Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas
Читать онлайн книгу.
miks see mind üllatab.”
Mässaja lasi noast lahti ja tõmbas ära oma kapuutsi. Paljastus kena päevitunud nägu – range ja täiesti kartmatu. Naise tumedad silmad puurisid Aelini, uurisid teda pingsalt. Liitlane või vaenlane?
„Miks sa siia tulid?” küsis mässaja vaikselt. „Kapteni kinnitusel oled sa meie poolel. Ometi peitusid täna öösel Võlvides tema eest.”
Aelin ristas käed ja nõjatus niiskele kivile enda taga. „Alustame sellega, et ütled mulle oma nime.”
„Minu nimi pole sinu asi.”
Aelin kergitas kulmu. „Sa nõuad vastuseid, aga keeldud mulle midagi vastu andmast. Mõni ime, et kapten lasi sul kohtumise ajal mujal sitsida. Raske on mängu mängida, kui sa reegleid ei tea,” torkas Aelin.
„Ma kuulsin sel talvel juhtunust. Sa läksid laohoonesse ja tapsid nii paljud meie hulgast. Sa mõrvasid mässajaid. Minu sõpru.” See jahe rahulik mask isegi ei võpatanud. „Ja ometi pean uskuma, et oled kogu aeg meie poolel olnud. Andestust, kui ma sinuga otsekohene pole,” lausus tundmatu.
„Kas ma ei peaks siis tapma neid, kes mu sõpru röövivad ja peksavad?” küsis Aelin vaikselt. „Kas ma ei peaks siis vägivaldselt reageerima, kui saan ähvardavaid sõnumeid oma sõprade aadressil? Kas ma ei peaks sisikonda välja laskma isekal tõpral, kes mu kalli sõbranna mõrva korraldas?” Aelin lükkas end seinalt lahti ja marssis naise suunas. „Tahad minult vabandusi? Peaksin ükskõik millise asja eest põlvili lömitama?” Mässulise nägu ei ilmutanud mingeid emotsioone – kas siis väljaõppe või siira jäisuse tõttu. Aelin turtsatas. „Seda ma arvasin. Viid mind äkki nüüd kapteni juurde ja jätad selle õilsa möla pärastiseks?”
Naine heitis taas pilgu pimeduse poole ja raputas kergelt pead. „Kui sa poleks mulle relva kõrile pannud, oleksin sulle öelnud, et oleme kohal.” Ta osutas tunnelile nende ees. „Pole tänu väärt.”
Aelin kaalus naise virutamist räpase märja seina vastu lihtsalt selleks, et meelde tuletada, kes kuninga kangelane täpsemalt on. Siis kriipis aga tema kõrvust mööda pimedusest tulvav kähe hingeldamine. Inimeste hingamine – ja sosinad.
Saapad kivil libisemas ja mütsumas. Veel sosinaid – summutatud nõudmisi häältelt, keda ta ära ei tundnud – ja…
Aelini lihased tõmbusid lukku, kui üks meeshääl sisistas: „Meil on kakskümmend minutit, kuni see laev lahkub. Eluga.”
Ta tundis seda häält.
Aga ta ei suutnud siiski end valmis panna kogu selleks löögiks, kui Chaol Westfall tunneli otsas olevast pimedusest välja tuikus. Mees hoidis enda ja kaaslase vahel lõtva ja liiga kõhetut meest. Nende seljatagust valvas veel üks relvastatud valvur.
Isegi kaugusest lukustusid kapteni silmad Aelini omadesse.
Chaol ei naeratanud.
F7f
Vigastatuid oli kaks. Üks Chaoli ja tema kaaslase vahel, teine rippus kahe tundmatu mehe najal. Ülejäänud kaks meest ja veel üks naine valvasid seljatagust.
Mässajat vaatasid nad vaid korraks. Sõber.
Aelin vastas nende pilgule, kui nad tema poole ruttasid, relvad väljas. Kõiki katsid verepritsmeid – punane veri ja must veri, mida ta liigagi hästi tundis. Ja need kaks peaaegu teadvuseta kogu...
Ta tundis ka seda kidurat kuivetunud välimust. Õõnsust nende palgeil. Wendlynis jäi ta selliste osas hiljaks. Aga mingil moel said Chaol ja tema liitlased need kaks siit välja. Aelini kõht kukerpallitas. Luurelkäik – noor naine tema kõrval jälgis pingsalt ees olevat teed soovist veenduda, et see on päästmiseks ohutu.
Lihtlabased valgid polnud valvureid selles linnas rikkunud, nagu Arobynn ennist pakkus.
Ei, siin oli vähemalt üks valgiprints. Nendes tunnelites, kui pimedus üldse midagi tähendas. Raisk. Ja Chaol oli olnud…
Chaol seisatas piisavalt kauaks, et üks kaaslane lähemale astuks ja aitaks vigastatud meest minema kanda. Seejärel sammus ta ette. Nüüd oli ta kuue meetri kaugusel. Viie. Kolme. Mehe alahuul oli lõhki löödud ja suunurgast imbus verd. Nad võitlesid end välja.
„Selgita,” kähistas Aelin naisele enda kõrval.
„Pole minu voli,” vastas naine kärmelt.
Ta ei vaevunud rohkem peale käima. Mitte nüüd, kui Chaol tema ees seisis. Mehe suured pronksjad silmad uurisid Aelini katvaid vereplekke.
„Oled viga saanud?” kähistas Chaol.
Aelin raputas vaikides pead. Jumalad. Jumalad küll. Selle kapuutsita, nüüd, kus ta mehe näojooni silmas... Mees oli täpselt selline, nagu Aelin teda mäletas – jõuliselt kena päevitunud nägu ehk pisut kõhetum ja karvasem, aga ikkagi Chaol. Ikkagi see mees, keda ta armastama hakkas. Enne, kui kõik muutus.
Nii palju oli asju, mida ta arvas end ütlevat või tegevat või tundvat.
Üks kiitsakas valge arm sähvis mööda Chaoli põske alla. Aelin tekitas selle tol ööl. Ööl, kui Nehemia suri ja Aelin üritas meest tappa.
Olekski tapnud, kui Dorian poleks teda peatanud.
Juba toona sai Aelin aru, et Chaoli teod ja valikud raiusid igaveseks läbi nende vahele punutud köidikud. See oli see üks asi, mida ta ei saanud unustada. Ei saanud andestada.
Neiu hääletust vastusest näis kaptenile piisavat. Chaol põrnitses Aelini kõrval seisvat naist – oma luurajat. Tema luurajat, kes andis aru temale. Justkui oleks tema neid kõiki juhtinud.
„Rada on ees vaba. Püsige idapoolsetes tunnelites,” andis naine käsu.
Chaol noogutas. „Minge edasi,” ütles mees tema kõrvale jõudnud kaaslastele. „Järgnen teile hetke pärast.” Ei mingit kõhklust ega ka pehmust. Justkui oleks ta seda sadakond korda teinud.
Nad jätkasid hääletult tunnelites teed ja heitsid mööda pühkides Aelini suunas pilke. Ainult noor naine jäi paigale. Ootas.
„Nesryn,” ütles Chaol. Juba see nimi oli käsk.
Nesryn põrnitses Aelini – analüüsis, kaalus.
Aelin heitis naisele laisa irve.
„Faliq,” urises Chaol ja naine libistas oma kesköösilmad temale. Kui Nesryni perekonnanimi poleks tema päritolu reetnud, oleks seda teinud need nurkadest kergelt ülespidised ja pisukese lauvärviga ääristatud silmad. Need reetsid, et vähemalt üks naise vanematest pärines lõunamandrilt. Huvitav, et naine ei proovinudki seda varjata ja otsustas lauvärvi ka missioonil olles kanda, kuigi Riftholdis valitses immigrantide suhtes vähem-kui-meeldiv-poliitika. Chaol nõksatas lõuaga kaduvate kaaslaste suunas. „Mine sadamasse.”
„Ohutum on, kui üks meist siia jääb.” Jälle see jahe ja rahulik hääletoon.
„Aita neil sadamasse jõuda ja kasi siis põrgu päralt tagasi käsitööliste linnajakku. Sinu garnisoniülem paneb su hilinemist tähele.”
Nesryn mõõtis Aelini üle. Need tõsised näojooned ei liikunud kordagi. „Kust me teame, et see naine tema korraldusel siia ei tulnud?”
Aelin teadis väga hästi, keda mainitud tema all mõeldi. Ta pilgutas noorele naisele silma. „Kui oleksin tulnud siia kuninga käsul, Nesryn Faliq, lamaksid juba ammuilma hingetuna maas.”
Ei mingit lõbususe värelust, ei mingit vihjet hirmule. Naine võis puhta jäisuse osas edukalt ka Rowaniga võistelda.
„Homme loojangul,” lausus Chaol Nesrynile teravalt. Noor naine põrnitses vastu, õlad pinges, ja suundus siis tunnelisse. Aelini meelest liikus naine nagu vesi.
„Mine,” ütles Aelin Chaolile, hääl õhuke kui raspel. „Sa peaks minema – aita neid.”
Chaoli