Bancrofti strateegia. Robert Ludlum
Читать онлайн книгу.
ei oleks saanud teha ühtki järsemat liigutust, muutmata surma geomeetriat.
„Minu ema võttis vanasti meil, lastel, puuke tulise tikuotsaga ära. See tegi põrguvalu. Satikale tegi kõvasti rohkem valu.”
Üks tema isiklikest turvameestest tõi kuuldavale tasase kurguhäälse naeru.
„Ah, ära mängi süütukest,” jätkas reetur. „Minu Bukaresti hankija rääkis mulle teie „vestlusest”. Ta pidi pärast vasakut kätt kaelas kandma. Ta ei tundunud selle üle eriti rõõmus olevat. Sa oled paha poiss olnud.” Iroonilist hukkamõistu väljendav grimass. „Kaklemine ei ole kunagi lahendus – kas sa seitsmendas klassis üldse õpetajat ei kuulanud?” Groteskne silmapilgutus. „Kahju, et ma ei tundnud sind, kui sa seitsmendas klassis käisid. Mina oleksin võinud sulle üht-teist õpetada.”
„Käi persse.” Sõnad paiskusid Belknapist välja madalahäälse uratusena.
„Rahu, ainult rahu. Oma emotsioone tuleb valitseda, muidu hakkavad need sind valitsema. Aga räägi mulle, kollanokk, kuidas sa mu üles leidsid?” Lugneri pilk kalgistus. „Kas ma pean pisikese Ingo kägistusraudadesse panema?” Ta kehitas õlgu. „Noh, see laps ise väitis, et talle meeldib karm mäng. Ma ütlesin talle, et viin ta sellisesse kohta, kus ta veel kunagi käinud pole. Järgmine kord viime selle lihtsalt uuele tasandile. Viimasele. Ega keegi selle üle vast väga kurvasta kah.”
Belknap judistas end tahtmatult. Lugneri palgasõdurid irvitasid.
„Ära muretse,” ütles reetur teeseldult rahustaval häälel. „Ma viin ka sind sellisesse kohta, kus sa kunagi varem käinud pole. Kas sa oled kunagi tulistanud Mossberg.410 taktikalisest relvast kedagi väga lähedalt? Inimest, see tähendab. Mina olen. See on võrreldamatu.”
Belknapi pilk liikus pumppüssitoru mõõtmatust pimedusest mõõtmatusse pimedusse Lugneri silmis.
Lugneri enda pilk uitas vangi selja taha seinale. „Meie privaatsust ei tule keegi häirima, seda võin sulle lubada. Imeliselt paksud seinad neil kortermajadel siin – pehmed tinahaavlid tekitavad neile vaid vaevu väikeseid villikesi. Ja siis on muidugi veel see helikindel kiht, mille ma lasin paigaldada. Ma arvasin, et naabreid ei sobiks küll häirida sellega, kui mõni Bahnhofi poiss juhtumisi valjemini häälitsema peaks.” Liha tõmbus tagasi, nii et paljastusid portselanhambad, tekitades võika imitatsiooni naeratusest. „Ainult et sina saad täna pisut teistsuguse laengu. Vaata, see Mossberg pühib suure osa su kõhust lihtsalt minema. Usu mind, see teeb sinusse sellise augu, millest mahub terve käsi läbi.”
Belknap üritas liigutada, aga tundis, et terasest käed hoiavad teda kruustangidena paigal.
Lugner silmitses oma kaht kannupoissi. Ta meenutas telekokka, kes hakkab kohe esitlema mingit üllatavat toiduvalmistamistehnikat. „Arvad, et ma liialdan? Ma näitan sulle. Midagi sellist ei saa sa kunagi kogema.” Vaikse klõpsatusega võttis ta pumppüssil kaitseriivi maha. „Mitte kunagi enam.”
Belknap suutis alles hiljem järgnenud sekunditest sotti saada. Vali aknaklaasi klirin; Lugner, keda heli jahmatas, keeras vasakule ärkliakna poole; välgatus käsirelva toru otsast sekundi murdosa jagu hiljem, sähvimas nagu piksenool hämaras apartemendis, peegeldumas peeglites ja metallpindadel ning…
Verepritsmed Richard Lugneri paremal oimukohal.
Reeturi nägu lõtvus äkitselt ja ta vajus liikumatult põrandale kokku, pumppüss kukkus koos temaga nagu rabanduse saanu jalutuskepp. Kellegi ülimalt täpne käsi oli Lugnerile kuuli pähe saatnud.
Vahimehed astusid kumbki ise suunas ja sihtisid relvadega katkist akent. Snaiper?
„Püüa!” hõikas üks hääl – ameeriklase oma – ja käsirelv purjetas läbi õhu Belknapi poole. Belknap püüdis selle puhtalt refleksist kinni, tajudes erksalt kahe püssimehe poolesekundilist segadust, kui nad pidid otsustama, kas tulistada kõigepealt vangi või… kiitsakat võõrast, kes oli just äsja läbi nelja ruuduga akna sisse sadanud. Belknap viskus põrandale, tundes, kuidas kuul õla lähedalt üle vihises, ja tulistas kaks korda endale lähemal seisvat püssimeest, tabades teda rindu. Rindkere – standardne sihtmärk liikumise pealt tulistamiseks. See ei sobinud aga silmapilkselt surmasaatmiseks, lähedalt tulistamiseks – selliseks vastasseisuks, nagu praegu. Ainult kesknärvisüsteemi tabav lask kõrvaldaks ohu hetkega. Surmavalt haavatud, erkpunane veri rinnast tilkumas, hakkas esimene püssimees meeletult oma salve tühjendama. Tugevaks ehitatud apartement võimendas suurekaliibriliste padrunite kõminat ja hämaras ruumis olid torust tulevad valged sähvatused valusalt eredad.
Belknap tulistas teist korda ja tabas seekord näkku. Relv, vana kooli poolautomaatne Walther, mida üks kindel endiste sõjaväelaste seltskond eelistas sellepärast, et see ei kiilunud väidetavalt kunagi kinni, langes raskelt põrandale, omanik järgnes sellele mõni hetk hiljem.
Võõras oli pikk, vilgas, riietatud töölise tunkedesse ja sätendas klaasikildudest. Ta hüppas ühele küljele, teise palgasõduri tule eest ära ning vastas tollele üheainsa täiusliku lasuga pähe. Juba teine mees kukkus jalapealt.
Vaikus oli õõvastav, need olid pikad, kõige sügavamalt hääletud sekundid, mida Belknap eales kogenud. Võõras oli olnud peaaegu et igavleva ilmega, saates teise ilma Lugneri ja tema mehed. Miski ei viidanud sellele, et tema pulss oleks kas või veidikene kiirenenud.
Lõpuks hakkas võõras loiul toonil rääkima. „Ma oletan, et neil on Stasi-mees kuskil väljas mõnda alkoovi valvesse pandud.”
Mis oli nimelt see, mida Belknap oleks pidanud oletama. Mitte just esimest korda needis ta vaikselt oma lollust. „Aga ma ei usu, et ta sisse tuleb,” ütles Belknap. Tema suu oli kuiv, hääl kriipiv. Ta tundis jalalihast värisemas, vibreerimas nagu tšellokeel. Kui koolitused välja arvata, ei olnud ta kunagi varem pumppüssi vale otsa ees seisnud. „Ma arvan, et plaan oli jätta selle erikülalise hooleks see… kontvõõrastest vabanemine.”
„Ma loodan siiralt, et tal on hea koristaja,” ütles mees, pühkides klaasikilde pruunide tunkede pealt maha. Nad seisid ühes toas kolme veritseva laibaga, keset politseiriiki – ja tal ei tundunud kuhugi kiiret olevat. Ta sirutas käe. „Muuseas, minu nimi on Jared Rinehart.” Käepigistus oli tugev ja kuiv. Rineharti lähedal seistes märkas Belknap, et ta ei ole sugugi higine. Ükski juuksekarv ei olnud paigast ära. Ta oli külmaverelisuse musternäidis. Belknap ise, nagu kinnitas pilk peeglisse, nägi välja kõike muud kui laitmatu.
„Te tulite eesuksest. Südikas. Aga pisut lühinägelik. Eriti kui korrus kõrgemal on tühi korter.”
„Mõistan,” ühmas Belknap ja mõistiski, hammustades otsekohe lahti ka Rineharti senised liigutused, mille taga oli väle olukorrastrateegia tunnetus. „Võtan teatavaks.”
Rinehart oli pisut nagu pikaksvenitatud, otsekui Jeesus mõnel maneristlikul maalil. Tal olid pikad elegantsed käed-jalad ning kummaliselt hingestatud hallikasrohelised silmad. Ta astus kassiliku graatsiaga paar sammu Belknapi poole. „Ärge tundke end selle Stasi-mehe kahe silma vahele jätmise pärast ülemäära halvasti. Ausalt öeldes on see aukartustäratav, mida te olete saavutanud. Ma olen üritanud härra Lugnerit juba hea mitu kuud üles leida, aga tulemusteta.”
„Seekord jõudsite talle jälile,” ütles Belknap. „Kes kurat sa oled?” tahtis ta küsida, aga otsustas oodata paremat aega.
„Tegelikult mitte,” ütles tema päästja. „Ma jõudsin teile jälile.”
„Minule?” Sammud Marx-Engels Forumil. Tõeliselt professionaalne kadumistrikk. Kiitsaka töölise peegeldus hõljumas Palast der Republiki merevaigukarva toonitud klaasil.
„Ainuke põhjus, miks ma siia jõudsin, oli see, et järgnesin teile. Te olite täiesti klass omaette, seda ma võin küll öelda. Nagu jahikoer rebase jälgedel. Ja mina hingeldades teie kannul nagu mõni ratsapükstes maahärra.” Ta vaikis hetkeks ja vaatas hindavalt ringi. „Püha müristus. Nagu mõni hotellitubades laamendav rokkstaar