Röövitud tüdruk. Kendra Elliot
Читать онлайн книгу.
neile ka. Henley klassijuhataja ütles, et ta pole kooli tulnud.”
„Aga koolibussi juht? Ja teised lapsed, kes bussis olid? Kas keegi on Henley sõpradega rääkinud?” Mason viskas ühe küsimuse teise järel.
Lucas paistis veel rohkem kokku vajuvat. „Nad tegelevad selle kõigega.”
„Pea nüüd. Kuidas saab Henley bussiga minna, kui ta tavaliselt teie juures ei ela?”
„Me elame sama kooli piirkonnas ja siit lähevad lapsed samasse põhikooli.”
„Ma ei teadnud, et sa oma eksile nii lähedal elad. Kas see on kogu aeg nii olnud?”
„Jah, Lilian elab siit umbes viie minuti kaugusel. See on Henleyle väga mugav. Ma saan Lilianiga üsna hästi läbi.”
„Kas ta on uuesti abiellunud? Kas neil on veel lapsi?”
Lucas raputas pead ja tema pilk hakkas sihtima üle Masoni õla, kuna hääled söögitoas valjenesid. Mason pööras ringi ja nägi, et liitus veel tulijaid – ilmetute ülikondade järgi otsustades olid need FBI agendid. Hea. Mitte keegi ei tea lapseröövidest rohkem ja erilised oskused, mida FBI sai kohalikule politseile pakkuda, olid kuldaväärt. Sõltuvalt suurusest võis politseijaoskond kokku puutuda ühe tõsisema lapserööviga kümne aasta kohta. FBI tegeles nendega iga kuu. Mason polnud kunagi näinud CARD tiimi tegutsemas, aga oli nende kohta head kuulnud.
Mason pöördus tagasi Lucase poole. „Ametlikult ei saa ma osaleda ükskõik millises operatiivgrupis, mille nad kokku panevad, aga ma saan aidata pereliikmena. Ma olen perekonna esindaja meedia jaoks ja politsei ning FBI kontaktisik. Las ma teen seda teie heaks. Ma olen juba töö juurde teatanud, et võtan vabad päevad. Kui tahes kaua Henley leidmiseks ka ei kuluks.”
Lucas valmistus keelduma, aga Mason pani talle käe õlale ja raputas meest kergelt. „Kuula mind. Sinu naine ja su eksnaine vajavad sinu tuge. Sul pole aega tegelda selle olukorra välise küljega. Ma tean, kuidas nad töötavad. Las ma tegelen sellega. Kõik, mis ma teada saan, räägin teile kohe edasi. Robin, Lilian ja sina tahate olla juurdluse keskmes ja see ei tule kasuks.”
Lucase pilk oli sünge. „Kas nad lasevad sul seda teha?”
„Kui te mind toetate. Öelge neile, et hoiate veidi eemale ja nad võivad olla veidi leplikumad.”
Lucase silmist paistis meeleheide, ta suunas oma pilgu Masoni ühte silma ja siis teise.
„Ma ei tea, mida teha,” sosistas ta. „Ma pean aitama. Ma pean teadma, mis toimub. Taeva päralt, ta on minu tütar. Ma ei saa lihtsalt eemale hoida ja mitte midagi teha.”
„Sa ei istu jõude. Nad küsitlevad teid kõiki nõrkemiseni. Ikka ja jälle. Kõik, mida te võite neile öelda, on abiks, aga nad ei lase teil juhtimiskeskuses oma selja taga piiluda. Seda teen mina ja kannan teile ette.”
„Juhtimiskeskus?” Lucase hääl murdus. „Kas arvad, et neil läheb vaja...”
„Olen kindel, et nad seavad midagi sellist lähema tunni jooksul sisse. Te peate laskma neil oma tööd teha. See on teie kõige raskem ülesanne.” Mason kortsutas kulmu ja vaatas üle õla kasvava rahvasumma poole.
Ta oli alguses Lucast kirglikult vihanud, sellest hetkest saadik, mil kuulis esimest korda Jake’i temast vaimustusega kõnelevat. Lucas oli kõike, mida Mason ei olnud. Ta oskas juhendada kõiki olemasolevaid mehelikke spordialasid ja Mason polnud selle mehe suust kunagi halba sõna kuulnud. Lucase naeratus oli alati lai. Kuni tänaseni. Esimesel paaril kohtumisel oli Mason võidelnud tungiga pühkida naeratus Lucase näolt, kuna ta uskus, et teine pilkas. Aga selgus, et ta oli üks nendest alati õnnelikest inimestest. Lucas polnud teeskleja. Masonil oli kulunud aastaid, enne kui ta suutis leppida, et teine oli päriselt selline.
Ta ei oleks võinud loota, et tema poega kasvataks Lucasest parem mees.
See ei tähendanud, et nad oleks pidanud olema parimad sõbrad.
Süütunne tulvas temast taas üle, kui talle meenus kogu vastumeelsus, mida ta teise mehe suhtes tundnud oli. Osalt oli Mason armukade, et ei olnud ise loonud Robiniga sellist väikekodanlikku perekonda, mis naisel Lucasega oli. Nüüd ei tahtnud ta mingil juhul selle mehega kohti vahetada.
„Kus Jake on?” päris Mason. Tema poeg polnud oma nägu näidanud.
„Oma toas. Ta oli mõnda aega siin all, aga näha, kuidas ta ema enesevalitsust kaotab, oli tema jaoks liig. Ma ei heida seda talle ette,” ütles Lucas oma naisele pilku heites. Robin ja Lilian pigistasid endiselt teineteise kätt, aga kuulasid väga tähelepanelikult meest, kes nendega vaikselt rääkis.
Masonit valdas uimasekstegev vajadus näha oma poega. „Ma tulen kohe tagasi.”
Ta jättis Lucase sinnapaika ja suundus trepi poole.
2
Viis tundi kadunud
„Tere päevast, Ava.”
Eriagent Ava Mclane noogutas Fairbankside rahvarikkasse söögituppa astudes vastutavale eriagendile, ASAC (Assistant Special Agent in Charge) Ben Duncanile. „Kuidas läheb, Ben?” Inimeste arv toas tekitas klaustrofoobiat. Kõik rääkisid ringi liikudes vaikselt, vesteldes kas telefoni või mõne teise inimesega. Otsustavus ja keskendumine täitsid õhku.
Beni pruunide silmade pilk kohtus naise omaga ja ta naeratas tollele napilt. „Me tegeleme veel kõigile rakenduse leidmisega. Me leiame ta üles.”
Hea mees. Jääme positiivseks. See oli naise esimene reegel, kui kõne all oli kadunud laste otsimine. Ta puhus kopsud tühjaks ja uuris ruumi, vaatas, kes selle töö peal on. Tema oli üks kahest lastevastase kuritegevuse koordinaatoritest Portlandi FBI-s ja ta oli olnud see eriagent, kes võttis vastu Clackamas County Henley kadumisest teatava kõne.
Ava kõhus oli keerama hakanud, kui ta maakonna šerifit kuulas. Ta oli teadnud, et nad peavad kiiresti tegutsema. Ta tänas oma õnnetähte, et Clackamas County ei kõhelnud uurimise alustamisega. Nad olid tegutsenud kiiresti, et kool läbi vaadata ja naabreid küsitleda.
Clackamas County šerifijaoskond oli soovitanud, et Henley põhikool suunab kõik lapsed „mängude päevaks” võimlasse, kuni nemad kooli ja ümbruskonna läbi otsivad. Henley Fairbanksi ei paistnud kuskilt. Nad polnud kindlad, et ta oli koolibussigi jõudnud. Ema ja kasuema polnud Henleylt midagi kuulnud ja suurema osa tema paremate sõprade vanematega oli võetud ühendust, et kontrollida, ega tüdruk olnud neist mõne juurde läinud. Üheteistkümneaastased ei kao lihtsalt. Nad poevad peitu, lähevad uitama või röövitakse. Henley õpetajad ja vanemad olid veendunud, et tüdruk ei oleks kasutanud kumbagi kahest esimesest võimalusest ja šerifi otsingud tõestasid kiirkorras, et neil on õigus.
Tõenäosus, et Henley on röövitud, kasvas iga tunniga.
Neid fakte teades oli Ava otsustanud paluda peakontorilt CARDi meeskonna kaasamist. Nad olid nõustunud tema hinnanguga ja rattad liikuma lükanud. Kuus lapseröövide lahendamiseks vajalike unikaalsete oskustega eriagenti erinevatest FBI osakondadest Ühendriikide lääneosas olid teel Portlandi.
Kui kadus laps, ei olnud FBI jaoks sellist asja nagu ülereageerimine. Ükskõik, kas laps oli ise jalga lasknud või röövitud, nad ei viivitanud tegutsema hakkamisega. Ootamine nõuab elusid. FBI reageeris, nagu oleks tegemist halvima võimaliku stsenaariumiga. Üheksakümmend protsenti Portlandi jaoskondade eriagente vabastasid oma päevakava järgmiseks neljakümne kaheksaks tunniks, et otsingus osaleks rohkem silmapaare. Eraldusjooned ametlike osakondade ülesannete vahelt olid kadunud; täna kuulusid kõik agendid VCMOsse (Violent Crimes and Major Offenders – vägivallakuriteod ja rasked kuriteod). Ei olnud vahet, kas agent tegeles muidu terrorismi, ametiseisundi kuritarvituste, internetikuritegevuse või kunstivargustega. Täna otsisid kõik last.
Nüri tööd oli vaja teha tohutult palju. Oli vaja vestelda ümbruskonna kõigi elanike ja kõigi täiskasvanutega koolis. Oli vaja vestelda lastega. Uurida kodanikelt saadud vihjeid. Otsida läbi palju ruutkilomeetreid. Vaadata üle