Talvetuli. Андерс де ла Мотт
Читать онлайн книгу.
põhjarannale. Üksikule laternale.
Kolmkümmend aastat, kas sellest on juba nii kaua aega möödas? Ta peab hirmust hoolimata Laurale helistama. Seletama talle, mis toimub. Hoiatama, et tal tuleb olla ettevaatlik. Aga kõigepealt peab ta ise täiesti kindel olema. Asendama vaistu konkreetsete tõenditega. Sest tõde teeb nii kohutavalt haiget. Pealegi võib see ohtlik olla. On ju üks noor inimene siiski juba surnud ja veel mitu eluks ajaks traumeeritud. Ja võib-olla on järjekord nüüd teiste kätte jõudnud? Igal juhul ei saa seda välistada.
Ta vaatas taas oma põletusarmidega kätt. Sirutas roosad sõrmeköndid välja.
Tuuleiil kahises läbi puulatvade ja varesed hakkasid rahutult liikuma. Nad lehvitasid tiibu ja häälitsesid kiledalt ning hoiatavalt. Võib-olla rebane, või mõni liiga lähedale tulnud öökull? Sel juhul rahunevad linnud varsti jälle maha, kui oht on eemaldunud.
Ent hoiatuskisa jätkus, muutus tugevamaks ja kasvas üle helide ning liikumiste kakofooniaks.
Ta teadis, mida see tähendab. Keegi läheneb puhkekülale. Keegi, keda varesed ei tunne.
Võõras.
Ta pööras pea metsaveere poole, kuid pimedus puude vahel neelas maja nõrga õuetule valguse.
Viivuks lootis ta, et eksib. Kuid hoiatav varesekisa jätkus, polnud mingit märki, et see vaibuma hakkaks.
Ta ei kuulnud mootorihäält ega kruusakrabinat tulija jalgade alt, niisiis tuli võõras läbi metsa. Tal ei käinud siin peaaegu kunagi ühtegi külalist, eriti veel selliseid, kes pimedas hiilivad.
See võis tähendada ainult ühte: ta on liiga hoogu sattunud. Kaevanud liiga sügavalt. Mingil kombel ennast reetnud.
Rinnus hakkas ragisema, terav põletav valu oli talle paraku tuttav.
Mis ta nüüd tegema peaks?
Telefon on majas ja isegi kui ta enne külalist sinna jõuaks, siis kellele ta helistaks? Mida ta ütleks?
Et minevik tuli tagasi. Kes teda usuks?
Kui ta praegu maja poole hakkaks jooksma, reedaks see kindla peale ka tema hirmu.
Tal oli hirm, seda ei saa eitada. Hirm enda, kuid kõige rohkem Laura pärast. Ragin rinnas läks tugevamaks, hingamine katkendlikumaks.
Põgenemine oli välistatud, niisiis ei jää muud üle kui oma kohal edasi istuda ja savu lõpuni suitsetada. Loota, et kõigest hoolimata headus siiski võidab. Eriti sellises kohas nagu siin.
Ta pööras end uuesti järve poole ja tõmbas sügava mahvi. Püüdis käe värisemist ohjeldada.
Silla kerge kõikumine pani kinnitusketid uuesti kähedalt kaeblema. Heli segunes vareste kisa ja tema ragisevate südamelöökidega. Ta sundis end mitte pead keerama. Istus selle asemel liikumatult, nägu mustendava vee poole.
Sammud peatusid tema selja taga. Sild kiikus veel kergelt ja jäi siis paigale. Peaaegu samal hetkel vaikisid ka varesed. Justkui tahaksid nad uudishimulikult pealt kuulata.
Ta vaatas igatseva tulukese poole teisel kaldal. Tõmbas viimase mahvi ja viskas koni vette. Hõõguv sigaretiots joonistas enne kustumist õhus kaare. Ohver järvehaldjale, mõtles ta. Ta tundis äkki kummalist rahu. Omamoodi kurbust, mis tema perutavat vana südant vaigistas.
„Ma tean, et sa oled siin,” ütles ta ringi pööramata. „Sa tahad teada, kui palju ma õigupoolest tean.”
Vastust ei tulnud.
Ta pööras aeglaselt pead.
Külaline seisis vaid mõne meetri kaugusel, kõrgus tema kohal nagu vari. Jopekapuuts oli pähe tõmmatud, nägu pimeduses.
„Ma sain kõigest aru,” ütles ta aeglaselt. „Gärdsnäseti krundi hinnapakkumine, ehitusprojekt ja kes selle taga on.”
Külaline seisis endiselt liikumatult ja vaikis.
Ta kaalus, kas peaks edasi rääkima. Aga nüüd oli juba liiga hilja kahetseda. Tõde peab päevavalgele tulema. Laura ja teiste laste pärast. Tema enda pärast.
Ta tõmbas kopsud õhku täis ja neelatas.
„Luutsinapäeva tulekahju …” ütles ta ja tajus samal hetkel, kuidas külaline pisut pead tõstis. „Selles ongi asi.”
Ta pööras pilgu uuesti järve poole, jäi ainiti vaatama üksikut igatsevat tuld kaugel teisel kaldal.
„Ma tean, mis tol ööl tegelikult juhtus,” ütles ta. „Ja miks see juhtus …”
1
Ta vihkab talve, on seda peaaegu väiksest peale vihanud. Kunagi ammu olid uisujääd ja kelgumäed, lõkked, kuum kakao termoses ja sõbrad, kellega seda jagada. Aga see oli ammu, enne talvetuld.
Nüüd oli lihtsalt külm.
„Ahah … Laura.”
Lauakaaslane kõõritab juba vähemalt kolmandat korda tema nimekaarti veiniklaasi kõrval.
Mehe nimi on Niklas, seni pole närviline mees tema vastu vähimatki huvi üles näidanud. Lisaks on naaber jõudnud midagi juba lipsu peale ajada, või mis veel hullem: õhtusöögiks valmistudes plekilise lipsu teadlikult ette sidunud.
„Kustkaudu sina Stephanied tunned?”
Küsimus oli peaaegu naeruväärselt etteaimatav.
„Saime paar aastat tagasi töö kaudu tuttavaks. Aga nüüd oleme sõbrad.”
Laura püüab kuidagimoodi viisakaks jääda. Ta ei ütle, et Steph on tema kõige parem sõber, ja kui kurb see võib-olla ka pole, tema ainus sõber. Kui ehk Andreas välja arvata.
Mees küsib veel midagi, aga valjuhäälne alfaisane nende vastas, kes alates oma suurejoonelisest saabumisest kolmveerand tundi tagasi tähelepanu keskpunktis on olnud, ütleb midagi naljakat ja ülejäänud külaliste naer summutab Niklase hääle.
Ta oleks pidanud kutsest keelduma, ütlema täiesti ausalt, et tal on peavalu ja lisaks ka kohutavalt palju tööd. Aga ta lubas Stephaniele, et tuleb. Lubas korralikult käituda ja närvilisele Niklasele võimaluse anda.
„Sa pead ohjad jälle enda kätte haarama, Laura. Find somebody new. Yihaa!”
Seda viimast Stephanie tegelikult ei öelnud, vaid Laura lisas selle oma mõttes juurde. Ta võtab tubli sõõmu veini ja leiab, et on ebaõiglane. Steph on kasvanud USA-s ja räägib seepärast mõlemat keelt läbisegi. Mõnikord tundub Laurale, et Stephanie teeb seda meelega, liialdab inglise keelega otsekui selleks, et massist eristuda, mida tema puhul aga üldse vaja ei oleks.
Ta vaatab laua otsa poole. Steph on nagu alati kena, tema kleidi dekoltee on täpselt õige sügavusega. Heledad juuksed on hoolikalt föönitatud, pea kergelt küljele kallutatud, see poos paneb kõik mehed tema läheduses otsekohe tahtma talle meele järele olla. Steph on temast kaks aastat vanem, aga ilulõikused on tehtud nii tagasihoidlikult ja profilt, et keegi ei pakuks talle päevagi üle neljakümne.
Laura ise näeb välja täpselt nagu neljakümne viie aastane naine. Tal on silmanurgas kanavarbad ja laubal murekorts, mis paistab punapäiste inimeste kriitvalgel nahal eriti selgelt silma. Juuksevärv ja nahatoon on isalt päritud, karm joon suu ümber seevastu aga täiesti omal käel hangitud.
Laural on seljas pikkade varrukatega pluus ja selle peal kašmiirkampsun, ehkki mõned meestest on soojas ruumis juba lipsusõlme lõdvaks lasknud, on ta sõrmed ja ninaots jääkülmad. Tänu talvetulele on need alati ja aasta ringi külmad. Või pigem talvetule tõttu. Mingit tänulikkust ta selle suhtes ju ei tunne.
Nad on Stephiga nii mõneski mõttes vastandid. Steph on avatud ja ekstravertne ning oma ettevõtte nullist ise üles ehitanud. Tema võttis üle isa firma. Istus kaetud laua äärde, nagu ema talle pidevalt meelde tuletab.
Stephanie