Originaali tiitel:

      Marybeth Mayhew Whalen

      The Things We Wish Were True

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Käesolev teos on väljamõeldis. Nimed, tegelaskujud, organisatsioonid, paigad, sündmused ja õnnetusjuhtumid on autori kujutlusvõime vili või kirjeldatakse neid väljamõeldud kontekstis.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Evi Laido

      Korrektor Inna Viires

      Text copyright © 2016 Marybeth Mayhew Whalen

      This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11410

      ISBN (PDF) 978-9949-84-522-4

      ISBN (ePub) 978-9949-84-947-5

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kogu maailma Caileydele. Soovin, et leiaksite koha, kuhu kuuluda.

      MÄLESTAMISPÄEVA NÄDALAVAHETUS 2014

      Sycamore Glen

      Kogukonna bassein

      Matthews, Põhja-Carolina

      CAILEY

      Cutter ja mina olime kohal, kui Sycamore Glenis suvehooajaks bassein avati. Seetõttu nägin oma silmaga värava ette punutud võrku, mis takistas inimesi sisse jalutamast nagu varasematel aastatel. Meie uued naabrid tammusid jalalt jalale, ohkasid valjuhäälselt ja ootasid, millal vetelpäästjad välja mõtlevad, mida teha. Nad seisid paigal, rätikud, külmakastid, ujumisrõngad ja kotid käes, ning jõllitasid ämblikuvõrku, justkui olnuks neil üleloomulik võime see pilguga ära põletada.

      Me kõik silmitsesime suurt ümmargust kollast mustade triipudega ämblikku, kes selle võrgu keskel laiutas. Ta paistis meid ootavat, otsekui tahtnuks midagi öelda, enne kui meie suvi võis alata – nagu ämblik raamatust „Charlotte koob võrku“. Ainult et mitte keegi ei tahtnud ämbliku sõnumit kuulata. Nad mõtlesid vaid sellest, kuidas ämblikust vabaneda ja edasi lõbutseda.

      Mõni poiss haaras roika ja üritas elukat torkida. Hävitamisiha oli neil veres, nagu olime keemiatunnis õppinud. Nad vehkisid roigastega nagu mõõkadega ja leppisid lihtsalt vehklemisrõõmuga, kui emad keelasid neil ämblikku tappa.

      Cutter seisis minu juures ja ma adusin tema soovi teiste poiste juurde tormata, ehkki ta ei saanud. Tema keha oli pingul ja sisemine mina põles soovist teistega ühineda, ent käed ja jalad olid paigal. Ma ei öelnud sõnagi ja lihtsalt seisin. Ma ei pidanudki midagi tegema. Cutter teadis, kuidas asjalood on, ilma et oleksin pidanud talle ütlema. Ta tahtis olla teiste poiste moodi, kuid ei olnud.

      Samal ajal kogunesid tüdrukud hirmunult kobarasse, klammerdusid üksteise külge dramaatilisemalt kui tarvis ja kiljusid nii kõvasti, et üks vetelpäästjatest kattis kõrvad kinni ja lapsevanemad pööritasid silmi ning palusid tüdrukuid vaiksemalt olla. Mina loomulikult ei kiljunud. Ma ei sarnanenud nende tüdrukutega rohkem kui Cutter poistega. Ma lihtsalt piidlesin ämblikku ja tundsin kurbust, et tema raske töö viljad hävitatakse. Lootsin, et keegi teda ei vigasta ja et keegi takistaks poisse vaest ämblikku tapmast, kui emad neil enam silma peal ei hoia. Meie Cutteriga seisime kahekesi kõrval, rahvasummast veidi eemal.

      Üks vetelpäästjatest tõi kepi ja tõstis ämbliku ettevaatlikult võrgust välja murule, ilma et oleks sellele viga teinud. Pärast seda teesklesid paar poissi, et trambivad ämbliku peal. Teine vetelpäästja lõhkus võrgu, et kogunenud rahvasumm saaks basseinialasse siseneda. Võrk unustati kiiresti ja inimesed voolasid sisse, justkui polekski midagi juhtunud. Nad määrisid nahale päikesekreemi, avasid õllepudelid ega teinud oma lastest väljagi, vaid keskendusid üksteisega lobisemisele saamaks teada, mis möödunud üheksa kuu jooksul on toimunud. Bassein ühendas naabruskonda, kuid üksnes suviti.

      Pärastlõunal hakkas sadama ja kõik põgenesid paduvihma eest autodesse, nurisedes lühikeseks jäänud päeva üle ja hõigates üksteisele, et suvi on kehvasti alanud. Nad jooksid välja sama värava kaudu, kust olid sisenenud, ja olid ämbliku olemasolu täiesti unustanud. Mina mõtlesin veel hiljemgi tollele ämblikule ja nuputasin, mis võis olla tema sõnum meile ning kuidas see võinuks meid mõjutada, kui oleksime talle suuremat tähelepanu pööranud.

      ZELL

      Zell Boyette astus ettevaatlikult trepist alla, pigistas trepikäsipuud ja oli selle olemasolu eest tänulik. Varem oli ta astmetest alla tuisanud, jalad vaevalt maapinda puutumas, kui ta sööstis ühest kohast teise – raamatuklubi, kirik, kogukonna juhatuse koosolekud, lõunasöögid sõpradega. John oli temaga tõrelnud: „Sa võid ennast vigastada!“ Ja Zell oligi end vigastanud, kuid mitte sel moel.

      Kööki sisenedes andis ta endast parima, et normaalselt kõndida. John jõi laua taga kohvi ja vahtis arvutiekraani, näol segane ilme. Mees tõstis pilgu ja märkas tulijat. „Hommikust!“ ütles ta.

      Zell valas endale kohvi, istus mehe kõrvale laua äärde ja puudutas tema kätt. „Oled näljane?“ küsis ta. Sellelaadset jutuajamist olid nad pidanud juba kolmkümmend aastat.

      Mees kehitas õlgu. „Võin süüa, kui sa midagi teed.“ See oli tema tavapärane vastus.

      Zell vaarus sahvrisse. Ta tundis Johni jälgivat pilku ja teadis, mida mees mõtles, ilma et too oleks pidanud seda ütlemagi. John muretses tema põlve pärast ja käis peale, et ta läheks seda arstile näitama. Kui mees oli küsinud, mis põhjusel oli põlv esimesel korral valutama hakanud, oli Zell vastanud, et see on jooksmise tagajärg. Vastus oli piisavalt tõelähedane, et mitte olla vale.

      Zell asus valmistama kihilist magustoitu müslist, jogurtist ja mustikatest, ent keegi koputas uksele. Koputus oli vaikne ja ebalev ning ta oli harjunud seda vähemalt kord päevas kuulma. Ta avas tagumise ukse, mille lävelt vaatas vastu väike Alec naabermajast. Poiss silmitses teda väljakasvanud tuka alt, mis vajas lõikust. Zell kaalus poisi isale rääkimist, et võib tema juukseid kärpida. Kui tema enda pojad olid Aleci vanused, oli ta ka nende juukseid lõiganud.

      Lance muidugi keelduks, vehkides seejuures kätega nagu mustkunstnik, kes üritab mingisugust eset kaduma panna. Ta kinnitaks Zellile, et pole tarvis ja et ta kavatseb Aleci ja Lilah’ niikuinii varsti juuksurisse viia. Pärast seda kostitaks Lance teda äreva pilguga, mis paneks Zelli tema pärast muretsema. Seda meest ähvardas infarkt juba enne neljakümnendat eluaastat.

      „Tere, proua Boyette!“ ütles Alec. Ta üritas tukka asjatult silme eest kõrvale lükata. „Mu isa palus küsida, kas teil piima on.“ Poiss vangutas pead ja lõi pilgu maha, otsekui olnuks tal raske isa taktitust taluda. „Ta unustas jälle seda osta.“ Alles eelmisel päeval oli Alec seisnud lävel ja palunud täpselt sama asja. Zell oli viimase piimatilga poisile ulatanud ja poodi uue piima järele longanud. Osa temast tahtnuks öelda, et ta ei saa jääda nende peret piima ja muude toiduainetega varustama. Ent teine ja suurem osa temast teadis, et ta jätkab selle tegemist.

      „Muidugi on, Alec,“ vastas Zell ja naeratas poisile rahustavalt. Ta tõi külmkapist neljaliitrise paki ja ulatas Alecile. Poiss võttis selle ägisedes vastu ja hoidis piimapakki nagu väikest beebit, keda peab elu hinnaga kaitsma. Paki küljest nõrguv kondensatsioon tegi märjaks tema T-särgi, mille rinnaesisel juba olid šokolaadisiirupi plekid.

      „Naudi