Piiluja. Rein Raud
Читать онлайн книгу.
section>
© Rein Raud 1995
© Kultuuriselts Neli Tuult 2020
ISBN 978-9949-01-758-4
1.
Minu küünal on lõpuni põlemas. Veel heidab ta võbelevaid varje selle ruumi seintele — kui tülkad on nad mulle! — ent võiksin julgelt pidada kinni hinge kuni hetkeni, mil pimedus mind ümbritseb. Ma kuulatan, kuidas mu süda lööb: ta löögid on tasased, ehk vaid pisut kiiremad tavalisest, sest olgugi ma võtnud istet omaenese raskest tammepuust kirjutuslaua taga, on praegu öö ning mu siinolek ülimalt ebaharilik, et mitte öelda kahtlane. Ega ma oskagi selgitada, miks siin istun: kui valvur seinakella kuuendat õhtutundi teadustavate löökide saatel mu ukse avas, et pärida, kas pole ma unustanud kellaaega, lubasin tal koju minna, kuna mu lõpetamata tööd veel sedavõrd süvenemist nõudvat, et tal mind mõttetu on oodata. Võpatades tõstis ta pilgu sellele ainsale laigule mu kabinetis — nelinurksele tumedale laigule aastate jooksul heledaks pleekinud tapeedil, sinna, kus vana rezhiimi ajal rippus keisri pilt — ning, saamata sealt kinnitust oma teguviisile, jättis mu tasase häälega hüvasti ning sulges ukse.
Kuid ma olin valetanud talle. Ma ei teagi, miks, sest mul pole kombeks ka mugavuse säilumiseks kõnelda ebatõtt. Ning mul polnud virnades tööd ootamas, nagu olin mõista andnud, õigupoolest tahtsid vaid läbimõtlemist mõned pooleliolevad asjad, ent selleks polnud mul tingimata vaja istuda just siin. Mis mu tooli kinni oli istutanud, polnud muud kui äkiline rammestus, jõuetusehoog, mida mul kord nädala-kahe jooksul ette tuli sellest ajast peale, kui mind mu nüüdsesse ametisse määrati. Tavaliselt suutsin küll sellele sisemast hiilivale tardumusele vastu seista, äkitise pearaputusega mõtted taas selgeks sundida, täna ent see ei õnnestunud mul: olin suutnud vaid süüdata küünla teise järel ning vaadata tema leegisse, kuni mu sõrmed raske laua alumises sahtlis lõpuks pidid tühjust kobama, sest mu varud olid jõudnud lõpule.
Vaid üks paber puutus mulle kätte, mida esiti pidasin küünlapakendiks, kuid selleks näis ta kude imelikult peen. Tõstsin ta silmade juurde. See oli tõepoolest ametipaber — vist taotlus või avaldus mingisugune, sahtlisse sattunud veel enne minu asumist siia tuppa. "Loodan Teile mitte ülemäära tüli teha, kuid minu asi on äärmiselt kiireloomuline," algas see, siis aga kustus küünal ning edasi lugeda ma ei jõudnud. Vaid saatja tavapäratu perekonnanimi J. jäi mulle veel silma, ehk seetõttu, et lapsepõlves olid mu vanemad tundnud üht samanimelist perekonda ning mul tekkis kahtlus, kas pole selle kirja läkitaja keegi just neist inimesist.
Rammestuse oli see kiri ent suutnud tõrjuda minust välja. Ometi, pimedas tundsin end ebamugavasti: uudishimu painas mind, aga elektrivalgust süüdata pidasin kohatuks, kuna ringkäigul sandarm võinuks seda tänavalt märgates hõlpsasti mu toas vargaid viibima arvata. Millist kohmetust oleksingi pidanud tundma, kui ta siia tõtates avastanuks, et osutab oma püstolitoruga mind, selle asutuse juhatajat ning valitsusele väga lähedal seisvat isikut? ning mis ütleksid minister ja tema nõunikud, kuuldes minu öisest olemisest tööruumides, mis eeskirjade kohaselt peaksid suletama kell kuus õhtul?
Vaikselt, nagu oleksin ise varas, tõusin oma toolist ja hiilisin toast välja, olles enne kaua sahtlis lebanud läkituse tema kohale tagasi asetanud. Jõuan seda lugeda homme, või õieti täna hommikul — oli ju kell üle kesköö — rahustasin end; kui asi oli tõepoolest kiire, nagu saatja väidab, on tema lahendamisega küllap juba hilinetud, kui aga veel on midagi võimalik ette võtta, ei too üheöine viivitus kaasa korvamatut kahju.
Olin just keeramas koridorist trepile, kui kuulsin oma kabinetist telefonihelinat — jälle on keegi valinud vale numbri, nagu seda nii tihti juhtub, mõtlesin õlgu kehitades, sest pole ju võimalik, et keegi teab mind olevat siin. Kui rumal ma tollal olin! Oleksin ma teadnud, et see paber paiskab mind sündmuste keerisesse, kus peaaegu võin jääda ilma oma elust! Ent praegu on hilja olla tark, hilja on isegi paberile panna neid mõlgutusi, sest niikuinii ei suuda see nüüd enam rahustada mu südant.
2.
Õõnsalt kõmasid mu sammud vastu sillutisel, kui piki öiseid tänavaid tõttasin oma kodu poole. Kõndisin mööda Roomlaste alleed, millele, nagu oli keegi irvhammas tabavalt väljendunud, vabariik oli teostanud keisrilõike: kahel poole tänavat seisvate rinnakujude hulgast olid eemaldatud kõik hilisemad Rooma riigitegelased, alates Augustusest, ning Caesarigi üle oli vaieldud ulatuslikult, teda siiski lõpuks jättes paigale.
Voorimehi ei hakanud mulle silma ning trammid ei käinud ammu enam; õieti ei puutunud mu kõrva ükski heli peale mu oma sammude võpatava kaja. Ehk siiski — taamal jorutas üks vindine noormees viimati mooditulnud lauluviisi, ning ta näis olevat õnnelik ja enesega rahul, naasmas arvatavasti mõnd neiukest koju saatmast. Ja kuskil haugatas koer.
Tõttasin. Küllap mõtlesin nõnda, iseoma liigutusi tagant kiirustades, aidata kaasa hommiku nobedamale saabumisele, et taas oma kirjutuslaua laekas vedeleva paberi juurde pääseda — sedavõrd oli see äratanud mu huvi — kuid võib-olla lisasin sammu ka külma pärast, sest oli ometi veebruar, mis sest, et mul vaid õhedavõitu sügismantel üll: paremat ei võinud ma oma riigiametniku palgast endale lubada. Siiski — too paber oli haaranud täielikult mu mõtted oma valdusse, ning lausa tahtmatult üritasin kujutella, mis võis olla saanud mu vanemate tuttavast perekonnast vahepealsete aastate vältel. Üks ja teine üksikasi hajameelselt pealtkuuldud vestlusist, mõned nopmed ajalehtedest, isegi mõned hoiatavad sosinad kõnelesid sellest mu peaaju tagakambreis — ent, alguseks joonistus mu meeltesse ilusam pilt, mida ometi päevavalgel ja muus meeleolus mul polnud kommet meenutada tihti.
Nende suvemaja oli asetsenud mu vanaema maakodu naabruses. Nad olid olnud meist paremal järjel, kahtlemata. Millist tööd tegi härra J., seda ei suutnud ma meelde tuletada, kuid mäletan oma imetlust tema abikaasa vastu: see oli tõeline proua, kes kandis alati moodsaid kübaraid, ka suvel maal, kus linnainimesed harilikult heitsid maha oma ametliku kesta. Neil oli poeg, minust mõned aastad vanem, kelle mängukaaslaseks oleksin meelsasti saanud, ent tal ei lubatud kunagi ronida puude otsa ega joosta puiestikus, kuna nõnda oleks ta võinud määrida oma madruseülikonna. Pärastlõunati istusid nad sageli oma aias — või õieti laubes, ja just sealt olen õppinud selle sõna — ning jõid inglise kombel teed, kuni pereisa süvenes oma ajalehesse. Tal oli ka taskukell. Küllap polekski nad tundnud vajadust meie perekonnaga suhelda, kui mu isa ei oleks olnud üsna oskuslik maletaja: harrastus, mis teda naabriga ühendas. Nende teinekord pikki õhtuid kestnud mängud olid tüütavad mulle, sest isa ei saanud raamatust ette lugeda; tohtisin küll sõna lausumata seista mängulaua veeres ning jälgida mustade ja valgete figuuride kummalist põimumist pingeid täis pildiks kahe raskesti mõttes mehe näppude all. Palju selles mängus jäi mulle saladuseks, kuid uhkust isa võitude üle mäletan siiski, samuti tema masendust neil harvadel kordadel, kui ta oli pidanud naabrile alla vanduma. Mängides ei vestelnud nad kunagi, nii tõsine töö oli see neile, et kippusin juba tollal mõtlema, kas pole selles muudki kaalul kui vaid peotäis peenelt luust nikerdatud malendeid, mis härra J. mängu tarvis alati enda poolt kaasa tõi. Ka mina ei tohtinud rääkida, ent mahavõetud malenditega mängimine oli mulle lubatud: kui mõnikord nurusin isa, et ta mulle rohkem naabri figuure maha lööks või siis vähemasti mõned oma jaod ära annaks, käskis ta mul pahaselt vait jääda, aga naabrionu naeris, südamest ja mahlakalt. Mitte kunagi pole ma teda muidu naermas kuulnud.
Kui vana ma võisin tollal ise olla? Nelja- või viieaastane ehk; igatahes küllalt tähelepanelik, et meenutada selliseid üksikasju, samas sedavõrd noor, et mitte mõista nende tähendust, jah, et mitte igatsedagi seda mõista.
Sel aastal, kui sügisel pidin minema kooli, me enam vanaema juurde suvitama ei sõitnud — hoopis tema kolis meie juurde. Et aidata minu järele vaadata, selgitati mulle, sest ema peab nüüdsest samuti minema tööle. Ning osalt see oligi tõsi. Kuid ka vanaema maja müüdi maha, ühele erus laevakaptenile, aga seda mulle ei öeldud — mu perel polnud rahaliselt võimalik hoolitseda vanaema eest, kes elas üksi maal. Usun, et nad kartsid mind selle uudisega puudutada — läksid ju koos majaga mu esimesed mälestused merest — kuigi hiljem, kui asjaolusid ise tajusin, tabas see mind hoopis valusamalt. Vististi on lapsed tugevamad, kui meie neist usume — vähemasti siis, kui nende vastu üles näidata ausust.
3.
Minu mõtteheietusisse rebestas korraga prao kummaline ja kohatu heli, kummaline ja kohatu, tõsi, vaid seetõttu, et oodanuksin