Kättemaksukontor. 2. osa Kirst 3.osa Kulturistid ja kummipuu. Mihkel Ulman

Читать онлайн книгу.

Kättemaksukontor. 2. osa Kirst 3.osa Kulturistid ja kummipuu - Mihkel Ulman


Скачать книгу
>[no image in epub file]

      KÄTTEMAKSUKONTOR

      2. osa

      Kirst

      Mihkel Ulmann

      Romaniseering Kati Saara Vatmann

      © Mihkel Ulman 2013

      © Kati Saara Vatman 2013

      Toimetaja: Karin Kastehein

      Kujundus: Peeter Paasmäe

      Tänud: Raivo Suviste, BEC

      http://www.elmatar.ee

      ISBN 978-9949-491-46-9 (epub)

      1. peatükk

      Ei seisa. Neil meestel ei seisa naiste peale, kes on neid varem erutanud. Või kes peaksid neid abielutõotuse kohaselt heas ja halvas, tervises ja haiguses kütkestama, kuni surm neid lahutab. Kuna üht neist erutab vaid surma lähedus, kipubki tema kaunist hirvelikust kaasast selle kirstuloo käigus võluv laip saama. Ja kuna teist meest paelub juba mõnda aega oma naise asemel teine, kaks korda noorem, on ses halenaljakas sündmuste rullumises hetk, mil hoopis meest ähvardab lahkumine tema truudusetust kerest. Ja see oleks suur kaotus. Mees on suur. Hea tervise seisukohast liiagi suur. Kolmas ei taha aga senist sekretäri mitte ainult pruukida, vaid ka näha, sest pesumaja poistel sekretäre pole ning põhjus, miks pomost sai alamklassi tööline, on suuresti seesama sekretutka, kes toppis oma nipsaka nina häbematul moel tema ellu – mitte pelgalt püksi, kus on selliste koht – ning mehe nii töö, kodu kui ka puhkehetke mõttes pankrotti põrutas. Pole positsiooni, pole ka seksi – võim on seksikas.

      Niisiis – ei seisa.

      Ja hingata ei saa.

      Selleks pole vaja kirstuga maa alla sattuda, nagu elu ja surma piirile käkerdatud gasell. Piisab üleelamistest, mis südame rütmist välja viivad. Ja mille tuunimiseks määratakse hinnaline kümnekorraline barokambriseanss. Kuivõrd meie esimesel kohtumisel uurija Frida Arrakuga sai ta ametipositsiooni ja võimu kuritarvitamise eest mäletatavasti riigimendist kinga – säh sulle seksikas võim! –, siis polnud tal suurt vahet, kus ta argipäevadel, mis nüüd enam tööpäevad polnud, oli või ei olnud.

      Frida oli üleni töö – tema elus polnudki juba ammu midagi muud kui töö – ja lakkas naisena seega olemast. Ta ei söandanud ainsatki tunnet tunda ega ühtki peateelt kõrvale kalduvat mõtet mõelda. Peatee oli ellujäämisinstinktist tulenev edasikestmise püüe. Igas mõttes. Kuivõrd siin ilmas on ikka nii – oh et see Tammsaare klassikaline lause ka kehtimast ei lakka! –, et kõik krahhid saabuvad korraga, oli ellujäämine üsna piiripealne harjutus. Elu ja surm käivad alati käsikäes ja kõrvuti, ent sedapuhku oli lugu tavapärasest veel piiripealsem.

      Mees oli teise leidnud.

      Mida see nüüd enam tähendas, et märgid olid ammu õhus ning Frida enesestmõistetavasse abiellu muhvigi ei panustanud. Jah, ka muhv võis siinkohal kujundina kõlvata. Kasvõi hetkeks, mängeldes oleks naine pidanud end juba ammu rollimängudeks kokku võtma. Üllatama Martinit näiteks stiilseks daamiks riietumisega, käpakesed muhvis – oi-mai-saa-ai-mai-või-tehke-minuga-mida-soovite-härra. Ent need mängud olid aastaid mängimata, sest töö-töö-töö neelas kogu Frida olemuse ning ta leidis loogiliselt, et nii mees kui kolleegid peaksid säärase pühendumise eest niigi tänulikud olema. Pühendumine ületas kohati ohverduse piirid: nüüd siis oli naine ohverdanud abielu, enese kui naise ning ka kolleegidelt kinga pälvinud.

      Liiga tublid teevad kadedaks. Kui liiga tubli oma ülipüüdlikkuses ametiõigusi kuritarvitab – või kui mõnd jõulist sooritust on võimalik sedasi tõlgendada –, keerdub kauane kadedus kättemaksuks. Pooltki mitte nii suutlikud mehed kasutavad juhust ja tõukavad tülikalt tragi tädi mängust välja.

      Sünnipäeva sarimõrvar ja Marioni räpane korteriperemees olid kaheraudse bumerangina Frida vastu pöördunud ning ta oli olemast lakanud.

      Järele jäi visalt funkav kere. Kindlasti olid Frida vanemad kord seda keha sigitades teineteisesse vähemalt armunud olnud – juhtus selle tundega siis hiljem, mis kastmata taimedega ikka juhtub. Nüüd oli see kunagi nii kena korpus ligi viiekümnene ülekaaluline vormitu ja toonuseta mass. Kõike oli liiga. Liiga paks, valge, vedel. Kurb kere. Mille sisemuses tahtsid kõik elundid ükshaaval ja korraga üles ütelda.

      Seni kuni Frida pidas aru, mil moel seda keret nüüd, töötuna ja rikka abikaasata toita ja katta, käis süda rütmi ja rütmist välja, nagu ise tahtis. Sapipõis surus ja pakitses, nii et ühtki liigutust ei saanud ega tahtnud teha. Magu kääris ja soolikad ägisesid. Allpool vööd… mis iganes, kliimaksivaevustest pole viisakas rääkida.

      Kuni ta kurja robotina endale igasuguseid tundeid keelates ellujäämise plaane B-st Z-ni, kogu tähestiku ja Mendelejevi tabeli ulatuses välja mõtles, saatsidki arstid ta korduvatest varasematest ületöötamise kogemustest lähtudes barokambrisse. See on üks überhinnaline ja kõrgtehnoloogiline kapsel, millega võiks õigupoolest ka avakosmosesse lennata. Hermeetiliselt suletud tehnikaime sees tõstetakse rõhku, mis ergutab kõiki organeid ja kudesid raku ja aatomi peenmateeriani välja. Need peavad kasvavale rõhule vastu astuma, et mitte lömastuda. Ja kümnekorralise ravikuuri järel ongi ihujupid dresseeritud enda eest ka tavarõhus võitlema.

      Mõne aasta eest läbitud ravikuur jäi ses plastik-teraskirstus seitsmenda korra järel seisma. Fridale tuli kallale – või appi, kuidas just tõlgendada – üks tema loendamatutest nohukordadest. Kui te sellele sitkele naisele näkku vaatate, võite hõlpsasti ära arvata, et tal olid lapsena adenoidid. Ninataguste limaskestade patoloogilised paksendid. Nende tagajärjel oli tal üldise kogukuse kohta liiga väike nina, ettepoole turritavad ülahambad, gooti suuvõlv pidevast lahtisui magamisest ja öine lustakas norskamine koos hingamisseisakutega, mis teda just erootilisemaks voodikaaslaseks ei teinud. Põhjamaa lastele omased adenoidid jätsid naisele eluaegselt deformeerunud ninalimaskestad, mis tegid igast viirusepojast raju nohu. Kes on korragi nohusena lennukis lennanud, kujutab ette, milline piin ja valu on ülerõhu käes neelatamine, kui see va solvumise tõbi kallal on, nagu need vaimuinimesed nohu tituleerivad. Nina on kinni, kõrvad lähevad neelatades nii valusaks, et tunduvad kohe lõhkevat, ja lennukist maha ka ei saa. Barokambrist saab visa undamise ja trummeldamise järel siiski mõne minutiga välja. Rõhku langetatakse nii kiiresti kui võimalik – ja koos oma kisendavate kõrvade ja klaustrofoobiaga oledki sa sealt väljas.

      Armastuseta seisma jääda ähvardav armastuse organ ehk süda karjub kirstu järele, saab ajapikenduseks kosmosetehnoloogilise kapsli ja solvumist väljendav krooniliselt nohune nospel omakorda karjub kõrvadega võidu sealt välja. Nõnda siis juhtuski, et Frida oli ka barokambris, mis pidi tema elu pikendama ja südant turgutama, pehmelt öeldes rahulolematu. Raskelt väljendudes tabas teda kõrgrõhukapslis totaalne paanika. See vähene, mis temast pärast vallandamist järele jäi, rabeles ja kibeles vabadusse. Veel hullemini kui ainsamal solaariumi-katsetusel.

      Sellessegi katsetusse ei sukeldunud Frida mitte oma mehe pärast. Vaid mentide suvepäevade pärast. Suvepäevadega kaasneb paratamatult riidest lahti koorimine. Saun ja järv ja mis kõik, teate küll. Ka siis, kui korpulentsed kõrgspetsialistid kavatsevad ürituse eos kombekalt rõivile jääda, teeb palavus ja siider, melu ja õlu oma ning seal nad siis kooruvadki nagu ülemõõdulised valged vaglad, maismaale eksinud vaalaemad.

      Pollarite päikesepäevade eel vaatas Frida end üle pilguga, millega ta oleks pidanuks end oma seadusliku mehe paelumise ja kütkestamise nimel (mis töllakad sõnad armastuse tekitamise ja alal hoidmise kohta!) iga päev seirama. Nüüd märkas ta, et elegantse poisipea asemel on tal peas nagu lamandunud vili, mis stressi tõttu poole päevaga rasvaseks imbub ja ta kujutu kampsuni õlgadele kõõmahelbeid puistab. Selle sai lühemaks lõigata – siis seisis jälle. Erinevalt meestest, kes külmaks jätvate temakeste peale ümber ega lühemaks lõikamisest teatavasti seisma ja käima ei saanud ega jäänud. Isegi mehed pole masinad. Õrnakesed… Magamata öödest kottis ja kortsulised silmad olid nagunii prillide taga. Need sai veetapesu karnaubavahaga puhtaks


Скачать книгу