F1f

      Pimeduses ootas miski.

      See oli iidne ja julm ja loivas varjudes, mis ohjeldasid tema mõistust. See ei pärinenud tema maailmast ja oli selleks siia toodud, et teda oma ürgse külmusega täita. Mingi nähtamatu tõke eraldas neid veel, kuid see müür murenes iga kord pisut, kui olend piki selle ulatust sammus ja selle tugevust kontrollis.

      Ta ei suutnud meenutada oma nime.

      Selle unustas ta esimese asjana, kui pimedus ta nädalaid või kuid või ajastuid tagasi endasse mähkis. Seejärel unustas ta nende nimed, kes talle kunagi nii palju tähendasid. Ta võis meenutada õudust ja ahastust – üksnes üksildase hetke tõttu, mis katkestas järjepidevalt pimedust nagu mõne trummi ühtlane takt: paar minutit röökimist ja verd ning jäist tuult. Selles punasest marmorist ja klaasist ruumis viibisid inimesed, keda ta armastas. See naine kaotas pea…

      Kaotas, justkui oleks pea maharaiumine olnud naise enda süü.

      Imearmas naine, haprad käed nagu kuldsed tuvid. See ei olnud naise süü, isegi kui ta ei suutnud enam tolle nime meenutada. See oli klaastroonil istunud mehe süü – tema käskis valvuri mõõgal ihu ja konte lõhestada.

      Pimeduses polnud muud kui hetk, mil naise pea maha mütsatas. Polnud muud kui see hetk. Lõputu rida – ja see olend loivas lähedal, ootas ta murdumist, alistumist, sisse laskmist. Prints.

      Ta ei suutnud meenutada, kas see olend oli prints või oli tema ise kunagi prints olnud. Polnud kuigi tõenäoline. Prints poleks andnud käsku selle naise pea maha raiuda. Prints oleks tera peatanud. Prints oleks naise päästnud.

      Ometi ta ei päästnud naist ja ta teadis, et keegi ei olnud teel teda päästma.

      Varjude taga varitses veel tõeline maailm. See mees sundis teda selles osalema. Mees, kes andis käsu see imearmas naine mõrvata. Ja seda tehes ei märganud keegi, et ta muutus vaevalt enamaks hüpiknukust, kes nägi vaeva kõnelemiseks ja tegutsemiseks oma mõtteahelate kiuste. Ta vihkas neid selle eest, et nad seda ei märganud. See oli üks tunnetest, mida ta veel tundis.

      Ma ei pidanud sind armastama. Nii oli see naine öelnud – ja siis ta suri. Naine poleks pidanud teda armastama ja tema poleks pidanud söandama naist armastada. Ta vääriski seda ööpimedust ja kui see nähtamatu piire kord puruneb ja see ootav olend kallale kargab, ta üle võtab ja ära tapab... Ta oligi selle kuhjaga ära teeninud.

      Niisiis jäi ta öö kütkeisse, oli tunnistajaks karjele ja verele ja ihu kokkupõrkele kiviga. Ta teadis, et oleks pidanud rabelema. Teadis, et oli rabelenud neil viimastel hetkedel enne, kui mustast kivist võru kaela ümber kinni pigistati.

      Aga pimeduses varitses olevus ja ta ei suutnud sundida end sellega enam kuigi palju kauem võitlema.