PROLOOG

      Ida-Berliin, 1987

      Tinahall taevas tõotas peatset sadu, aga vihm lasi end oodata. Õhuski oli ootust, millegi eelaimdust. Noormees kõndis Unter den Lindenilt Marx-Engels-Forumile, kus sotsialismi sakslastest isade hiiglaslike pronkskujude mittemidaginägevad silmad jõllitasid kesklinna ainiti ja pinevalt. Kivist friis nende selja taga kujutas kommunistliku riigi alamate õnnelikku elu. Ikka veel mitte piiskagi vihma. Aga varsti. Üsna pea pilved rebenevad, taevas avaneb. See on ajalooline paratamatus, mõtles mees sotsialistide kõnepruuki jäljendades irooniliselt. Ta oli saagijahil kütt – ja jõudnud kütitavale lähemale kui kunagi varem. Just seetõttu oli äärmiselt oluline talitseda pinget, mis temasse oli kogunenud.

      Ta nägi välja nagu miljonid teised selles end töölisparadiisiks kuulutanud linnas. Tema riided olid pärit Centrum Warenhausist, määratu suurest kaubamajast Alexanderplatzil, sest nii silmapaistvalt viletsa kvaliteediga rõivaid ei müüdud sugugi igal pool. Ida-Berliini tööorja ei meenutanud aga lihtsalt riietus, asi oli kõnnakus – tema raskes, taltsas, lohisevas sammus. Miski ei vihjanud sellele, et ta oli vaid kakskümmend neli tundi varem saabunud läänest ning olnud kõigest mõni hetk tagasi veendunud, et ei ärata millegagi tähelepanu.

      Adrenaliinisööst pani naha kirvendama. Talle näis, et kuuleb selja taga Karl-Liebknecht-Strassel kostnud samme. Nende rütm näis tuttav.

      Kõik sammud on ühesugused ja ometi erinevad – neil on isemoodi raskus ja kiirus, isemoodi on jalatsitaldade koostis. Sammud on linna solfedžo, oli üks Belknapi juhendajatest talle öelnud: nii tavalised, et jäävad märkamatuks, aga treenitud kõrvale ometi sama selgesti eristatavad nagu hääled. Kas Belknap oli need õigesti ära kuulnud?

      Võimalust, et teda jälitatakse, et saanud ta endale lubada. Ta pidi eksima.

      Või tuli tal see asi korda ajada.

      USA välisministeeriumi ülisalajase haru, Konsulaaroperatsioonide nooremametnikul Todd Belknapil oli juba teatav maine – ta suutis üles leida mehi, kes ei soovinud, et neid leitaks. Nagu jäljeajajad ikka, töötas temagi kõige meelsamini üksinda. Kui eesmärk oli kedagi jälgida, sobis selleks meeskond – mida suurem, seda parem. Aga inimest, kes oli nagu õhku haihtunud, ei olnud võimalik tavakombel jälitada. Niisugustel juhtudel suunati kõik organisatsiooni ressursid jälitamisse, selline oli ettenähtud protseduur. Ent KonsOpi meisterspioonid olid juba mõni aeg tagasi avastanud, et üksiku andeka väliagendi väljasaatmisel on omad eelised. Lasta tal omapäi ilma peal ringi liikuda, koormamata teda kuluka kaaskonnaga. Vabana järgima oma kujutlusvõimet ja kõhutunnet. Vabana järgima oma nina.

      Kui kõik hästi läheb, võib just nina juhatada ta jälitatavani, ülejooksikust Ameerika agendini nimega Richard Lugner. Seni tosinaid valesid juhtlõngu ajanud Belknap oli kindel, et nüüd on ta leidnud õige lõhnajälje.

      Kas nüüd oli keegi hoopis tema lõhna ninna saanud? Kas keegi oli üles võtnud jäljeküti jälje?

      Järsk ringikeeramine olnuks kahtlane. Ta jäi seisma, teeskles haigutust ja vaatas samal ajal ringi nagu tohutuid kujusid imetledes, olles valmis andma kiire hinnangu kõigile, kes viibisid tema läheduses.

      Ta ei näinud mitte kedagi. Istuv pronksist Marx, seisev Engels – massiivsed kujud, põrnitsemas üle roosteste habemete ja vuntside. Kaks rida pärnapuid. Halvasti hooldatud muruplats. Teisel pool teed kohmakas pikk vaskne klaaskast, millel nimeks Palast der Republik. Ehitis meenutas kirstu, nagu oleks loodudki inimkonna vaimu haudasängitamiseks. Väljak näis aga olevat tühi.

      See ei rahustanud teda eriti. Oli ta ikka kindel selles, mida oli kuulnud? Ta teadis, et pinge võib mängida ajule vingerpussi, panna varjudes tonte nägema. Ärevus tuli maha suruda – üleskruvitud agent võib olukorda valesti hinnata, jätta kujuteldavate ohtude pärast muretsedes märkamata tõelise ohu.

      Belknap kõndis sisetunde ajel Palast der Republiki, valitseva korra tippehitise kurjakuulutava sära poole. Lisaks Saksa DV parlamendile asusid hoones veel teatri- ja kontserdisaalid, restoranid ja lõputul hulgal bürokraatide kabinette, kus menetleti lugematul hulgal bürokraatlikke avaldusi. See oli viimane koht, kuhu keegi võiks talle järgneda, viimane koht, kus välismaalane julgeks end näole anda – ja esimene koht, mis Belknapile pähe tuli, kus saaks veenduda, et ta on täpselt nii üksi, kui oli lootnud. See oli kas loominguline otsus või algaja viga. Kohe pidi ta teada saama, kumb. Ta sundis näole igavleva enesega rahulolu, möödudes kivinägudega valvuritest uksel, kes heitsid osavõtmatu pilgu tema kulunud välimusega isikut tõendavale dokumendile, ja edasi läbi tõrksa pöördukse, läbi pika, treppidest ümbritsetud, desinfitseerimisvahendi järele haiseva fuajee, mööda pea kohal kõrguvast majajuhist, mis suunas lõputusse hulka kabinettidesse ja meenutas lennujaama tablood. Ära jää seisma, ära vaata ringi; käitu, nagu sa teaksid, mida teed, siis arvavad teised, et sa teadki. Belknapi oleks võinud pidada – kelleks? Madalama astme ametnikuks, kes saabub hiliselt lõunalt? Kodanikuks, kes vajab auto jaoks uusi dokumente? Ta astus ümber nurga ja siis veel ühe nurga, kuni jõudis ehitise Alexanderplatzi-poolse ukseni.

      Palastist eemale kõndides uuris ta kujutisi ehitise peegelklaasist seintel. Üks töölise jalatsites ja lõunasöögikohvriga kiitsakas sell. Pundunud, pohmellis silmadega rinnakas frau. Paar hallis ülikonnas ja sama värvi nägudega bürokraati. Ta ei tundnud kedagi ära, kellegi nägemine ei käivitanud ühtki häirekella. Belknap läks edasi, tohutule stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis promenaadile, mida kutsuti Karl-Marx-Alleeks. Silmapaistvalt laiu tänavaid ääristasid kaheksakorruselised ehitised – lõputu rivi kreemikat tooni keraamilisi plaate, kõrgeid aknaid, ridade kaupa romaani stiilis sambaid esimese korruse kohal. Ühtlaste vahedega dekoratiivsetel tahvlitel oli kujutatud rahulolevaid töölisi nagu need, kes olid selle promenaadi siia kolm ja pool kümnendit varem rajanud. Kui Belknap ajalootundidest õigesti mäletas, olid samad töölised juhtinud mässu sotsialistliku korra vastu 1953. aasta juunis. Nõukogude Liidu tankid olid ülestõusu halastamatult maatasa teinud. Stalini lemmik, ohtrasti dekoreeritud torte meenutav arhitektuur oli päris mõru pill neile, kes olid sunnitud neid „torte” küpsetama. Promenaad oli ilus vale.

      Richard Lugner oli aga inetu vale. Lugner oli oma riigi reetnud, aga ei olnud müünud end odavalt. Ta oli tabanud ära, et Ida-Euroopa kustuvad türannid ei ole kunagi olnud nii meeleheitel nagu praegu ning nende meeleheide oli saamahimulisele Lugnerile hästi sobinud. Ta oli hankinud USA-st saladusi, millest ei olnud võimalik mööda vaadata, näiteks nende Ameerika salaagentide nimed, kes tegutsesid sügaval Nõukogude Liidu julgeolekuorganisatsioonides. Tema reetlikkus pakkus haruldast võimalust. Ta sõlmis iga idabloki riigiga eraldi kokkuleppe. Kui „kaubanäidised” olid vastu võetud ja õigeks tunnistatud – näiteks ühe Ameerika agendi isik, keda hoolega jälgiti, enne kui ta vahistati, piinati ja hukati —, sai Lugner ise hinna paika panna.

      Mitte