Salakaubitsejate rada

       Tütarlaps:

       Mine ära, oh mine ometi!

       Kao siit, sa kole kontmees!

       Olen veel noor, kao siit!

       Ja ära puutu mind!

       Surm:

       Anna mulle käsi, sa õrn ja kaunis kreatuur!

       Olen su sõber, sul pole midagi karta. Usalda mind! Ära pelga, tule heida end mu rüppe.

       MATTHIAS CLAUDIUS (1740-1815)

       „Tütarlaps ja surm”

       2017

      Antibes’i neeme lõunatipp. 13. mai.

      Manon Agostini parkis ametiauto Garoupe’i tee lõppu. Munitsipaalpolitseinik lõi vana Renault Kangoo ukse pauguga kinni, kirudes mõttes kõiki neid asjaolusid, mis ta siia olid toonud.

      Kella üheksa paiku õhtul oli neeme ühe luksuslikuma häärberi valvur helistanud Antibes’i politseijaoskonda ja teatanud raketipaugust või püssilasust – igal juhul mingist ebaharilikust mürast –, mis olevat kostnud kaljusel teerajal villat ümbritseva pargi lähedal. Jaoskond ei pööranud asjale suuremat tähelepanu ning edastas juhtumi munitsipaalpolitseile, kes ei leidnud paremat lahendust kui võtta ühendust just temaga, ehkki tal oli tööpäev juba läbi.

      Manon oli peokleidis, valmis uksest välja astuma, kui tuli kõne ülemuselt, kes palus tal mereäärset rada kontrollima minna. Ta oleks tahtnud mehe kuu peale saata, ent ei võinud vastuteenest keelduda. Samal hommikul oli ülemus lubanud tal Kangoo isiklikeks käikudeks enda kätte jätta. Manoni enda auto oli otsad andnud, aga tol laupäeva õhtul läks tal sõidukit tähtsale kohtumisele jõudmiseks hädasti tarvis.

      Manoni kool, Saint-Exupéry gümnaasium, tähistas oma viiekümnendat juubelit ning sel puhul olid kokkutulekule oodatud kõik tema endised klassikaaslased. Ta lootis salamisi, et näeb seal pärast pikki aastaid taas poissi, kes talle tollal meeldinud oli. Poissi, kes erines kõigist teistest, poissi, keda ta oli kunagi nii rumalalt tõrjunud, kuna vaatas siis vanemaid kutte, kes aga osutusid hiljem täielikeks mölakateks. Lootusel ei olnud vähimatki alust – Manon polnud isegi kindel, et poiss peole ilmub, ja vaevalt ta tema olemasolu üldse mäletaski –, aga tal oli vaja uskuda, et viimaks ometi juhtub tema elus midagi. Maniküür, juuksur, šoping – sättimiseks oli kulunud terve pärastlõuna. Ta oli löönud laiaks kolmsada eurot öösinisest pitsist ja siiditrikoo riidest sirgelõikelise kleidi peale, laenanud õelt pärlikee ja parimalt sõbrannalt kontskingad, seemisnahksed Stuart Weitzmanid, mis panid ta jalad tulitama.

      Kontsadel tippiv Manon süütas mobiili taskulambi ja hakkas minema mööda kitsast rada, mis kulges enam kui kahe kilomeetri ulatuses piki rannikuäärt kuni Eilenroci villani välja. Ta tundis seda paika hästi. Lapsepõlves oli ta koos isaga siinsetes pisikestes abajates kalal käinud. Tollal kutsuti seda kohalike seas tollikontrolli või salakaubitsejate rajaks. Hiljem ristisid reisiraamatud selle värvikalt Tire-Poile’i ehk Karvakitkuja teeks¹. Nüüd räägiti aga lihtsalt ja lamedalt rannikuäärsest teerajast.

      Viiekümne meetri pärast põrkas Manon vastu tõket ja sellel seisvat hoiatussilti: „Ohuala – sisenemine keelatud”. Nädala keskel oli möllanud kõva torm. Võimsad lained olid toonud kaasa varinguid, mis muutsid rannatee paiguti läbimatuks.

      Manon kõhkles viivu ja otsustas siis tõkkest üle ronida.

       1992

      Antibes’i neeme lõunatipp. 1. oktoober.

      Hinges rõõm, tantsiskles Vinca Rockwell kergel sammul mööda Joliette’i rannariba. Kell oli kümme õhtul. Koolist siia jõudmiseks oli tal õnnestunud nõusse rääkida sõbranna, kellega nad koos kirjanduse süvaklassis õppisid, et too ta oma motorolleriga Garoupe’i teel maha paneks.

      Salakaubitsejate rajal edasi sammudes tundis ta kõhus liblikaid. Kohe näeb ta Alexis’d. Kohe-kohe näeb ta oma armastatut!

      Tuul ähvardas majadelt katused viia, aga sellest hoolimata oli öö niivõrd ilus ja taevas nõnda selge, et nähtavus oli pea sama hea nagu keset päist päeva. Vinca oli seda paika alati armastanud, sest see oli metsik ega meenutanud tüüpilist klantspilti suvisest Prantsuse Rivierast. Lubjakivikaljude valge ja ookrikarva helk ning pisikesi abajaid uhuvad lõputud taevasinised toonid mõjusid päikesepaistes lummavalt. Kord oli Vinca Lérins’i saarte suunas vaadates isegi delfiine silmanud.

      Valju tuulega nagu tol õhtul muutus vaatepilt kardinaalselt. Järsud kivilahmakad mõjusid ühtäkki kurjakuulutavalt, oliivi- ja männipuud tundusid olevat valust väändunud, justkui prooviksid nad end maapinnast välja rebida. Aga Vinca ei hoolinud sellest. Kohe näeb ta Alexis’d. Kohe-kohe näeb ta oma armastatut!

       2017

       Kuradi kurat!

      Manoni konts oli sõna otseses mõttes pooleks murdunud. Täiesti lõpp! Nüüd peab ta enne pidu veel kodust läbi käima, homme saab ta aga sõbrannalt korralikult sõimata. Manon võttis kingad jalast, pistis kotti ning läks edasi paljajalu.

      Ta kõndis endiselt mööda kaljuharja kulgevat kitsast, ent betoonitud rada. Õhk oli puhas ja virgestav. Mistraal oli öö klaariks löönud ja taevalaotuse tähtedega kirjanud.

      Hingemattev vaade laius Antibes’i vanalinna kindlusmüüridest kuni Nice’i lahe ja sisemaa kaugete mägedeni välja. Mändide kaistvas varjus asusid mõned Côte d’Azuri kõige ilusamatest häärberitest. Kostis kaldal vahtu löövate lainete kohinat, oli tunda voogude jõudu ja väge.

      Varem oli paik olnud tunnistajaks traagilistele õnnetustele. Lained olid ühes viinud kalamehi, turiste ja mere äärde kudrutama tulnud armunuid. Kriitikatule alla sattunud ametivõimud olid sunnitud muutma tee turvalisemaks, ehitama korralikud trepid, märgistama raja ning ääristama selle piiretega, et matkajad kaljuservast eemal hoida. Aga piisas, kui tormituuled puhusid mõni tund, et rada taas äärmiselt ohtlikuks muutuks.

      Manon jõudis murdunud Aleppo männini,