Mari vedeles diivanil pehme pleedi sees. Ta jumaldas villaseid tekke, mille all sai rahulikult logeleda. Sõber Mati nautis samuti vaikelu – ta pikutas keset suurt tuba päikeselaigus. Ere valgus langes aknast tema kasukale. Prantsuse buldog oli sättinud end kõhuli suure padja peale niimoodi, et ta käpad ja kõht lebasid padja keskel ning pea rippus üle serva nõnda, et lõug toetus laudpõrandale. Mati tagumised käpad olid ristis nagu joogameistril.

      Korraga tõusid ta nahkhiirekõrvad kikki. Joogatamine oli läbi. Mati kargas jalule, kui väljast kostis ukselingi krääksatus ja ema kingaklõbin. Siis paugatas välisuks kolaki kinni ja ema kingad lendasid mütaki nurka. Selline kingade loopimine polnud Mari kodus, Emajõe tänava väikseimas puumajas just igapäevane asi.

      Ema astus suurde tuppa ja ta oli tulivihane.

      „Arvake ära, keda just praegu Tähtvere pargis rööviti?“ küsis ema.

      Mari ajas end diivanilt püsti sama kiiresti, kui Mati oli enne oma padja pealt üles hüpanud.

      Köögis suppi keetnud isa tormas ema juurde nagu kiirabiarst ja päris murelikult: „Ega sa viga ei saanud?“

      „Ei, minuga on kõik korras. Aga koti varastas ta ära.“

      „Mis juhtus?“ küsis Mari ettevaatlikult.

      „Mingi poiss lihtsalt tuli jalgrattaga. See oli õudne!“

      Ema kõndis kööki, kahmas külmkapi pealt hunniku salvrätte ja pühkis nendega oma laubalt higipiisad. Seejärel istus ta köögilaua äärde. Mari sättis ennast ema kõrvale. Isa oli juba laua katnud, aga tõstis kiiruga suured taldrikud tagasi ühte virna, et teha ruumi ema küünarnukkidele. Keegi ei rääkinud algul midagi ja see ei meeldinud Marile ega Matile, kes turtsus närviliselt. Kui need plärtsatused saaks tõlkida inimkeelde, oleks sõnum selline, et täitsa haukuma ajab niisugune lugu!

      „Kus Magda on?“ päris ema korraga.

      „Ta läks papaga välja,“ vastas Mari.

      Ema naeratas viivuks. Siis pööras ta pilgu isa poole ja teatas:

      „Ma proovisin seda kaaki kätte saada. Ma võtsin isegi kingad jalast ja jooksin talle järele, nii et kleit käis üle pea …“

      Isa hakkas tahtmatult naerma, ema teeskles solvunut ja kuulutas:

      „Te ju ikka teate, et ma olin keskkoolis saja meetri jooksus kooli parim!“

      „Jaa-jaa,“ vastas Mari, aga mõte sellest, kuidas ema ajab mingit pätti taga, tundus küll natuke naljakas.

      Tütar pani käe ema kaela ümber ja küsis õrnalt: „Mis sa oleksid selle poisiga teinud, kui sa oleksid ta kätte saanud?“

      Emal polnudki vastust, aga isal oli see kohe varnast võtta: „Ema oleks viinud poisi linna piirile ja öelnud – jookse.“

      „Lõpeta ära!“ rehmas ema käega. „Ma poleks talle midagi teinud, ainult oma käekoti oleksin tagasi võtnud. Kui tal poleks ratast olnud, oleksin ta kergesti kätte saanud. Alguses ma sain isegi paar sammu lähemale, aga kaua sa jooksed ratta järel.“

      „Mis ta saagiks sai?“ küsis Mari.

      „Õunakoti,“ lausus ema kurvalt.

      Mari ohkas. Õunakott oli emale sünnipäevaks kingitud käekott. Väga ilus ja praktiline, täpselt ema jaoks loodud.

      Isa vaatas uurivalt emale otsa ja küsis, mis kotis sees oli.

      Selle peale vilistas ema kurva meloodiajupi ja meenutas oma kadunud koti sisu.

      „Seal oli mu telefon, šokolaad ja purk maasikamoosi töö juurest. Loomulikult mu märkmik, pastakas, mõõdulint, väike kruvikeeraja, aknapöör, huulepalsam, taskurätikud, verandapõranda värvikaart, niidirull, võtmed, küüneviil … ja kaks eelmise sügise kastanimuna.“

      Mari kuulas ja imestas, mida kõike ema käekotis polnud. Ja kuidas ta nii täpselt teadis, mis seal kotis oli? Tema küll ei tea, mis tal enda koolikotis on.

      „Kas rahakott jäi alles?“ küsis isa.

      „Jah, see jäi mul pärast šokolaadi ostmist mantlitaskusse.“

      „Emme?“ alustas Mari küsivalt, aga jätkas ise vastusega: „Me peame nüüd politseisse avalduse tegema.“

      „Ma ei tea, kas on vaja?“ kõhkles ema.

      „On ikka,“ arvas isa. „Alati tuleb avaldus teha. Kuidas muidu need varastatud asjad kätte saab, kui avaldust ei tee. Kui keegi leiab varastatud koti, mis on pärast tühjendamist põõsasse visatud, siis mis ta sellega peale hakkab, kui koti vargusest pole kuhugi teatatud? Kindlasti peab politseisse avalduse tegema. Aga kas sööme enne? Supp on valmis.“

      „Ei. Sööme pärast kõik koos,“ pakkus ema.

      Isa nägu läks veidi mossi. Ema märkas seda ning kiirustas lisama: „See on nii hea lõhn. Ma pole kunagi Itaalias käinud, aga see minestroonesupi lõhn ongi minu jaoks õige Itaalia lõhn.“

      Isa oli väga meelitatud, et juurviljasupp kõlbas.

      „Kas ma tohin ka kaasa tulla?“ küsis Mari.

      „Tule, kui tahad,“ vastas isa ja sosistas tütrele vaikselt: „Võibolla leiate oma kambaga ema koti üles?“

      „Kamba“ all mõtles isa muidugi mõista Mari sõpruskonda, kes omavahel kutsus end salaselts Rampsuks. Teel politseijaoskonda räägiti vähe. Ema silmitses autoaknast hoolega kõiki jalgrattureid ning pomises omaette, et ei ja ei, ükski linna peal sõitvatest ratturitest polnud see, kes ema koti ära viis. Kui isa küsis, kas sellel ratturil oli mingeid iseäralikke tundemärke, kehitas ema õlgu ja mõtles tükk aega.

      Lõpuks sõnas ta vaikselt: „Ei olnud. See ongi imelik. See ratas oli lihtsalt must ja rattur ka … Teate, kui ma vaatan linna peal neid rattaid, siis kõigile on peale kleebitud mingeid kleepse ja tundemärke, aga sellel polnud.“

      „See on tõesti imelik,“ nõustus isa.

      Ka Marile näis tundemärkide puudumine kahtlane.

      „Nagu proff,“ lausus ema.

      „Ei tea …“ vastas isa mõtlikult. „Kas sa oled kuulnud, et Tartu linnas oleks kunagi tegutsenud professionaalne rattaga kihutav varas?“

      Ema raputas pead.

      *

      Tartu politseijaoskond asus Riia tänava lõpus. Maja oli mitmekordne kandiline ehitis. Valge maja ees seisis mitu sinivalget politseimasinat. Mari astus koos vanematega sisse uksest, mida jälgisid koguni kaks valvekaamerat. Suured musta klaasiga uksepooled avanesid ja sulgusid ise.

      Vastuvõtulaud oli nii kõrge, et Mari nägi ainult kahe politseiametniku pead ja natuke lipsuga särki. Ametnikud olid naised, mõlemal pruunid juuksed