Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas
Читать онлайн книгу.
teie surelik suguselts liitub meiega?”
„Ei.” Ma ei mõelnud neid kutsuda – ei tahtnud neile Prythiani paljastada. Või seda, kelleks ma olin saanud.
Ta toksis pika ja sihvaka sõrmega lauale. „Aga nad elavad müürile ju nii lähedal, eks? Kui teie jaoks on tähtis, et nad oleks siin, võiksime mina ja Tamlin nende ohutu reisi eest hoolt kanda.” Neil koosveedetud tundidel olin ma rääkinud talle külast ja majast, kus elasid nüüd mu õed. Olin rääkinud Isaac Hale’ist ja Tomas Mandrayst. Ma ei suutnud mainida Clare Beddorit – või seda, mis tema perega juhtus.
„Kui jätta kõrvale see, et ta saaks endaga hakkama,” ütlesin ma, võideldes selle inimtüdruku ja temaga tehtu mälestusega, „jälestab mu õde Nesta teiesuguseid.”
„Meiesuguseid,” parandas Ianthe vaikselt. „Oleme sellest rääkinud.”
Noogutasin vaid.
Aga ta jätkas: „Meie oleme vanad ja salakavalad ning naudime sõnade kasutamist relvade ja küünistena. Iga sõna teie suust, iga sõnastust arutatakse – ja võib-olla kasutatakse teie vastu.” Justkui hoiatuse leevendamiseks lisas ta: „Olge valvel, emand.”
Emand. Totter nimetus. Keegi ei teadnud, kuidas mind kutsuda. Mina polnud sündinud suurhaldjaks.
Mind tehti selleks – Prythiani seitse vürsti äratasid mu ellu ja varustasid mu uue kehaga. Ma polnud Tamlini kaasa, nii palju kui mina teadsin. Meie vahel polnud kaaslasesidet – veel mitte.
Ausõna... Ausõna, Ianthe oma erekuldsete juuste, nende mereroheliste silmadega, elegantsete näojoonte ja nõtke kehaga nägi rohkem välja Tamlini kaasana. Talle võrdsena. Liit Tamliniga – vürst ja peapreestrinna – saadaks selge sõnumi jõust igale võimalikule ohule, mis meie maad ähvardas. Ja kindlustaks võimu, mida Ianthe kahtlemata soovis innukalt endale luua.
Suurhaldjate seas olid preestrinnad need, kes juhtisid tseremooniaid ja rituaale, talletasid nende ajalugu ja legende ning nõustasid isandaid ja emandaid nii suurtes kui ka tühistes asjades. Ma ei olnud tunnistajaks Ianthe maagiale, kuid Lucienilt selle kohta pärides kortsutas too kulmu ja ütles, et nende maagia pärines tseremooniatest ning võis soovi korral olla üdini surmav. Olin jälginud Ianthet talvisel pööripäeval, et näha sellest mingitki märki. Panin tähele, kuidas Ianthe end asetas, et tõusev päike täidaks ta üles sirutatud käed, kuid polnud mingit väe värelust või üminat. Ei temas ega maapinnas meie ümber.
Ma ei teadnud, mida ma tegelikult Ianthest ootasin – ta oli üks kaheteistkümnest peapreestrinnast, kes valitsesid üheskoos oma õdesid igal maalapil üle kogu Prythiani. Iidsed, tsölibaadis, vaiksed – selline oli mu ootuste ulatus tänu surelike seas sosistatud legendidele, kui Tamlin kuulutas, et varsti pidi üks vana sõber tulema meie maadel lagunevat templikompleksi üle võtma ja taastama. Aga järgmisel hommikul tuiskas Ianthe meie majja ja need eeldused trambiti kohe jalge alla. Eriti see tsölibaadiosa.
Preestrinnad võisid abielluda, lapsi kanda ja oma suva järgi lõbutseda. Katla kingitud viljakust solvaks see, kui nad paneks luku taha oma instinktid, oma kaasasündinud naiseliku maagia elu kandmiseks, oli Ianthe mulle kord öelnud.
Niisiis, kuigi seitse vürsti valitsesid Prythiani oma troonidelt, juhtisid kaksteist peapreestrinnat elu oma altaritelt. Nende lapsed olid sama võimsad ja au sees kui ükskõik millise vürsti järglased. Ja Ianthe, kolme viimase sajandi noorim preestrinna, jäi vallaliseks, lastetuks ning oli valmis innukalt nautima parimaid isaseid, mida see maa pakkus.
Mõtisklesin sageli selle üle, mis tunne on olla nii vaba ja iseenda sees paigas.
Kui ma ei vastanud tema leebele noomitusele, ütles ta: „Kas olete mõtisklenud selle üle, mis värvi on roosid? Valged? Roosad? Kollased? Punased…”
„Mitte punased.”
Vihkasin seda värvi. Rohkem kui midagi muud. Amarantha juuksed, kogu see veri, vermed Clare Beddori murtud kehal, mis löödi vaiadega Mäealuse seina külge…
„Punakaspruun võiks olla ilus kogu selle roheluse juures... Aga võib-olla on see liiga Sügiskoda.” Jälle toksis see sõrm lauale.
„Mis iganes värvi sa tahad.” Kui oleksin olnud endaga otsekohene, oleksin tunnistanud, et Ianthest oli saanud kark. Aga tundus, et ta tegi seda vabatahtlikult – hoolis sel ajal, kui mina ei suutnud end selleks sundida.
Ometi kerkisid Ianthe kulmud pisut.
Ehkki ta oli peapreestrinna, põgenes ta oma perega Mäealuse õuduste eest. Jooksis minema. Tema isa, Tamlini üks tugevamaid liitlasi Kevadkoja seas ja tema vägede üks kaptenitest, aimas häda saabumist ja saatis Ianthe, tema ema ja kaks nooremat õde Vallahani, ühte lugematutest haldjaaladest teisel pool ookeani. Viiskümmend aastat elasid nad võõras õukonnas, ootasid oma aega seni, kuni nende rahvast mõrvati ja orjastati.
Ta ei maininud seda kordagi. Teadsin ise, et ei hakka seda küsima.
„Iga koostisosa selles pulmas saadab sõnumi mitte ainult Prythianile, vaid ka ülejäänud maailmale,” ütles ta. Surusin alla ohke. Ma teadsin – ta oli seda mulle varemgi öelnud. „Ma tean, et te pole vaimustuses sellest kleidist…”
Vähe öeldud. Ma vihkasin seda tüllikoletist, mille ta välja valis. Tamlin samuti – ehkki ta naeris hääle kähedaks, kui talle seda oma toa privaatsuses näitasin. Ent Tamlin lubas mulle, et kuigi kleit oli absurdne, teadis preestrinna, mida teeb. Oleksin tahtnud vastu hakata. Vihkasin seda, et kuigi Tamlin minuga nõustus, astus ta Ianthe poolele, aga... See võttis kokkuvõttes rohkem energiat, kui asi väärt oli.
Ianthe jätkas: „Aga see edastab õige sõnumi. Olen veetnud kodades piisavalt aega teadmaks, kuidas need tegutsevad. Usaldage mind selles.”
„Ma usaldangi sind,” ütlesin käega meie ees olevate paberite poole viibates. „Sina tead, kuidas neid asju teha. Mina mitte.”
Hõbe tilises Ianthe randmete ümber. See meenutas nii väga käevõrusid, mida Õndsate Lapsed teisel pool müüri kandsid. Vahel mõtisklesin selle üle, kas need totrad inimesed varastasid idee Prythiani peapreestrinnadelt – kas see oli taoline preestrinna nagu Ianthe, kes inimeste seas sellist lollust levitas.
„See on tähtis hetk ka minu jaoks,” sõnas Ianthe ettevaatlikult ja kohendas diadeemi oma kapuutsil. Mererohelised silmad kohtusid minu omadega. „Mina ja teie, me oleme nii sarnased – noored, proovile panemata nende... huntide seas. Olen tänulik teile ja Tamlinile, et lubate mul juhtida tseremooniat. Et kutsusite mind tegema tööd selle kojaga, olema osa sellest kojast. Teised peapreestrinnad ei hooli minust eriti, mina nendest ka mitte, aga...” Ta raputas pead ja kapuuts kõikus temaga kaasa. „Üheskoos,” ümises ta, „moodustame kolmekesi võimsa üksuse. Neljakesi, kui arvestada ka Lucienit.” Ta turtsatas. „Mitte et tema tahaks minuga suurt tegemist teha.”
Suunav väide.
Ta leidis sageli viise Lucieni mainimiseks, mehe nurka ajamiseks üritustel, tema küünarnuki või õla puudutamiseks. Lucien eiras seda kõike. Eelmisel nädalal küsisin temalt viimaks, kas Ianthe võttis ta sihikule, ent Lucien heitis mulle vaid pilgu, lõrises vaikselt ning marssis minema. Võtsin seda kui jaatavat vastust.
Aga paaripanek Lucieniga oleks olnud peaaegu sama kasulik kui Tamliniga: ühe vürsti parem käsi ja lisaks teise vürsti poeg... Võimalikud järglased oleksid vägevad ja kadestatud.
„Sa tead, et tema jaoks on... see raske, kui asjasse on segatud naised,” ütlesin neutraalselt.
„Ta on oma armastatu surmast peale paljude naistega koos olnud.”
„Võib-olla sinuga on see teisiti – võib-olla tähendaks seda midagi, milleks ta pole valmis.” Kehitasin õlgu ja otsisin õigeid sõnu. „Võib-olla püsib ta seetõttu eemal.”
Ianthe kaalus seda mõtet ja mina palvetasin, et ta jääks mu poolvalet uskuma. Ianthe oli ambitsioonikas, tark, imeilus ja julge, kuid ma ei arvanud, et Lucien andestaks praegu või üldse kunagi põgenemise Amarantha valitsemise