus. Varesekoloonia, kes nüüdseks olid puhkeküla ainsad külalised, silmitsesid teda kõrgelt puulatvadest, mustad ärksad silmad peas nagu pipraterad.

      Pole midagi, mõtles ta. Ma ei lähe ujuma. Teil pole vaja muretseda.

      Ta tõmbas jalad enda alla ja mässis saunalina tihedamini ümber keha. Liigutus pani paadisilla kõikuma, seda postide küljes hoidvad roostes ketid krigisesid kähedalt. Saunasoojus pääses rätiku alt välja ja muutus külma talveõhuga kohtudes auruks.

      Ta silitas ettevaatlikult halle pragunenud laudu.

      Sild oleks tulnud juba vähemalt kuu aega tagasi ära puhastada ja üle tõrvata, hoolikalt talveks ette valmistada nagu varasematel aastatel. Aga nagu paljude muudegi asjadega puhkekülas, oli ta võitlusest juba ammu loobunud. Alistunud möödapääsmatule. Või siis lihtsalt huvi kaotanud.

      Pärast varasügisest infarkti, mis oli järjekorras juba teine ja arvatavasti eelviimane, nagu doktor Olsson tusaselt mainis, keelas arst tal talisupluse ära.

      „Sinu süda ei talu rohkem koormust, Hedda. Mitte mingisugust …” Tegelikult peaks ta operatsioonile minema, majas on kirjade hulgas mitu kutset, aga ta jälestas haiglaid sama palju nagu arstegi.

      Kõigest mõni nädal tagasi oli ta seepärast niihästi kutsetele kui ka doktori manitsustele käega löönud. Tema elu koosneb nagunii ainult teleka ees istumisest, kass süles, ja ennelõunaste, pärastlõunaste või õhtuste jookide najal teise, õnnelikumasse aega kandumisest. Ta püüab silme ette manada nägusid, hääli, naeru. Mälestusi möödunud suvedest ja talvedest. Mälestusi lastest. Tema lastest, nagu ta neid kutsus. Laura, Jack, Peter, Tomas. Ja muidugi Iben. Vaene, vaene Iben.

      Mõnikord talveõhtuti tundus talle, et kuuleb väljas nende hääli. Autouste paukumist, rõõmsat jutuvada, jalgade lumest puhtaks kopsimist trepil. Mõnikord kargas ta koguni diivanilt püsti, et neid tervitada ja rääkida, kui väga ta neist on puudust tundnud, kui väga ta neid on igatsenud.

      Aga kui ta välisukse lahti lükkas, kajas õu alati tühjusest. Kolmkümmend aastat tühjust. Igatsust, süüd. Miks seda veelgi pikemaks venitada? Ohverdada viimased vähesed naudingud selle nimel, et paar aastat kauem elada? Doktor kerigu põrgusse. Niimoodi ta endamisi arutles.

      Kuni hommikuni kõigest mõni nädal tagasi, kui õue peale saabus auto. Üks neid väheseid kordi, kui ta nõustus külalisi vastu võtma. Püsis vastumeelselt kainena, käis koguni duši all ja pani puhtad riided selga. Kinnitas endale, et see ei võta kaua aega.

      Aga kui autouks avati, käis tal peas nagu mingi klõps. See tekitas nii ereda valgusesähvatuse, et ta pidi silmad käega katma.

      Korraks arvas ta, et sai insuldi. Et ta kukub surnuna oma maja lävele maha enne, kui jõuab külalistega sõnagi vahetada. Ent kõigest mõne hetkega oli kõik jälle möödas ja maailm omandas taas kahvatu novembrivarjundi. Õhku täitsid tervitusfraasid, nimed, seejärel äriettepanek ja numbrid, täpselt nii, nagu oligi planeeritud.

      Ometi jäi teda terve jutuajamise vältel kummitama üks tunne. Nõrk sisemine hääl, mida ta polnud juba pikki aastaid kuulnud. Noorena oli ta lasknud sel sisemisel häälel end juhtida, aga pärast luutsinapäeva tulekahju, kui ta taipas, et tema vaist on teda petnud, lõpetas ta selle kuulamise. Lämmatas sisemise hääle alkoholi ja enesehaletsusega. Kuni praeguse hetkeni.

      Külaskäigule järgnenud päevade jooksul muutus nõrk hääl üha tugevamaks. Kinnitas talle üha veenvamalt, et võimatu on võimalikuks saanud. Et pärast kõiki neid aastaid on talle antud uus võimalus. Võimalus pöörduda tagasi minevikku. Võimalus parandada mõned oma eksimused, kaitsta neid, keda ta armastab.

      Tuleb ainult ettevaatlik olla – hoida end leekide eest.

      Ta vaatas oma vigast vasakut kätt. Käeseljale tekkinud armkudet, neljandast ja viiendast sõrmest alles jäänud könte. Teise käega võttis ta enda kõrvalt sillaäärelt õhtuse joint’i ja välgumihkli. Ta oli tööriistakuuri taga kasvuhoones kanepit kasvatanud alates seitsmekümne viienda aasta suvest, või oli see seitsmekümne kuuenda aasta suvi? Tegelikult peaks ka sellest loobuma, aga savu aitas tal mõtteid koguda. Mõelda, mida ta peaks edasi tegema.

      Esimeseks mõtteks oli helistada Laurale. Ometi ei teinud ta seda. Oli tal ehk hirm? Arvatavasti. Hirm, et teda tembeldatakse hulluks vanamutiks veel enne, kui ta jõuab oma ennekuulmatu avastusega lagedale tulla. Või võib-olla kartis ta veelgi hullemat: et Laura viskab lihtsalt toru hargile. See oleks samas täiesti mõistetav.

      Ta oli tookord Laurat alt vedanud, neid kõiki alt vedanud. Kõiki oma lapsi.

      Ta hoidis hinge kinni, enne kui magusal suitsul õhtutaeva poole lasi kerkida. Üle järve rändav kuu muutis veepinna voolavaks klaasiks. Järve taga, pikal põhjapoolsel rannal, kõrgus mäeseljandik nagu terav vari. Ainult üks tuluke veepiiril lõhkus täielikku pimedust. See tuluke tõmbas pilgu alati endale.

      Ta oleks loomulikult pidanud puhkeküla maha müüma. Nad pakkusid talle palju raha, rohkem, kui tal kunagi ülepea tarvis läheks.

      Arukas inimene oleks otsemaid lepingule alla kirjutanud. Jätnud maha varesekoloonia, maja ja laguneva paadisilla,