Kõik, mida soovime. Marybeth Mayhew Whalen
Читать онлайн книгу.
ja ma lubasin ise tema lapsi kantseldada.“
„Ah soo, vaat kui... kena.“ Naine kiikas tüdrukute ja siis uuesti Zelli poole. „Lilah kutsus minu tüdrukud enda juurde külla ja ma lubasin neil minna, aga otsustasin igaks juhuks teie arvamust küsida. Nüüd näen, et see... ei olegi vist võimalik.“
„Mnjah, kahtlen, kas nende isa Lance tahab sinna lapsi. Ta töötab viimasel ajal kodus ja nende olukord pole just kiita.“
Naine puhkes küüniliselt naerma. „Jah, arusaadav,“ nentis ta ja lisas pigem iseendale: „Mis seal ikka.“ Paari tooli kaugusel istuv poisiklutt puhkes samal hetkel südamest naerma.
„Kuidas teie nimi oligi?“
„Oi, vabandust, olen nii ebaviisakas. Jencey Wells.“
Zell piidles naist vidukil silmadega, juurdles võõra perekonnanime ja täiskasvanud näo üle. Ta oli kunagi Jencey-nimelist tüdrukut tundnud. Too oli tema poja Tyga ühevanune. Noor Jencey oli olnud tõeline emamesilane ja hakkaja tüdruk, keda paistis ootavat suur tulevik. Kõik poisid olid temasse armunud, kaasa arvatud Zelli poeg, ehkki too seda ei tunnistanud. Ent siis oli juhtunud midagi ebameeldivat, misjärel vanemad olid neiu öö varjus minema viinud ja põhja pool mingisse kolledžisse peitnud. Zell oli kuulnud, et Jenceyst sai jänki, kes abiellus pururikka mehega ja käis harva kodukanti külastamas. Rahvas rääkis, et neiu ema, Zelli kauaaegne sõbratar Lois Cabot, peaaegu ei tundnudki oma lapselapsi. Jencey Caboti juhtumit arutati vanaemade ringis hoiatusena.
„Te ei ole ometi...“ alustas Zell.
Jencey kinkis talle laia teeseldud naeratuse ja vastas pisut liigagi valjusti: „Jah, see olen mina! Jencey Cabot.“
„Oi, kui tore, Jencey! Kas tulid siia külla?“ küsis Zell. „Su ema on kindlasti meelitatud!“
„Jah,“ kohmas Jencey. „Me tulime külla.“
„Mina olen Zell Boyette. Sa tundsid vist mu poegi, John juuniori ja Tyd?“ Ta pidi äärepealt lisama: „Ty oli vist sinusse armunud,“ kuid hoidis keele hammaste taga. See info ei huvitanud enam kedagi.
„Muidugi, proua Boyette. Kuidas neil läheb?“
„Hästi. JJ on toreda tüdrukuga abielus. Mõlemad teevad karjääri ja keelduvad mulle lapselapsi kinkimast.“ Tyd ei hakanud ta rohkem mainima ja õnneks Jencey ei küsinudki. Ty polnud nii... edumeelne kui tema vend.
„Nojah, tervitage neid minu poolt,“ palus Jencey. Ta kiikas nägu krimpsutades tualettruumide poole ja astus sammu samas suunas. Tema tütred väljusid sealt naerdes ja teineteist nügides. Üks neist keeras nalja pärast välidušikraani lahti ja torkas pea veejoa alla.
„Jencey?“ kuulis Zell noore poisi ema ütlemas, enne kui Jencey jõudis minekut teha. Naine kargas toolilt ja tõttas nende juurde. Ta haaras jahmunud Jencey käte vahele, taganes sammu võrra ja vaatas teda pealaest jalatallani. „Uskumatu, et see oled sina! Sa oled siin! Tagasi!“ ahhetas ta.
„Bryte?“ pakkus Jencey ja oli samavõrd jahmunud kui tema sõbratar. Zell oli tunnistajaks kahe sõbratari taaskohtumisele. „Bryte Bennett? Ma ei usu oma silmi!“ Jencey ajas käed laiali, kallistas sõbratari veel kord ja tõmbus samuti tagasi, et teda põhjalikult vaadata. „Sa oled nii suureks kasvanud.“
Teine noor naine, kunagine lapsuke, kelle emaga Zell oli vanasti suvepäevi mööda saatnud, puhkes naerma ja vastas: „Sina ka!“ Zell imestas, et polnud tedagi ära tundnud. Ent nüüd, mil ta kuulis naise nime, sai ta aru: Muidugi.
„Sa näed suurepärane välja!“ kiitis Jencey Bryte’i. „Oled tõeline kaunitar.“ Tema hääles oli kuulda uskumatust, mis kippus Zelli meelest komplimenti varjutama. Mõlemad noored naised paistsid olevat tema sealviibimise unustanud.
Bryte roosatas. „Ee, tänan.“ Tema pilk rändas väikesele poisiklutile oma jalgade juures ja ta kibeles jututeemat ebamugavalt välimuse teemalt kõrvale juhtima. Zellile meenus, et tüdruk oli lapsena olnud üpris ilmetu. Suurena oli temast sirgunud särav iludus.
„See on minu poeg Christopher,“ ütles Bryte. „Ta saab varsti kolmeseks. Kuidas on lood sinuga? Kuulsin, et sul on ka lapsed.“
Zell tahtis midagi öelda, et uuesti vestlusesse siseneda ja oma kohalolu märgatavaks teha, kuid mõtles ümber. Ta kuulas kahe noorema naise vadistamist ja tundis end üleliigsena nagu mahavisatud rätikud, kokkukägardatud mahlapakid või betoonil märjad jalajäljed, mis varsti ära kuivasid.
JENCEY
Tüdrukud väljusid räpasest tualettruumist plätudeta ja Jencey tahtis neid – jälle – jalaseene eest hoiatada, kuid keegi hõikas teda. Ta pöördus inimese poole, kes teadis teda nimepidi, kuid ajul kulus mitu sekundit, enne kui ta aru sai, kellega on tegemist. Ta polnud osanud arvata, et kohtub siin Bryte’iga, ehkki tagantjärele mõeldes tundus see loogiline. Bryte’il polnud kunagi erilisi ambitsioone olnud.
Sügaval sisimas oli Jencey teadnud, et see hetk – või midagi sarnast – on kätte jõudmas. Võimatu oli minna lapsepõlvekanti ja mitte kohata inimesi, kellega ta oli lapsepõlves kokku puutunud. Võib-olla polnud tütardega basseini äärde minek kõige targem tegu, aga ta oli meeleheitlikult tahtnud laste mõtteid hajutada. Kui nad mängisid basseinis ja leidsid uusi sõpru, siis ei küsinud nad temalt, mis saab edasi. Ja basseini ääres polnud Jencey oma ema valvsa mureliku pilgu all.
Bryte oli abiellunud Everettiga. See oli olnud ette teada. Jencey vanemadki olid pulmas käinud ja teda tungivalt kaasa kutsunud. „Tule koos Archiga,“ olid nad soovitanud, justkui oleks Archi juuresolek piinlikkustunnet leevendanud. Aga Jencey oli sel ajal Zarat imetanud ja väitnud, et rinnalapsega on liiga keeruline reisida. See oli muidugi vale, kuid keegi ei saanud talle vastu vaielda. Ta oli saatnud õnnelikule noorpaarile kallihinnalise hõbekandiku.
Ta silmitses väikest poissi, kes Bryte’i käest kinni hoidis – kui kummaline, et see oli Bryte’i ja Everetti laps –, ja üritas temas Everetti näojooni leida. Juukse- ja silmavärv olid samad, kuid muus mõttes oli laps Bryte’i koopia. See andis Jenceyle veidi julgust juurde, et seista ja lobiseda neiuga, keda ta oli kunagi armastanud ja reetnud ning kes oli teda hiljem vastu reetnud. Aga kas see oli ikka reetmine? Nüüd, mil nad olid vanemaks saanud, polnud ta selles enam nii kindel.
Praeguseks ta teadis, mis on tõeline reetmine. Tema mällu ilmus kujutluspilt Archist vangla klaasseina taga.
Vetelpäästja puhus vilet ja Jencey vaatas, kuidas tütred koos uue sõbratariga taas basseini hüppasid. Bryte kutsus Jenceyt basseini kaasa, et ta saaks poissi rahustada ja samal ajal lobisemist jätkata. Nad lehvitasid ebamääraselt vanemale naisele, kellele nad kohmetust tekitavalt lähedal seisid, ja kõndisid poisikluti sabas – Jencey oli ta nime unustanud või siis tahtlikult ära blokeerinud – basseini madalamasse otsa. Jencey oli tahtnud niikuinii vette minna, sest väljas oli põrgupalav, ehkki oli alles juunikuu. Ta oli juba unustanud, kui kuumad ja niisked on lõunaosariikide suved. Ta oli unustanud ka ema tomativõileivad – sai, kooritud tomativiilud, majonees, ohtralt soola ja pipart –, puu otsast nopitud virsikute maitse, videviku ajal jaanimardikate püüdmise ja ööd, mis olid sama soojad kui Connecticuti keskpäevad. Lapsepõlvekodu pakkus endiselt lapsepõlverõõme ja need omakorda meeldivat tröösti.
„Nii vahva!“ ütles Bryte ja vaatas poja poole. „Christopher.“ Tema häälest õhkus õrnust, mis on omane ainukese lapse emadele. „Ja see on üks emme kauaaegsemaid sõbratare. Me sirgusime koos.“ Bryte vaatas Jenceyle otsa ja paistis tema pilgust oma sõnadele kinnitust otsivat.
Jencey noogutas ja pööras pilgu mujale, teeseldes, et otsib tütreid, ehkki ta teadis täpselt, kus nad asuvad: väikesel vettehüppelaual. Nende koduklubis oli olnud kõrge hüppelaud, kaarega liumägi ja suupistebaar ning kelnerid serveerisid lamamistoolide juures jooke. Jencey ja ta sõbrad olid lihtsalt käe sirutanud ja joogid ilmusid nagu võluväel. Ta nuputas, kas Bryte teab tema tagasituleku tegelikku põhjust. Ta polnud tabanud vana sõbratari hääles haletsusnooti, erinevalt endistest Connecticuti sõpradest kehvematel